Suure valge linnu tagasitulek

”ÄRGAKE!” JAAPANI-KORRESPONDENDILT

KAIKAD käes, asusid mehed ilusaid valgeid linde ükshaaval surnuks peksma. Need linnud olid albatrossid. Mehed olid Hanemon Tamaoki ja tema kaaslased. Sündmus aga leidis aset umbes 600 kilomeetrit Tokyost lõuna pool asuval Tori-shima saarel. Oli aasta 1887.

Tamaoki oli kavatsenud seda teha juba aastaid, kuna nõudlus madratsitesse pandavate pehmete linnusulgede järele oli suur nii tema oma kodumaal kui ka mujal, ning kauge Tori-shima saare ainsad asukad, tuhanded albatrossid, pesitsesid seal regulaarselt. Nende albatrosside hulka kuulusid lühisaba-albatrossid, kellest Tamaoki eriti huvitatud oli. Lühisaba-albatross oli põhjapoolkera suurim merelind. Mõtle, kui palju sulgi oli küll sellel umbes 8 kilogrammi kaaluval ja üle 2,5 meetri pikkuse tiibade siruulatusega kogukal linnul! Peale selle ei kartnud see lind inimesi ega püüdnud põgeneda isegi ohu korral.

Tamaoki tõi sellele saarele tervelt 300 inimest, et nad aitaksid tal linde tappa ning neilt sulgi kitkuda. Nad ehitasid saarele küla ja lindude transportimiseks väikese raudtee. Nende äri osutus väga tulutoovaks ning peagi sai Tamaokist rikas mees — kuid seda umbes viie miljoni linnu arvelt. Hävitustöö, mis saarel toime pandi, oli nii kohutav, et kui 1902. aastal Tori-shimal toimunud vulkaanipurse hävitas nii sealse küla kui ka kõik selle elanikud, pidasid mõned seda ”needuseks albatrosside tapmise eest”. Kuid isegi see ei peatanud inimesi järgmisel aastal saarele tulemast, et otsida üles allesjäänud linnud.

Ida-Hiina merel, ligi 1500 kilomeetri kaugusel Taivani ja Okinawa vahelistel asustamata kaljustel saartel, tegeles samasuguse tulusa äriga Tatsushiro Koga. Sarnaselt Tamaokiga nägi ka Koga, et linde jäi aina vähemaks ja vähemaks. Lõpuks, 1900. aastal, ta küll lahkus saarelt, kuid selleks ajaks oli ta tapnud ligikaudu miljon albatrossi.

Ahnuse traagilised tagajärjed

Massilisel lindude hävitamisel olid traagilised tagajärjed. Vaikse ookeani põhjaosas elutsevad kolm albatrossiliiki ja nende peamised pesitsuspaigad asuvad saartel, kus Tamaoki ja Koga oma laastamistööd tegid. Ühel neist kolmest albatrossiliigist, lühisaba-albatrossil (Diomedea albatrus), ei teatud olevat muud pesitsuskohta maailmas.

Kunagi suhtusid avameredel sõitvad meremehed albatrossi aukartusega. Legendides ja merejuttudes kujutati seda lindu tuule ja udu ettekuulutajana. Kuid et see ebatavaliselt pikkade tiibadega suur valge lind suudab vähem kui nädalaga peaaegu liikumatuil tiivul üle ookeani lennata, lastes end suurema osa ajast õhuvooludel kanda, pole sugugi mitte legend. Tema oskus liuelda pikka aega mere kohal on võrratu.

Kuigi albatross lendab graatsiliselt, liigub ta maapinnal aeglaselt ja kohmakalt. Tema pikad tiivad ja kogukas kere takistavad tal kiiresti lendu tõusta. Nii see asjaolu kui ka oskamatus inimesi karta tegid temast kerge saagi. Seetõttu hakatigi seda lindu mollymaukiks kutsuma.a

Rahaahnus õhutas hoolimatuid inimesi kahju tundmata hävitustööd jätkama. Loendus näitas, et 1933. aastaks oli Tori-shima saarele jäänud vähem kui 600 lindu. Meeleheites teatas Jaapani valitsus, et saarele pääs keelustatakse. Oli aga jõhkraid inimesi, kes seda teada saades tormasid saarele, et tappa enne keelu jõustumist veel nii palju linde kui võimalik. Ühe eksperdi andmetel oli 1935. aastaks saarele jäänud vaid 50 lindu. Lõpuks tuli lühisaba-albatross väljasurnuks kuulutada. Millised traagilised tagajärjed olid küll inimeste ahnusel! Kuid ees ootas suur üllatus.

Tagasitulek

Ühel jaanuariõhtul aastal 1951 ehmatas üht Tori-shima kaljudel ronivat meest ootamatu klõbin. Tema ees seisis albatross! Lühisaba-albatrossid polnud siiski välja surnud ning pesitsesid jälle Tori-shimal. Kuid seekord olid linnud teinud oma pesad inimestele ligipääsmatule mäenõlvale. Ning tundus, et albatrossid olid inimeste suhtes ka ettevaatlikuks muutunud. Kuidas võisid küll loodusearmastajad rõõmu tunda!

Jaapani valitsus tegutses kiiresti. Nad külvasid maha hiina siidpöörist, et pinnas oleks pesitsemiseks tugevam, ning Tori-shima saarele sõitmine keelustati. Albatross kuulutati rahvusaardeks ning võeti ülemaailmse kaitse alla.

Jaapani Toho ülikooli lektor Hiroshi Hasegawa, kes on neid linde uurinud alates 1976. aastast, käib nüüd kolm korda aastas sellel saarel linde uurimas. Ta ütles ajakirjale ”Ärgake!”, et kuna ta on iga aasta linde eri värvi rõngastega rõngastanud, avastas ta, et lühisaba-albatrossid tulevad oma sünnipaika pesitsema vaid kord kolme-nelja aasta jooksul. Esmakordselt pesitsevad nad kuue aasta vanuselt ning munevad iga kord vaid ühe muna. See on põhjus, miks lühisaba-albatrosside arvukus nii aeglaselt tõuseb, vaatamata sellele et nende keskmine eluea pikkus on 20 aastat. Nendest 176 munast, mida linnud Tori-shimal aastate 1996/97 talvel munesid, koorus ainult 90.

Mida teevad albatrossid ülejäänud aja? Hasegawa ütles, et selle kohta on vähe teada. Kindel on aga see, et maast ja inimestest hoiavad nad eemale. Kas albatrossid saadavad laevu ja laskuvad nendele? Hasegawa sõnul on see vaid legend, mille kohta pole tõendeid. Ta ütleb kindlalt, et ”Jaapani albatrossid laevadele ei lasku”. Kuid ta lisab, et mujal maailmas ”on linde, kes peatuvad lühikest aega laevadel, kui neid seal toidetakse”. Enamiku aja oma elust teevad albatrossid seda, mida nad oskavad kõige paremini — rändavad ookeani avaruste kohal õhuvooludel hõljudes. Kui nad on väsinud, magavad nad merel loksudes. Nad toituvad kalmaaridest, pääsukalalastest, krabidest ja garneelidest. Linde, keda Hasegawa on rõngastatud, nähakse tihti Beringi merel ja Alaska lahel. Aastal 1985 nähti lühisaba-albatrossi ka California rannikul — esimest korda pärast ligi sajandipikkust vahet — ning sealsete linnuvaatlejate seas põhjustas see suurt elevust.

Mida toob tulevik?

Positiivne külg on see, et lühisaba-albatrosside arv järjest kasvab. Möödunud aasta mais oli Hasegawa hinnangul albatrosse ”üle 900, pojad kaasa arvatud”. Ta lisas: ”Kui iga aasta koorub üle 100 linnupoja, peaks aastaks 2000 ainuüksi Tori-shimal üle 1000 linnu olema.” Rõõmustav on ka see, et 1988. aastal, pärast 88 aasta pikkust vahet, nähti lühisaba-albatrosse jälle Ida-Hiina merel pesitsemas. Linnud on valinud oma pesitsuskohaks kaljusel alal asuva eelposti vaidlusalusel territooriumil, mis neid vähemalt mõnda aega inimeste eest kaitsma peaks.

See halb, mida tehti sada aastat tagasi, on nüüd vähehaaval heastatud. Või kas ikka on? Kui uurijad on linde rõngastamiseks kinni püüdnud, on nad tähele pannud, et linnud satuvad tihtipeale paanikasse ja hakkavad oksendama. Nende maost on tulnud välja plastmassitükke, välgumihkleid ning muud prügi, mida inimesed on hooletult lindude toitumiskohta, ookeani heitnud.

Kas inimese rumalus seab jälle selle suure valge linnu elu ohtu?

[Allmärkus]

[Pilt lk 16]

Tori-shima, lühisaba-albatrossi kodusaar

[Pilt lk 16, 17]

Tänu pikkadele ja kitsastele tiibadele on albatross maailma parim liugleja

[Pilt lk 17]

Lühisaba-albatross on Tori-shimal tagasi