Etruskide lahendamata saladus

”ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

”Etruskide võim ulatus väga kaugele nii maal kui ka merel.” (LIVIUS, ESIMESE SAJANDI AJALOOLANE)

SULLE võib tunduda, et sa ei tea etruskidest ei a-d ega b-d. Kui aga sinu keeles on kasutusel ladina tähestik, võlgned sa teadmatult tänu etruskidele. Kui poleks olnud etruske, oleks ladina tähestik tõenäoliselt alanud tähtedega a, b, g (nagu kreeka keeles alfa, beeta, gamma või heebrea keeles alef, bet, gimel). Ent kuigi filoloogid teavad, et etruski tähestik algas tähtedega a, b, c, on sellest keelest sellegipoolest raske aru saada. Kuid see on vaid üks osa etruskide mõistatusest.

Ajaloolased on juba sajandeid mõistatanud, kust see tähelepanuväärne tsivilisatsioon pärines. Etruskide õitseajal viiendal sajandil e.m.a. olid nende 12 linna ühinenud föderatsiooniks ning neil oli laiaulatuslik kaubandusvõrk Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Kuid vaid neli sajandit hiljem alistas järjest võimsamaks muutunud Rooma nad täielikult. Mida me etruskidest teame ja miks pole nende saladust lahendatud?

Salapärane päritolu

Ajaloolased, arheoloogid ja keeleteadlased on juba kaua etruskide päritolu üle oma pead murdnud. Kas nad emigreerusid Väike-Aasia maakonnast Lüüdiast, nagu oletas Herodotos, või olid nad Itaalia põliselanikud, nagu väitis Dionysios Halikarnassosest esimesel sajandil e.m.a.? Kas nad võisid olla eri päritoluga? Olgu siis vastus milline tahes, nende ja naaberrahvaste etnilised ning kultuurilised erinevused olid nii suured, et me ei või praegu nende päritolus kindlad olla.

Kuid teada on see, et alates umbes kaheksandast sajandist e.m.a. elasid etruskid kogu Kesk-Itaalias. Roomlased andsid neile nime Tusci ehk Etrusci, ning nende asustatud maa-ala, mida piirab põhjast Arno ja lõunast Tiberi jõgi, sai tuntuks Toskaanana. Oli aeg, mil etruskid valitsesid peaaegu 50 itaalikute hõimu üle.

Kuigi etruski keeles kasutati peamiselt vanakreeka tähestikku, mis jätab mulje, nagu oleks seda keelt lihtne dešifreerida, erineb see tegelikult suuresti kõikidest teistest teadaolevatest keeltest. Suuremat osa etruskide kasutatud sõnavarast ei osata tõlkida. Ometi oli neil ohtrasti kirjandust, kuna raamatud etendasid nende kultuuris, eriti aga religioonis, tähtsat osa. Kuigi tänapäevani on säilinud tuhandeid etruskikeelsete raidkirjadega hauakive, vaase ja alabastersarkofaage, sisaldavad need suhteliselt vähe teksti, seega pole neist suurt abi etruski sõnade päritolu ja tähenduse selgitamisel.

Kuidas nad elasid ja õitsengu saavutasid

Etruskid olid organiseerunud iseseisvatesse linnriikidesse, mida algul valitsesid kuningad, hiljem ametnikud. Need linnad moodustasid etruskide religioosse, majandusliku ja poliitilise lõdva liidu. Mõnedes etruskide majades oli veevärk ning majad asusid sillutatud teede ääres, kus olid ka reoveekanalid. Drenaaži kasutus oli küllaltki levinud. Isegi Rooma asukoha, mis oli kunagi külapiirkond olnud, muutsid etruski kuningad suursuguseks müüridega linnaks, mis oli varustatud kanalisatsioonivõrguga, mille hulka kuulus ka reoveekanal Cloaca Maxima, mida võib näha tänapäevalgi.

Etruskid saavutasid õitsengu tänu oma valduses olevatele rohketele metallimaagimaardlatele, nagu näiteks lähedaloleva Elba saare rauamaagikaevandustele. Kuna etruskid olid metallist vaimustunud, töötlesid nad rauda, hõbedat ja vaske ning importisid isegi tina Briti saartelt. Peale nende rikkuste oli etruskide asustatud maa-alal ka viljakaid põllu- ja karjamaid, kust saadi teravilja, oliive, viinamarju, samuti puitu. Need loodusvarad ning laiaulatuslik maa- ja merekaubandus tagasid etruskidele õitsva majanduse.

Etruskid olid suured meresõitjad. Aastal 540 e.m.a. võitis etruskide ja kartaagolaste ühine laevastik kreeklased ning see kindlustas etruskidele positsiooni merekaubanduses. Olles leiutanud sõjalaeva rammitäävi, olid nad valmis lahinguks. Mere kaudu eksportisid nad kaugele Hispaaniasse ja Egiptusesse selliseid esemeid nagu kuulsaid bucchero-vaase (musti savinõusid). Maismaa kaudu kulgevaid kaubateid pidi transportisid etruskid veini Galliasse (Prantsusmaale) ja Germaaniasse (Saksamaale) ning tänu sellele said nad üha tuntumaks.

Etruskid nautisid elu

Etruskidest on kõige rohkem säilinud nende kunstimälestisi ja see on aidanud neid ka kõige paremini tundma õppida. Luksust armastavate inimestena valmistasid etruskid ohtrasti kullast ehteid, mille hulka kuulusid kõrvarõngad, sõled, ehisripatsid, käevõrud ja kaelakeed. Tänaseni on jäänud saladuseks see, kuidas nad filigraankaunistustega ja kuldkuulikestega granuleeritud keerukaid ehteid valmistasid. Peale hõbedast ning teistest väärismetallidest peekrite, vaagnate, karikate ja lõunaserviiside tegid etruskid skulptuure ning nikerdatud esemeid ka teistest hinnalistest materjalidest, nagu näiteks elevandiluust.

Paljud väljakaevatud skulptuurid, kunstiteosed ja seinamaalingud näitavad, et etruskid nautisid elu. Neile meeldis vaadata kaarikuvõidusõite, rusikavõitlusi, maadlusvõistlusi ja sportlikke mänge. Kuningas vaatas neid ehk elevandiluust toolil istudes, ümbritsetuna vallutusretkedel röövitud orjadest. Tema võimu sümboliks oli purpurpunane tebenna, mille kasutuse võtsid hiljem üle roomlased. Kodus olles lebas ta söömaaegadel oma naise kõrval ja kuulas flöödi või kaksikaulose mängimist ning jälgis tantsimist, samal ajal kui orjad teda teenindasid.

Täiesti vastupidiselt kreeklastele ja roomlastele olid etruskide ühiskonnas naistel meestega võrdsed õigused. Neil võis olla kinnisvara ning nad võtsid osa seltskondlikest koosviibimistest. Etruski naistel oli nii eesnimi kui ka perekonnanimi, mis näitab, et neil olid seaduslikud õigused.

Omapärased religioossed tõekspidamised

Üks esimese sajandi ajaloolane nimetas etruske ”rahvaks, kes pühendus religioonile rohkem kui teised rahvad”. Etruskid kummardasid tohutult paljusid jumalaid, eelistades kolmikuid, kelle auks nad ehitasid kolmelöövilisi templeid. Igas löövis asetses kuju. Etruski tsivilisatsioon oli läbi imbunud müstilistest babüloonlikest ideedest. Peamine neist oli hauataguse elu ja maa-aluse surmariigi idee. Surnukehad kas maeti või põletati. Põletatute tuhka hoiti erikujulistes urnides. Rituaalide saatel ning jookohvreid ja muid ohvreid tuues asetati urn hauakambrisse koos kõige muuga, mida arvati eluks surmariigis vaja minevat. Rikaste inimeste hauakambrite seinad olid kaunistatud eredavärviliste freskodega, millel kujutati mitmesuguseid stseene, vahel deemoneid või muid hirmuäratavaid olendeid. Ühe allika sõnul ”armastasid etruskid alati koletisi”.

Etruskide tava maksa uurida oli üks ennustamise vorme, mille jäljed viivad tagasi Babülooniasse. (Võrdle Hesekieli 21:26.) Kogu nende elu ja otsuste tegemine oli seotud jumalatega. Endeid otsiti nii maa pealt kui ka taevast. Ennustamine oli nii igapäevane, et sellega seotud tegevus sai tuntuks kui disciplina Etrusca, etruskide teadus.

Teiste rahvastega kokkusulamine ja häving

Aastal 509 e.m.a. lõppes sajandipikkune Roomas valitsenud etruski soost kuningate dünastia. Aga see oli alles algus. Põhjast ohustasid etruske keldid, kelle sissetungid nõrgestasid etruskide võimu sellel maa-alal. Pidevad piiritülid lõuna pool asuvate itaalikute hõimudega tekitasid sisepingeid, õõnestades sellega nende võimu alust.

Kolmandaks sajandiks e.m.a. oli etruskide territoorium Rooma ülemvõimu all. Seega algas Rooma kultuuri pealetung — romaniseerumine. Lõpuks, aastal 90 e.m.a., mil Rooma kodaniku õigused anti kõikidele itaalikutele, kadusid etruskide viimased jäljed. Etruske sunniti rääkima ladina keelt ning nad sulasid ühte Rooma maailmaga. Ilmselt ei teinud just paljud Rooma õpetlased pingutusi selleks, et tõlkida või isegi säilitada etruskide kirjandusteoseid. Niisiis kadus etruski tsivilisatsioon, vajudes saladuskatte alla. Kuid ta jättis endast ka jälje.

Jälg, mis jäi

Roomas võib etruskide pärandit näha veel tänapäevalgi. Roomlased võlgnevad etruskidele oma Kapitooliumi templi, mis on pühendatud jumalate kolmikule Jupiterile, Junole ja Minervale; kolmelöövilised templid; esimese linnamüüri ning kanali, mis juhtis ära foorumi vee. Isegi Rooma sümbol, Kapitooliumi hunt (Lupa Capitolina), on etruski päritoluga. Lisaks sellele võtsid roomlased etruskidelt üle ka palju kombeid, näiteks mängud, kus korraldati inimeste võitlusi elu ja surma peale ning inimeste võitlusi metsloomadega. (Võrdle 1. Korintlastele 15:32.) Kahtlemata oli ka võidurongkäik, mida Paulus näitena kasutas, etruskidelt üle võetud (2. Korintlastele 2:14, UT).

Ka etruski sümboleid on laialdaselt kasutatud. Sauad, mida kasutavad ristiusu piiskopid, on pärit karjasekeppi meenutavatest etruski preestrite sauadest. Etruski fasce’st (kokkuseotud vitsakimp kirvega) kasutasid roomlased võimu sümbolina, see oli embleem Prantsuse revolutsiooni ajal ja samuti kasutas seda Itaalia fašistlik partei 20. sajandil.

Hoolimata arheoloogide ühistest pingutustest minevikku välja kaevata, jäävad etruskide päritolu ja paljud nende eluga seotud asjaolud saladuseks.

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ETRUURIA

ITAALIA

[Pildid lk 24, 25]

1. Rooma linna sümbol, Kapitooliumi emahunt, 5. sajandist e.m.a. pärit etruski pronksskulptuuri koopia

2. Etruskikeelse (paremal) ja foiniikiakeelse (vasakul) tekstiga kuldtahvlikesed, mis sisaldavad pühendust Unile (Astartele)

3. Etruski abielupaari sarkofaag

4. Etruski võlv 4. sajandist e.m.a. Roomlased õppisid võlvi ehitamise kunsti etruskidelt

5. Veini segamiseks kasutatud etruski krateer ja selle alus, pärit 7. sajandist e.m.a.

[Allikaviited]

Kuldtahvlikesed: Museo Nazionale di Villa Giulia, Roma; sarkofaag ja kraater: Musée du Louvre, Paris