Lilled näitavad, et meist hoolitakse
„ÄRGAKE!” KOLUMBIA-KORRESPONDENDILT
Võlutud pisipõnn korjab prunnakasse pihku kimbu võililli ning jookseb oma hinnalise leiuga ema juurde. Armastav abielumees valib teeäärsest kioskist oma naisele tosina roose, näitamaks, kui palju ta temast hoolib. Tänulik poeg helistab naabruskonna lillekaupmehele ja tellib ema rõõmustamiseks buketi värskelt lõigatud krüsanteeme. Kaubahallis sätib tubli koduperenaine oma ostukärru kõige tipuks ka kimbu värvikirevaid nelke. Need panevad viimase täpi tema maitsekale kodukujundusele.
LILLED toovad südamerõõmu nii noortele kui vanadele. Need kannavad suurepäraselt edasi mõtet „Sinust hoolitakse”. Üks hispaania vanasõna ütleb: „Kes pole tänulik roosi eest, pole tänulik millegi eest” (Quien no agradece una rosa, no agradecerá ninguna cosa).
Lilli müüakse praegu rohkem kui kunagi varem. Nüüdsel kiire õhutranspordi ajastul võib lilli kasvatada kaugel poodidest, kaubahallidest ja tänavakioskitest, kus nad möödakäijate pilku püüavad. Ajakirjas „Time” teatati, et lillekasvatus kui tootmisala „edeneb kiiresti ja muutub veel kiiremini: üha enam toodangut tuleb nüüd lõunapoolkeralt, peamiselt Kolumbiast, mis on tõusnud Hollandi järel suuruselt teiseks eksportijaks”.
Kilekasvuhooned ja tehisjärved
Kuigi üleüldises lillemüügis jääb Kolumbia, kes on sellel alal üle veerandsajandi kaasa teinud, teisele kohale, on ta suurim nelkide eksportija maailmas. Aastal 1964 uuris üks California (Ühendriikide) üliõpilane kompuutri abil, millistes paikkondades oleksid optimaalseimad keskkonnaolud aastaringseks lillekasvatuseks. Ta leidis, et mägedevaheline nõgu, kus asetseb Bogotá (veidi ekvaatorist põhja pool ja umbes 2600 meetri kõrgusel Andide mäestikus), on oma kliima ja kõrguse poolest lausa ideaalsete tingimustega.
Santa Fé de Bogotá üllatavalt roheline savann, kus kasvatatakse 92 protsenti Kolumbia eksportlilledest, on täis tipitud tehisjärvi ja kilekasvuhooneid. Neis puit- ja metallkonstruktsiooniga ehitistes kasvavad hoolega loodud soodsates tingimustes miljonid nelgid, roosid, krüsanteemid, alströmeeriad ja paljud teised lilleliigid, mis ootavad lõikamist, pakkimist ning Põhja-Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse toimetamist.
Sobivaim temperatuurivahemik lillekasvatuseks on 18—20 °C, mis ongi tavaline aasta ringi savannis valitsev päevane õhutemperatuur. Siin on rikkalikult sademeid, viljakas muld ning ka odavat tööjõudu käsitsitöö tegemiseks. Öösiti võib temperatuur langeda nulli lähedale ja vahel isegi kuni kahe külmakraadini. Külma vastu kaitseb suitsukatte tegemine, võimsate elektrilampide kasutamine ja udustamine. Elektrilampe tarvitatakse ka päeva pikendamiseks, et mõningaid taimi nii-öelda ärkvel hoida ja nende arengut kiirendada.
Tootmiskava koostatakse aegsasti
Kolumbias on ühe või teise lillekasvatusetapiga seotud rohkem kui 120000 töölist. Nende hulgas on ka palju Jehoova tunnistajaid, kes elavad savannis hajali paiknevates kogukondades. Benito Quintana, ühe Facatativá koguduse kristlik vanem, töötab aiandi tootmisjuhina. Ta selgitab: „Peame vastavalt turu hooajalistele nõudmistele oma tootmise mitu kuud ette kavandama. Nelkide emataimed tuuakse sisse Hollandist või Itaaliast, krüsanteemide omad Floridast. Naised lõikavad neilt ettevaatlikult väikesed pistikud ja torkavad need sooja kasvuhoone peenardesse, kus neid kuni juurdumiseni ududüüsidest niisutatakse. Krüsanteemidel võtab juurdumine 20 kuni 35 soojakraadi juures aega 12 päeva, kusjuures neile antakse öösel kaks tundi lisavalgust. Nelkidel, mida öösel ei valgustata, kulub selleks 15—25 °C juures 23 päeva. Seejärel istutame istikud ümber teistesse kasvuhoonetesse, kus neid väetatakse, töödeldakse taimekaitsevahenditega ja kastetakse, kuni nad õitsema lähevad, nelgid kuue kuu ja krüsanteemid kolme kuu pärast.”
Töörohke kõrghooaeg
Kui jõuab kätte aeg lõikeõisi koguma hakata, on parimad töötegijad naised, kes asuvad tööd tegema eelistatavalt kinnasteta ja äärmiselt puhaste kätega. Masinad ei suuda hinnata lõikeõie kvaliteeti määravaid tegureid: õiepungade puhkemise astet ega varte sirgust.
Judith Corredor Facatativást selgitab: „Naistel on tarvilikku kannatust ja õrna kätt, aga ka nobedust ja osavust.” Judith jätkab: „Kui me koidikul kasvuhoonetesse läheme, on savannis sageli udu ja õhk võib olla väga külm, isegi null kraadi ringis. Paljud tüdrukud kannavad pearätte. Päeval aga õhk soojeneb, mõnikord kuni 32 kraadini. See on raske töö, eriti kõrghooajal, kus tööd on palju ja me peame tegema ületunde.”
Värviküllane ja aromaatne sõnum
Pärast lõikamist viiakse lilled spetsiaalsesse õhu- ja valgusküllasesse ruumi. Naised sorteerivad ja rühmitavad nad seal vastavalt õite kvaliteedile ning varte sirgusele, jämedusele ja pikkusele. Seejärel keeratakse õied 25-kaupa läbipaistvasse kilesse, misjärel kimbud jäävad pakkimist ootama. Ekspordiks valitakse ainult parimad õied.
Mehed pakivad lilled erilistesse aiandi nime kandvatesse lainepapist kastidesse — 24 nelgikimpu ühte kasti. Benito vend Alejandro Quintana, kes töötab pakkimisosakonnas, lausub: „Peame töötama kiiresti, kuna lilled on üks kergemini riknevaid kultuurtaimi. Meie firmal on kaks pumpa, millega tõmmatakse korraga 112 kastist soe õhk välja ning surutakse samal ajal külm õhk sisse, misläbi lillede temperatuur alandatakse kahe tunniga nullilähedaseks. Seejärel suletakse kastides olevad avaused ja lilli säilitatakse külmkambris, kuni nad veoautodele laaditakse ning lennujaama toimetatakse.”
Bogotá El Dorado rahvusvahelises lennujaamas läbivad lilled eksporditolli ning seejärel hoitakse neid mõni tund külmhoonetes, kuni kaup suurtele reaktiivlennukitele laaditakse ja meretagustesse jaotuspunktidesse transporditakse. Juba mõne päeva pärast avavad lilled oma õiepungi kodudes, kontorites, haigetubades ja mujal, andes oma värviküllasuse ja aroomiga edasi sõnumit, et meist hoolitakse.
Keegi, kes meist tõesti hoolib
Ükskõik kuhu me maakeral ka ei läheks, peaaegu kõikjalt võime oma rõõmuks lilli leida. Neid leidub kõrgel mägedes lume- ja jääväljade piiril, metsades ja aasadel, ojade ja jõgede kallastel, mere ääres ning koguni kuumades kuivades kõrbetes. Lilled on olnud maa peal kaua enne inimese ilmumist. Botaanikud kinnitavad, et „õistaimed on kogu loomariigi ja inimkonna elu alus. Ilma nendeta ei saaks ei loomad ega inimesed eksisteerida”.
Kuningas Saalomon kuulutas sügavamõtteliselt: ’Jumal on kõik omal ajal hästi teinud’ (Koguja 3:11). See hõlmab ka Jumala andi mitmekesiste ja hunnitute lillede näol. Igiaegadest peale on need nii noorte kui vanade südamele rõõmu toonud. Jah, Jumal tõesti hoolib meist!
[Kast lk 17]
Et lilled kauem säiliksid
• Lõika lillevarred enne vaasipanekut vee all diagonaalse lõikega. Varretippu imendunud vesi ei lase moodustuda õhumullidel, mis takistavad veel ja toiteelementidel edaspidi varde tungimast.
• Ajakiri „GeoMundo” toob ära Kolumbia aednike soovituse lisada vette aspiriinitablett, teelusikatäis suhkrut või veidi koolajooki, et lilled kauem värsked püsiksid. Vaheta vett kahe-kolme päeva tagant, võta selleks puhas toatemperatuuril vesi; sooja veega aga võib panna õiepungi kiiremini avanema.
• Tihtipeale saab veidi närbunud õisi elustada, kui asetada varred kümneks minutiks kuuma vette ja pritsida õienuppe samal ajal jaheda veega. Hoia lõikelilled eemal soojusallikatest, kaitse neid tuuletõmbe ja otsese päikesevalguse eest.