Tähe sünd kotka pesas

● KUIDAS tähed sünnivad? Miks on mõned suuremad ja heledamad kui teised? Hubble’i kosmoseteleskoobiga tehtud fotod võivad suurejooneliselt näidata tähe tekkeprotsessi. See ainulaadne tegevus leiab aset Kotka udukogus, gaasi- ja tolmupilves meie Galaktikas (Linnutees).

Maa pealt, täheuurijate silme läbi vaadatuna on Kotka udukogul laialisirutatud tiibade ja paljastatud küüntega linnu kuju. Astronoom Jeff Hester soovis koos oma kolleegidega Arizona ülikoolist pildistada küünte piirkonda, kus iga küüs on piilarisarnane sammas, mis meenutab elevandi lonti. Seal on ultraviolettkiirgus ioniseerinud vesiniku molekule, s.t. löönud välja nende elektrone.

Hubble’i fotodest koostatud kujutisel on näha kümneid piilarite otstest välja ulatuvaid väikseid sõrmi. Sõrmeotstes moodustab kondenseeruv gaas kerajaid gloobuleid, milles võivad areneda tähed ja mõningate astronoomide arvates ehk isegi planeedid. Kuid nende objektide kasvu pärsib umbes saja vastsündinud, udukogus varem moodustunud tähe tugev tähetuul. Heledaimad neist tähtedest võivad olla 100000 korda heledamad ja rohkem kui kaheksa korda kuumemad kui meie Päike. Nende kiirgus on udukogu hõredamaid osi ilmselt juba ära puhunud. See protsess, mida kutsutakse kiirguslikuks ärapuhumiseks, võib tähetekke seisata, eemaldades aine, mis vastasel korral kondenseeruks tähe embrüotes. Fotodel on ärapuhutav gaas nagu aur, mis tõuseb gaasi-tolmusammastest.

Selleks et üks neist gaasilistest gloobulitest helendama hakkaks, peab ta mass olema piisavalt suur, et käivituksid tuumareaktsioonid. Teadlaste arvestuste kohaselt peab ta suurus olema vähemalt 8 protsenti Päikese suurusest. Pealegi on valguse kiirgumiseks vaja seda, et küllaldaselt ümbritsevat tolmu ära puhutaks. Kui aga gloobul ei saavuta helendumiseks vajaminevat suurust, võib ta muutuda kõigest tumedaks gaasikeraks, mida nimetatakse pruuniks kääbuseks. Hiljuti avastasid astronoomid esimese kindla pruuni kääbuse.

Kotka udukogu tolmupilvede sarnasus tormistel päevadel nähtavate määratute äikesepilvedega võib panna sind arvama, et tolmupilved pole just väga suured. Tegelikult on iga pilvepiilar nii pikk, et selle ühes otsas tekkival valgussähvatusel läheb teise otsa jõudmiseks peaaegu terve aasta. Nõndasamuti on iga „tilluke” gloobul pildil umbes meie Päikesesüsteemi suurune. Lisaks on udukogu nii kaugel, et valgusel kulus sealt meieni jõudmiseks ligikaudu 7000 aastat — see liikus kiirusel 299792 kilomeetrit sekundis. See tähendab, et meie näeme Kotka udukogu niisugusena, nagu see nägi välja veel enne seda, kui inimene Maa peal kõndis.

Astronoomid märgivad, et tähti tekib ilmselt teisteski udukogudes, nagu näiteks Orioni udukogus. Ometi ei luba teiste udukogude vaatlustingimused protsessi täielikult jälgida. Tähed võivad ka surra — nad lihtsalt põlevad läbi, plahvatavad võimsalt supernoovana või varisevad gravitatsioonijõu mõjul kokku ja muutuvad mustaks auguks. Universumi Looja Jehoova Jumal teab tähtede kohta kõike, kuna ta on nad kõik üle lugenud ja kõigile neile nime andnud (Jesaja 40:26). Stellaarkotka pesa näitab ehk mõningal määral, kuidas Jumal on ’valmistanud valgust’ ja teinud tähti, mis oma hiilguse poolest üksteisest erinevad (Jesaja 45:7; 1. Korintlastele 15:41). (Kaastöö.)

[Lehekülje suurune pilt lk 15]

[Pildi allikaviide lk 14]

J. Hester and P. Scowen, (AZ State Univ.), NASA