Mida räägib Piibel surnute tuhastamisest?
Piibli vastus
Piibel ei anna tuhastamiskombe kohta mingit otsest nõu. Seal pole ühtki sellist seadust, mis sätestaks, kas surnukeha tuleks matta või põletada.
Piiblist leiame ülestähendusi sellest, et ustavad jumalateenijad matsid oma surnud lähedasi. Näiteks Aabraham tegi kõik endast oleneva, et tal oleks oma naise Saara jaoks kindel matmispaik. (1. Moosese 23:2–20; 49:29–32.)
Samuti räägib Piibel juhtumitest, kus ustavad jumalateenijad surnukeha põletasid. Näiteks kui Iisraeli kuningas Saul ja kolm tema poega lahingus tapeti, jäid nende kehad alguses vaenlase territooriumile ning neid koheldi teotavalt. Kui Iisraeli sõjamehed olukorrast kuulsid, tõid nad Sauli ja tema poegade surnukehad ära, põletasid need ning matsid luud maha. (1. Saamueli 31:8–13.) Piiblist tuleb välja, et see oli igati õige viis nende meeste surnukehadega toimida. (2. Saamueli 2:4–6.)
Levinud väärarvamused tuhastamise kohta
Väärarvamus. Tuhastamine teotab surnut.
Tõde. Piibel ütleb, et need, kes surevad, saavad mullaks, ja just nii juhtub surnukehaga, kui see kõduneb. (1. Moosese 3:19.) Tuhastamine lihtsalt kiirendab põrmustumise protsessi.
Väärarvamus. Piibliaegadel põletati pärast surma vaid need inimesed, kes olid olnud Jumala ebasoosingus.
Tõde. Mõnede Jumalale truudust murdnud inimeste, nagu näiteks Aakani ja tema pereliikmete surnukehad tõesti põletati. (Joosua 7:25.) Siiski oli see pigem erand kui reegel. (5. Moosese 21:22, 23.) Nagu varem märgitud, põletati ka mõne Jumalale ustava mehe, näiteks Joonatani surnukeha.
Väärarvamus. Tuhastamine takistab Jumalal seda inimest surnuist üles äratada.
Tõde. Mis puutub ülesäratamisse, siis Jumalal pole vahet, kas inimene on maha maetud, tuhastatud, uppunud või kiskjate ära söödud. (Ilmutus 20:13.) Kõikvõimas Jumal suudab talle vabalt uue keha luua. (1. Korintlastele 15:35, 38.)