Kuidas suhtuvad Jehoova tunnistajad neisse, kes enam ei kuulu nende religiooni?

Me armastame kõiki inimesi ja püüame olla nende vastu lahked ja lugupidavad. Kui keegi Jehoova tunnistaja on kogudusest eemale jäämas või ei osale usulises tegevuses enam üldse, püüame teda igati aidata. Me soovime tema armastust Jumala vastu taas lõkkele puhuda ja teeme kõik selleks, et ta tunneks, et temast endiselt hoolitakse. (Luuka 15:4–7.)

Võib juhtuda, et kellegi teod viivad lõpuks selleni, et ta tuleb kogudusest välja arvata. (1. Korintlastele 5:13.) Kuna me aga armastame igat oma usukaaslast, teeme me kõik, mis võimalik, et see nii ei läheks. Kui aga keegi siiski arvatakse kogudusest välja, armastame teda endiselt ja peame temast lugu, just nagu piibel meid innustab tegema. (Markuse 12:31; 1. Peetruse 2:17.)

Millisel juhul arvatakse inimene kogudusest välja?

Piibel annab selgelt teada, et kui kristlane teeb tõsise patu ja keeldub ennast muutmast, tuleb ta kogudusest välja arvata.a (1. Korintlastele 5:11–13.) Piiblist tuleb välja, millised eksimused on nii tõsised, et võivad viia kellegi kogudusest väljaarvamiseni. Nendeks on näiteks abielurikkumine, purjutamine, tapmine, perevägivald või vargus. (1. Korintlastele 6:9, 10; Galaatlastele 5:19–21; 1. Timoteosele 1:9, 10.)

See aga ei tähenda, et igaüks, kes mõne tõsise patu teeb, automaatselt kogudusest välja arvatakse. Kogudusevanemadb püüavad esmalt aidata patustanul end muuta. (Roomlastele 2:4.) Nad teevad seda lahkelt ja leebelt. (Galaatlastele 6:1.) See võib aidata eksinul tehtut kahetsema hakata. (2. Timoteosele 2:24–26.) Kui hoolimata kogudusevanemate korduvatest püüetest selline inimene ei kahetse oma tegusid ja isegi jätkab patustamist, tuleb ta kogudusest välja arvata. Seejärel tehakse kogudusele lihtsalt lühike teade, kus öeldakse, et see isik pole enam Jehoova tunnistaja.

Mida head toob kaasa see, kui kogudusest arvatakse välja keegi, kes jätkab patustamist? Sedasi hoitakse kinni piiblis toodud moraalinormidest ja kaitstakse kogudust halva mõju eest. (1. Korintlastele 5:6; 15:33; 1. Peetruse 1:16.) Lisaks võib see ajendada patustanut kahetsema ja end muutma. (Heebrealastele 12:11.)

Kuidas suhtuvad Jehoova tunnistajad neisse, kes on kogudusest välja arvatud?

Piibli järgi tuleks kristlastel lõpetada läbikäimine inimesega, kes on kogudusest välja arvatud. Seal öeldakse: „Sellisega ärge isegi sööge koos.” (1. Korintlastele 5:11.) See tähendab, et me ei veeda koos temaga vaba aega. Me aga ei ignoreeri teda täielikult. Me suhtume temasse lugupidavalt. Ta on oodatud meie usukoosolekutele, kus teised kohalolijad võivad otsustada teda lahkelt tervitadac. Samuti võib ta paluda kogudusevanematelt abi, et need aitaksid tal kogudusse tagasi tulla.

Kuidas on aga siis, kui pereisa või pereema on kogudusest välja arvatud, kuid tema abikaasa ja alaealised lapsed on endiselt Jehoova tunnistajad? Tema usulised sidemed perega katkevad, kuid peresidemed mitte. Abielusuhted ning loomulik perekondlik kiindumus ja suhtlemine jäävad alles.

Kogudusest väljaarvatu võib paluda, et kogudusevanemad teda külastaksid. Selle külastuse ajal pakuvad kogudusevanemad piiblil põhinevat juhatust ja innustavad teda lahkelt kahetsema ja oma suhted Jumalaga korda seadma. (Sakarja 1:3.) Kui väljaarvatu hülgab sobimatud teod ning väljendab oma siirast soovi elada piibli mõõdupuude järgi, on ta kogudusse tagasi oodatud. Kogudus andestab talle lahkelt ja on talle igakülgselt toeks, just nagu käitusid kristlased Korintose koguduses patustajaga, kes oma teguviise muutis. (2. Korintlastele 2:6–8.)

Mida on tundnud need, kes on kogudusse tagasi tulnud?

Vaata, mida on öelnud mõned Jehoova tunnistajad, kes arvati kogudusest välja, kuid tulid hiljem Jumala juurde tagasi.

„Kui ma otsustasin kogudusse tagasi tulla, arvasin, et kogudusevanemad tahavad teada igat väikseimatki üksikasja, mida kõike ma nende paljude aastate jooksul teinud olen. Nemad aga ütlesid, et ma ei keskenduks möödunule, vaid sellele, mis on ees. See oli mulle suureks kergenduseks.” (Maria, USA)

„Koguduses tunti minu tagasitulemise üle siirast rõõmu. Tundsin, et minust hoolitakse. Keegi ei tekitanud minus süütunnet, vaid oldi toeks ja aidati edasi liikuda. Kogudusevanemad olid alati olemas, kui neid vajasin. Nad lohutasid mind ja aitasid mul näha, kui kalliks Jehoova mind peab.” (Malcom, Sierra Leone)

„Küll on hea, et Jehoova armastab oma rahvast nii palju, et hoiab oma organisatsiooni moraalselt puhtana. Kuigi see võib kõrvalseisjatele üleliia karm tunduda, on see vajalik ja tegelikult armastav kõigi suhtes. Ma olen nii tänulik, et meie taevane Isa on nii armastav ja andestav.” (Sandi, USA)