Sada aastat tagasi — 1915

„PRAEGU on läbikatsumisaeg,” öeldi 1915. aasta 1. märtsi Vahitornis. „Kas me oleme varem olnud tegusad vaid seepärast, et lootsime oma imelisele muutumisele aastal 1914, või kas me oleme olnud tegusad seepärast, et armastame Issandat, tema sõnumit ja vendi ning tahame olla neile truud?” 1915. aastal käis mõningate piibliuurijate hinges võitlus pettumustundega. Suur osa maailmast pidas aga teistlaadi võitlust.

Euroopa oli haaratud suurde sõtta, mis sai hiljem tuntuks esimese maailmasõjana. Mehhaniseeritud sõjapidamine muutis sõja laadi, mõjutades seninägematus ulatuses tsiviilisikuid. Näiteks 1915. aastal sõitsid Saksa allveelaevad Suurbritanniat ümbritsevates vetes. 7. mail 1915 lasi üks selline allveelaev põhja Briti reisilaeva Lusitania ning hukkus üle 1100 inimese.

Erapooletuse küsimus

Piibliuurijad ei tahtnud selle sõjaga mingit pistmist teha. Aga tol ajal nad ei mõistnud täielikult seda, et kristlane peab jääma rangelt erapooletuks. Ehkki nad ei läinud vabatahtlikult sõjaväkke, liitusid mõned siiski sundmobilisatsiooni korral sõjaväega ning taotlesid endale ülesannet, mis poleks otseselt seotud sõjategevusega. Kui neid sunniti kaevikutesse minema, leidis osa, et võib lihtsalt tulistada üle vaenlase pea.

1915. aasta 15. juuli Vahitornis avaldati lugu ühest Ungari sõdurist, kes ristiti ajal, kui ta oli oma vigastustest paranemas, ja kes hiljem rindele naasis. Ajakirjas räägiti, mis edasi sai: „Nad [Ungari sõdurid] lähenesid Vene lahingurivile, jäädes sellest umbes 250 meetri kaugusele, ning neile anti käsk: „Täägid kinnitada!” Ungari vend oli vasaku tiiva lõpus. Ta tahtis end lihtsalt vaenlase eest kaitsta ja seepärast üritas ta enda vastas seisva venelase käest relva minema lüüa. Siis nägi ta, et venelane püüab teha sedasama ... Venelane laskis oma püssil maha kukkuda; ta nuttis. Meie vend vaatas seejärel oma „vaenlast” lähemalt — mehe mundril oli risti ja krooni rinnamärk! See venelane oli samuti vend Issandas!”a

Kristlaste erapooletusest rääkis 1915. aasta 1. septembri Vahitorni artikkel „Kristlase kohustus ja sõda”. Seal öeldi: „See, kes liitub sõjaväega ja paneb selga sõdurimundri, võtab sellega enda peale sõdurikohustused ja näitab, et need on talle vastuvõetavad. ... Kas see oleks tõesti kristlasele paslik?” Ajapikku sai selgeks, et kristlased ei tohiks sõdimisega mitte mingit tegemist teha.

Muudatused peakorteris

Aastal 1915 teatati seitsmekümnele New Yorgi Peeteli pere liikmele, et neil tuleb Peetelist lahkuda ja jätkata teenistust kuulutustööpõllul, kuna napib raha. Neile öeldi: „Meil tuleb hoiduda võlgadesse sattumast ning me ei tohi seada oma tööd ohtu; sellepärast on tehtud otsus vähendada kulusid igal võimalikul moel.”

Need seitsekümmend Peetelist lahkuvat venda koostasid ühise kirja, millele kirjutasid alla Clayton Woodworth ja veel kaks venda. Kiri trükiti ära 1915. aasta 1. mai Vahitornis. Need, kes pidid lahkuma, teatasid, et teevad seda rõõmuga ja on tänulikud paljude õnnistuste eest, mis neile Peeteli pere liikmena osaks said.

Teenistusülesande muutus, ehkki see oli raske, andis vendadele võimaluse näidata oma ustavust. Kas nad jäävad Jumalale ustavaks või kibestuvad? Vend Woodworth jätkas kuulutustööd, läks hiljem tagasi Peetelisse ja 1919. aastal sai temast esimene Kuldse Aja (nüüd Ärgake!) peatoimetaja. Ta oli selles ametis kuni 1946. aastani.

Kuulutustöö

Kogu selle raske aasta jooksul innustas Vahitorn vendi kuulutustööd edasi tegema. Erilist tähelepanu pöörati varem huvi ilmutanutele. „Meil on nimekiri meie maa inimestest, kes on soovinud kirjandust,” öeldi 1915. aasta 15. detsembri Vahitornis. „Soovitame ... neid inimesi külastada, et näha, ega neid pole õigelt teelt kõrvale viidud.” Eesmärk oli nende huvi Jumala ja tõe vastu lõkkele puhuda.

Tolle aja kristlastel oli oluline keskenduda kõigele kuningriigiga seonduvale, nagu see on oluline ka meil tänapäeval. „Meie, kes oleme praegu ärksad, peaksime olema Jumala teenistuses väga tegusad ja tarmukad,” öeldi 1915. aasta 15. veebruari Vahitornis. Jumalateenijad pidid püsima erksad. Vahitorn jätkas: „Meil tuleb olla valvsad. Mille suhtes? Esmajoones iseenda suhtes, et me ei langeks praeguse aja püünistesse.”

1916. aasta tekst kannustas vendi jääma „usus tugevaks”, nagu ütleb Roomlastele 4:20 „King James Versioni” tõlkes. See piiblisalm andis ustavatele jumalateenijatele jõudu eelseisval aastal, aastal, mis tõi kaasa omad raskused.