Arreteerimisoht

„Ettevaatlikud nagu maod ja süütud nagu tuvid”

Jehoova ustavatel teenijatel oli väga oluline saada keeluajal ikka edasi vaimset toitu, ent see oli äärmiselt ohtlik aeg kõigile tõelistele kristlastele. Nende aastate jooksul arreteeriti paljusid vendi ja õdesid ning nad pidid rohkem kui korra vanglakaristust kandma.

„Kui ma 1953. aastal tõde tundma õppisin,” räägib Juanita Borges, „teadsin väga hästi, et Jehoova tunnistajana võidakse mind vahistada. Just nii läkski. Novembris 1958, kui olin külas õde Eneida Suárezel, tuli sinna salapolitsei ja süüdistas meid koosoleku pidamises. Meid mõisteti kolmeks kuuks vangi ja me pidime maksma 100 peesot trahvi, mis võrdus tol ajal 100 USA dollariga.”

Valitsus nägi kurja vaeva, et tunnistajad enam koosolekuid ei peaks, aga vennad ei lasknud end heidutada. Siiski pidid nad olema „ettevaatlikud nagu maod ja süütud nagu tuvid”. (Matt. 10:16.) Andrea Almánzar meenutab: „Pidime koosolekule saabuma eri ajal. Ja kuna me ei tahtnud kahtlust äratada, lahkusime samuti eri ajal ning sageli hilisõhtul.”

Jeremías Glass, kes sündis sel ajal, kui ta isa León oli vangis, sai kuulutajaks seitsmeaastaselt 1957. aastal. Ta meenutab tunnistajate salajasi koosolekuid, mis toimusid tema kodus, ning missuguseid ettevaatusabinõusid nad kasutusele võtsid, et neid ei tabataks. „Kõigile kohalviibijatele anti papitükk numbriga, mis näitas, millises järjekorras nad peaks lahkuma,” jutustab Jeremías. „Pärast koosolekut pani isa mind uksele seisma, et kontrolliksin papitükil olevaid numbreid ja saadaksin lahkujad kahekaupa eri suunas minema.”

Veel üheks ettevaatusabinõuks oli pidada koosolekuid ajal, mil risk vahele jääda oli väiksem. Nõnda toimiti näiteks siis, kui ristiti Mercedes García. Ta kuulis tõde oma onult Pablo Gonzálezelt. Kui ta oli kõigest seitsmeaastane, suri ta ema, samas kui isa oli vangis, ning nii jäi ta oma üheksa õe-vennaga omapead. Mercedes ristiti 1959. aastal, kui ta oli üheksane. Et neid ei avastataks, toimus ristimiskõne kell pool neli öösel. Kõne peeti ühe venna majas ning ristimine toimus pealinnast läbi voolavas Ozama jões. Mercedes ütleb: „Poole kuuest olime koduteel, samal ajal kui ümbruskonna inimesed alles ärkasid.”