Jehoova on mind õpetanud poisipõlvest peale

Aga las ma alustan algusest. Olen sündinud teise maailmasõja ajal Kanadas Calgarys. 1940-ndate lõpus koputas meie uksele noor pioneerist vend, kelle nimi oli Donald Fraser. Mu ema oli nõus hakkama piiblit uurima. Tõde köitis teda väga, ent kuna tal oli tõsiseid tervisemuresid, ei saanud ta koguduse tegevuses eriti kaasa lüüa. Hoolimata sellest lasi ta end aastal 1950 ristida. Kahjuks suri ta vähem kui kaks aastat hiljem. Mu isa ei teeninud sel ajal Jehoovat, aga ta oli nõus, et üks vend peab ema matusel kõne.

Mõni päev pärast matust kutsus eakas võitud õde, kelle nimi oli Alice, mind koguduse koosolekule. Ta tundis mind, kuna olin emaga nädalavahetusel toimuvatel koosolekutel käinud, kui ta tervis seda lubas. Küsisin isalt, kas võin minna. Ta lubas ja ütles, et tuleb ise ka ühe korra kaasa, et tänada venda, kes pidas matusekõne. Sel õhtul toimus teokraatlik teenistuskool ja teenistuskoosolek. Küll on hea, et just see oli esimene koosolek, kuhu isa tuli. Ta oli varem käinud avaliku esinemise kursusel ja teda vaimustas see, kui häid kõnesid vennad pidasid. Isa hakkas iga nädal sel koosolekul käima ja ajapikku teistelgi.

Tol ajal alustas teokraatliku teenistuskooli sulane koosolekut sellega, et luges ette kõigi kooli nimekirjas olevate vendade nimed. Oma nime kuuldes ütles igaüks: „Kohal!” Ühel õhtul palusin, et ka minu nimi järgmisel koosolekul ette loetaks. Vend, kellele seda ütlesin, kiitis mind, aga ei küsinud, kas ma ikka saan aru, mida see tähendab.

Mul polnud aimugi, et sellega nõustusin koolis kõnesid pidama. Ma tahtsin lihtsalt, et minu nimi ette loetaks. Järgmisel nädalal vend seda tegigi ja mina vastasin uhkelt: „Kohal!” Pärast koosolekut jagasid paljud mulle sooje kiidusõnu. Mõni nädal hiljem saingi selle kõneülesande, millest alguses rääkisin.

Olin parajas plindris. Õpilaskõned pidid tol ajal olema 6–8 minutit pikad ja polnud sellist piiblilugemisülesannet nagu praegu. Isa aitas mul kõne ette valmistada ja lasi mul seda 20 korda harjutada. Pärast selle ettekandmist sain vennalt häid näpunäiteid. Aastate jooksul on Jehoova andnud mulle väljaõpet nii mu isa, tublide vendade-õdede kui oma organisatsiooni kaudu.

VÄLJAÕPE JÄTKUB

Alice, keda varem mainisin, õpetas mind ka kuulutustööd tegema. Tol ajal ergutati meid inimesele kolm piiblisalmi lugema ja seejärel talle raamatut pakkuma. Kui oli minu kord rääkida, tutvustas Alice end, alustas vestlust ja palus siis mul esimese piibliteksti lugeda. Sealt jätkasin vestlust mina. Lugesin ka teise ja kolmanda teksti ning pakkusin mõnd väljaannet. Hiljem õppisin ise vestlusi alustama. Kui mu isa end 1954. aasta lõpus ristida lasi, hakkas tema mulle kuulutustöös väljaõpet andma. Üksikvanemana nägi ta kõvasti vaeva, et aidata mul Jehoovat armastama hakata. Kõiges, mis puudutas Jehoova teenimist, oli ta väga järjekindel. Teadsin alati, mida me teeme koosolekuõhtul ja laupäeva-pühapäeva hommikuti.

Kooliajal olin üsna keskpärane õpilane, kuid nende 12 aasta jooksul õppisin nii mõndagi sellist, mis on mulle elu jooksul kasuks tulnud. Näiteks olin üsna kibe käsi matemaatikas ja sain ka päris hästi selgeks inglise keele grammatika. Inglise keele ja loovkirjutamise tundides õpitu on aidanud mul täita minu praegust ülesannet kirjutusosakonnas.

Minult küsitakse sageli minu muusikahuvi kohta. Mu mõlemad vanemad armastasid muusikat väga ja 7-aastaselt panid nad mind klaverit õppima. Õpetajale aga tundus, et ega mul eriti annet pole. Ta ütles mu isale, et ehk pole mõtet tundidega jätkata. Praegu saan hästi aru miks: mul polnud erilist soovi klaverimängu harjutada.

Mõne kuu pärast leidis isa mulle uue õpetaja. Seekord hakkasin õppima nii klaverit kui laulmist ja mul läks palju paremini. Lapsena oli mul ilus kõrge hääl ja võitsin isegi mõningaid lauluvõistlusi. Mu eesmärgiks oli saada muusikaõpetajaks, kuna mõtlesin, et siis saan end pioneerina teenides elatada. Ajapikku aga mõistsin, et kõige vajaliku õppimine ja eksamiteks valmistumine nõuaks minult liiga palju aega. Niisiis jätsin aastal 1963 õpingud pooleli ja alustasin pioneerteenistust.

PIONEERITÖÖ RÕÕMUD

Kui olin aasta pioneerina teeninud, määrati mind eripioneeriks Ontariosse Kapuskasingi linna. Mu pioneeritöökaaslaseks oli Daniel Skinner, kes oli minust rohkem kui kaks korda vanem. Ta õpetas mulle, kuidas koguduses asjad käivad. Ja kuna 20-aastaselt määrati mind koguduse teenistuskomiteesse, oli mul palju õppida. Mul on väga hea meel, et organisatsioonis räägitakse jälle rohkem sellest, kui oluline on noortele vendadele väljaõpet anda. Kui nad on valmis tööd tegema, saavad nad isegi väga noorelt Jehoova teenistuses palju head korda saata.

Kapuskasingis olid omad raskused. Talvel võis õhutemperatuur langeda seal 44 miinuskraadini. Ja kui siis soojemaks läks, oli kõigest 33 kraadi külma. Seejuures polnud meil Daniga muud liikumisvahendit kui kondimootor. Ent raskuste kõrval oli seal ka palju rõõmutoovat. Näiteks kohtusin Linda Cole’iga, kellest hiljem sai Linda Splane.

Linda oli kuulutustöös väga innukas ja tal oli palju häid korduskülastusi. Ta oli heldekäeline, sooja südamega ja talle meeldis väga sõpradega aega veeta. Kui Linda oli väike, teenis ta ema Goldie ustavalt Jehoovat, ent isa Allen oli alguses nende usu vastu. Hoolimata sellest võttis Goldie Lindat ja tema vendi Johni ja Gordonit kuningriigisaali kaasa ja õpetas neid kuulutustööd tegema. Nii Goldie, Linda, John kui Gordon teenisid kõik mingil ajal pioneerina. Aastaid hiljem sai ka Allenist Jehoova teenija ja ta oli koguduses väga tegus.

Aastal 1965 kutsuti mind kuuks ajaks Kanada peetelisse kuningriigi teenistuskooli, et lisaväljaõpet saada. Seal paluti mul täita Gileadi kooli avaldus. Ma arvasin, et minust küll kunagi misjonäri ei saa ja seepärast polnud ma sellele eriti mõelnud, ent täitsin avalduse siiski ära. Mind kutsuti selle kooli 42. kursusele. Gileadis saime regulaarselt õpetajatelt kirjalikku tagasisidet selle kohta, kuidas meil läheb. Juba algusest peale ergutasid nad mind omandama organisatsiooni kohta nii palju teadmisi kui võimalik. See oli ühele 21-aastasele vennale väga väärtuslik nõuanne.

Gileadis õppisime muu hulgas seda, kuidas suhelda meediaga: raadio- ja telejaamade ning ajakirjandusega. See oli minu jaoks väga põnev. Ja mul polnud aimugi, kui kasulikuks see tulevikus osutub. Aga sellest räägin hiljem.

TEENISTUS SENEGALIS

Mõni päev pärast lõpetamist olin koos oma misjonitöökaaslase Michael Höhlega teel Senegali, kuhu meid teenima oli määratud. Tol ajal oli seal ainult sadakond kuulutajat.

Mõne kuu pärast paluti mul hakata kord nädalas töötama kohalikus harubüroos, milleks oli tuba ühes misjonikodus. Kuigi harubüroo oli väga tagasihoidlik, tuletas harubüroosulane Emmanuel Paterakis mulle alati meelde, et see esindab selles riigis Jehoova organisatsiooni. Kord otsustas ta, et võiksime kirjutada misjonäridele julgustava kirja. Neil päevil polnud mingit lihtsat ega odavat viisi, kuidas kirjadest koopiaid teha. Niisiis tuli need kõik ükshaaval kirjutusmasinal sisse tippida. See oli suur töö, eriti kuna kirjades ei tohtinud olla ühtki viga.

Kui hakkasin hilisõhtul oma misjonikoju tagasi minema, andis vend Paterakis mulle ümbriku ja ütles: „David, ühing saatis sulle kirja.” Hiljem, kui selle avasin, nägin, et tegemist on kirjaga, mille olin ise sisse trükkinud. See juhtum õpetas mulle, et Jehoova organisatsioonist tuleb lugu pidada, sõltumata sellest, kui suur või väike on kohalik harubüroo.

Leidsin endale sealsete vendade-õdede hulgast häid sõpru ja enamik laupäevaõhtuid veetsin koos nendega. Need olid toredad ajad ja paljudega hoian siiani ühendust. Õppisin seal ka prantsuse keelt ja see oskus on tulnud mulle kasuks, kui olen külastanud harubüroosid maailma eri paigus.

Aastal 1968 me Lindaga kihlusime. Mitu kuud püüdsin leida osaajalist tööd, et võiksime hakata koos Senegalis pioneeridena teenima. Kahjuks aga oodati sealsetelt tööandjatelt, et nad palkaksid kohalikke, mitte välismaalasi. Viimaks naasin Kanadasse, me abiellusime ja meid määrati eripioneerideks New Brunswicki Edmundstoni. See on väikelinn Québeci provintsi piiri ääres.

PIONEERIDENA NEW BRUNSWICKIS JA QUÉBECIS

Edmundstonis polnud ühtegi kuulutajat ja vaid mõni piibliõpilane. Katoliiklus mõjutas inimeste elu väga tugevalt. Pea igal majal oli silt, kust võis lugeda, et Jehoova tunnistajad pole oodatud. Tol ajal ei teinud me sellistest siltidest välja, nagu me seda praegu teeme. Niisiis koputasime kõigile ustele. Iga nädal kutsus katoliku kirik kohalikus ajalehes üles Jehoova tunnistajatele nõiajahti korraldama. Linnas oli ainult neli „nõida”: Victor ja Velda Norberg, kes olid samuti sinna määratud, ja meie Lindaga. Seega polnud kahtlustki, keda nad silmas pidasid.

Mulle jääb alatiseks meelde üks ringkonnaülevaataja külastus. Nädala lõpus ütles ta meile: „Ehk on parim, mida te saate siin teha, see, et püüate inimeste eelarvamusi kummutada.” Võtsimegi selle eesmärgiks ja see läks meil korda. Tasapisi hakkasid inimesed nägema erinevust alandlike Jehoova teenijate ja ennasttäis katoliku vaimulike vahel. Praegu on selles linnas väike kogudus.

Kui olime teeninud selles eraldatud paigas umbes aasta, paluti meil kolida ühte suurde kogudusse Québeci linnas. Veetsime sealsete külalislahkete vendade-õdedega kuus toredat kuud. Pärast seda määrati meid tegema ringkonnatööd.

Järgmised 14 aastat teenisime Québeci provintsis. Kuulutustöö seal oli täies hoos ja see aeg oli väga põnev. Sageli oli ühes koguduses mitu peret, kes piiblit uurisid ja end ristida lasta soovisid.

USTAVAD KAASTEENIJAD

Prantsuse keelt rääkivad Kanada vennad ja õed on väga armsad. Nad on otsekohesed, rõõmsameelsed ja entusiastlikud. Ent paljudel neist pole olnud kerge Jehoova teenijaks saada ja nad on kogenud pere vastuseisu. Mõnedele noortele on nende vanemad öelnud: „Lõpeta piibli uurimine või koli minema.” Enamik noori on aga endale kindlaks jäänud. Kahtlemata on Jehoova nende üle väga uhke.

Siinkohal tahan kindlasti ära mainida ka need tublid pioneerid ja eripioneerid, kes noil aastail Québecis teenisid. Enamik neist tuli teistest Kanada provintsidest. Nad pidid õppima prantsuse keelt ning kohanema uue kultuuri ja mõtteviisiga, mida oli paljuski vorminud katoliiklus.

Eripioneerid määrati sageli eraldatud paikadesse, kus polnud ühtegi kuulutajat. Kuna seal suhtuti Jehoova tunnistajatesse eelarvamusega, oli neil raske leida elukohta. Ja osaajalist tööd leida oli veelgi keerulisem. Isegi vastabiellunud elasid nelja, kuue või kaheksakesi koos, et kulusid kokku hoida. Omaette elamine polnud lihtsalt rahaliselt võimalik. Need pioneerid nägid seal kõvasti vaeva. Kui neil avanes võimalus kellegagi piiblit uurima hakata, tegid nad kõik, mis nende võimuses, et aidata tal Jehoova teenijaks saada. Nüüd, kui Québecis on piisavalt kohalikke kuulutajaid, on paljud neist eripioneeridest kolinud mujale, kus vajatakse abi.

Ringkonnatööd tehes püüdsime laupäeva hommikuti kuulutada koos teismelistega. Tänu sellele teadsime, milliseid raskusi neil on. Mõned neist teenivad praegu misjonäridena või täidavad Jehoova teenistuses muid vastutusrikkaid ülesandeid.

Tol ajal polnud kogudustel alati võimalik meie reisikulusid katta. Nii juhtus vahel, et kuu lõpuks oli meil raha otsas. Neil kordadel pidime täielikult Jehoovale lootma, sest ainult tema teadis meie olukorda. Ja ta ei jätnud meid kunagi hätta. Kuidagimoodi leidsime alati võimaluse järgmisse kogudusse reisida.

VÄLJAÕPE TUBLIDELT VENDADELT

Eespool ütlesin, et ma ei osanud arvatagi, kui kasulikuks osutub see, mida Gileadis meediaga suhtlemise kohta õppisin. Need teadmised kulusid marjaks ära Québecis, kus meil oli palju võimalusi nii raadios, televisioonis kui ajalehtedes meist ja meie tegevusest rääkida. Tegin sageli koostööd Léonce Crépeault’ga, kes oli samuti ringkonnaülevaataja ja oskas väga hästi meediaga ümber käia. Kui läksime kohtuma mõne uudistemaja tähtsa tegelasega, ei näidanud ta välja, kui palju ta sellest teemast teab. Tavaliselt ütles ta: „Härra, mina ja mu kaaslane ei tea eriti midagi sellest, kuidas raadios või teles esineda. Ent meile on antud ülesanne teatada suurest kokkutulekust, mis Jehoova tunnistajatel kavas on. Kui teil on mingeid soovitusi, oleksime väga tänulikud.” Selline alandlik suhtumine avas meile palju uksi, mis muidu oleksid ilmselt suletuks jäänud.

Hiljem paluti mul hakata koos töötama Glen How’ga. Ta oli üks meie organisatsiooni juristidest, kes tegeles delikaatsete juhtumitega, mis võisid meediale huvi pakkuda. Mulle tuli selles ülesandes kasuks nii Gileadis kui Léonce’ilt õpitu. Võimalus teha koostööd vend How’ga oli väga eriline. Ta kaitses kartmatult Jehoova organisatsiooni. Ent mis peamine, tema armastus Jehoova vastu oli äärmiselt tugev.

Aastal 1985 määrati meid Lääne-Kanadasse, ringkonda, mis oli mu isa elukoha lähedal, et saaksime tema eest hoolitseda. Kolm kuud hiljem isa suri. Teenisime seal kuni aastani 1989, mil saime üllatava kutse kolida USA peetelisse. Olime teinud ringkonnatööd peaaegu 19 aastat. Selle aja jooksul ööbisime sadades kodudes ja sõime tuhandeid eineid, mille külalislahked vennad-õed olid valmistanud. Oleme väga tänulikud kõigile, kes avasid meile oma koduukse ja jagasid meiega oma toidupoolist.

KOLIME USA-SSE

Brooklynis määrati mind teenistusosakonda. Olen seal saadud väljaõppe eest väga tänulik. Üks asi, mida mõistsin, oli see, et ei tasu midagi eeldada ja et alati tuleb kindlaks teha, kuidas asjad tegelikult on. Aastal 1998 määrati mind kirjutusosakonda, kus mul on siiamaani palju õppida. Mitu aastat oli mul eriline võimalus aidata vend John Barri, kes oli kirjutuskomitee koordineerija. Pean väga kalliks seda, mida ta mulle õpetas, ja temaga koos veedetud aega. Ta oli vend, kes tõesti püüdis kõiges Jeesuse eeskuju järgida.

On olnud suur rõõm töötada koos kirjutusosakonna vendade ja õdedega. Nad on alandlikud, paluvad alati Jehoovalt oma ülesande täitmiseks abi ja mõistavad, et kõik, mida nad suudavad tema teenistuses korda saata, on tänu tema vaimule, mitte nende endi võimetele.

Meil Lindaga on olnud tore võimalus külastada usukaaslasi 110 riigis. Oleme näinud, kui väga misjonärid, harubürookomitee liikmed ja teised täisajalised teenijad Jehoovat armastavad. Samuti on meile jätnud kustumatu mulje eri riikides elavate vendade-õdede innukus ja ustavus. Nad teenivad Jehoovat kogu hingest nii majanduslike raskuste, tagakiusamise kui ka sõja ajal. On ilmne, et nende armastus Jehoova vastu on vankumatu.

Läbi aastate on Linda olnud mulle tohutu suureks abiks ja toeks. Ta on täielik inimeste inimene ja otsib alati võimalusi teisi aidata. Samuti on ta väga osav eraviisilises kuulutustöös ja oskab hästi vestlusi alustada. Ta on aidanud mitmetel tõe juurde tulla ja ka mõnedel mittetegevatel kuulutajatel Jehoova juurde naasta. Ta on tõepoolest suur kingitus Jehoovalt. Nüüd, vanas eas, oleme tänulikud neile noorematele vendadele-õdedele, kes aitavad meid meie reisidel ja ka paljus muus. (Mark. 10:29, 30.)

Vaadates tagasi möödunud kaheksale aastakümnele, olen ääretult tänulik. Tunnen sama, mida laulukirjutaja, kes ütles: „Oo, Jumal, sa oled õpetanud mind mu noorusest peale ja tänini kuulutan ma su imelisi tegusid.” (Laul 71:17.) Ja seda soovin ma teha niikaua, kui elan.