VIHKAMISE VASTUMÜRGID

1 | Erapooletu suhtumine

Mida ütleb piibel?

„Jumal ei ole erapoolik, vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes on jumalakartlik ja teeb, mis on õige.” (APOSTLITE TEOD 10:34, 35.)

Loojale pole tähtis meie rahvus, rass, nahavärv ega kultuuritaust. Talle on oluline hoopis see, millised me oleme seesmiselt. „Inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoovaa näeb südamesse.” (1. Saamueli 16:7.)

Mida oleks hea teha?

Meie ei näe küll teiste südamesse, kuid me saame hoiduda eelarvamustest. Inimesi peaks võtma indiviididena, mitte tegema üldistusi nende rahvusliku või sotsiaalse kuuluvuse põhjal. Kui tunned, et sul on raske saada lahti negatiivsetest tunnetest mõne inimese või rühma suhtes, võid proovida selle pärast palvetada. (Laul 139:23, 24.) Jehoova soovib, et oleksime eelarvamustevabad, ja ta võtab selliseid palveid kuulda. (1. Peetruse 3:12.)

a Jehoova on meie looja nimi. (Laul 83:18.)

„Ma ei olnud kunagi varem istunud rahumeelselt koos valge inimesega ... Nüüd olin ma osa tõelisest ülemaailmsest vennaskonnast.” (TITUS)

Näide päriselust. TITUS

Murdis välja vihkamise nõiaringist

Titus kuulus vägivaldsesse jõuku, mis protesteeris raevukalt rassilise segregatsiooni vastu. Ta ütleb: „Me käisime kohtades, kus mustanahalised polnud teretulnud – näiteks hotellides ja baarides –, lihtsalt selleks, et provotseerida kaklusi.” Titus möönab, et temas pulbitses viha, ja sõnab: „Kui mul tekkis kellegagi tüli, kas mehe või naisega, olin mina alati see, kes esimesena lõi.”

Pöördepunkt saabus, kui ta hakkas Jehoova tunnistajatega piiblit uurima. Piiblist loetu avaldas talle tohutut mõju. Talle meeldis väga kirjakohas Ilmutus 21:3, 4 olev tõotus, et tuleb aeg, kui „enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu”.

Titus tunnistab, et vihkamist välja juurida polnud sugugi kerge. „Oli äärmiselt raske muuta oma mõtteviisi ning käitumist,” ütleb ta. Teda aitas palju piiblitekst Apostlite teod 10:34, 35, kus öeldakse, et Jumal ei ole erapoolik.

Kuidas on Tituse elu muutunud? Ta jutustab: „Kui nägin armastust, mida Jehoova tunnistajad üksteise vastu üles näitasid, hoolimata kellegi rassist või nahavärvist, olin täiesti kindel, et neil on õige religioon. Juba enne seda kui mind ristiti, kutsus üks valge mees kogudusest mind enda juurde einestama. See oli justkui unenägu. Ma ei olnud kunagi varem istunud rahumeelselt koos valge inimesega, rääkimata söömisest tema kodus. Nüüd olin ma osa tõelisest ülemaailmsest vennaskonnast.”