On olemas parim abi!
1 Kristlase ees võivad seoses surmaeelses seisundis haige ravi valimise ja kestusega seista väga tõsised küsimused. Toome paar neist.
2 Kas pole see mitte Pühakirjaga vastuolus, kui elu säilitamiseks ei tehta kõike, mis võimalik? Ja kui on kõlbeliselt õige lasta inimesel loomulikult surra, ilma et elu pikendamiseks ülisuuri ponnistusi tehtaks, siis kuidas on lugu eutanaasiaga — patsiendi kannatuste lõpetamise nimel ette võetud tahtliku aktiga, mis lühendab tema elupäevi või lõpetab need?
3 Need on praegusel ajal olulised küsimused. Kuid vastuste otsimisel pole meid omapäi jäetud.
4 Üks piiblikirjutaja ütleb Jumala vaimust juhitult: ”Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!” (Laul 46:2). See kehtib ka kõnealust teemat kaaludes. Jehoova Jumal on kõige targem ja kogenum abiallikas. Tema on näinud miljardite inimeste elukäiku ning teab paremini kui ükski arst, eetikaspetsialist või jurist, mis on parim lahendus. Vaadelgem siis, millist abi ta meile pakub. (Laul 25:4, 5; Heebr. 4:16.)
5 Õige vaade elule. Meil tuleks aru saada sellest, et elu iga hinnaga alalhoidmise filosoofia pole mitte ainult meedikute pärusmaa. See on nüüdisaegse ilmaliku filosoofia loomulik produkt. Miks see on nii? Kui praegune elu ongi kõik, mis meil on, siis võib tunduda, et meil tuleks oma elu säilitada igal juhul ja iga hinnaga. Kuid mõningatel juhtudel on selline ilmalik filosoofia põhjustanud košmaarset tõelisust — teadvuseta olekus inimesi hoitakse aparaatide abil aastaid ”elus”.
6 On muidugi ka neid, kes usuvad inimhinge surematusse. Nende filosoofia järgi on praegune elu pelgalt vahejaam teel millegi parema poole. Üks selle filosoofia autoreid Platon oli arvamusel:
7 ”Surm on kas mitteolemise ja täieliku teadvusetuse seisund, või nagu mõned ütlevad, hing muutub ja siirdub sellest maailmast teise. . . . Kui surm on teekond mujale, . . . kas võiks siis olla veel suuremat õnne, oo, mu sõbrad ja kohtumõistjad!”
8 Inimene, kellel on selline uskumus, võib pidada surma sõbraks, keda võib rõõmuga vastu võtta ja isegi tagant kiirustada. Kuid Piibel õpetab, et Jehoova peab elu pühaks. ”Sinu juures on eluallikas,” pani laulik Jumala vaimu juhatusel kirja (Laul 36:10). Kas võiks siis tõsikristlasel olla midagi tegemist eutanaasiaga?
9 Mõningate arvates osutab sellele teemale ka Pühakiri seoses kuningas Sauliga, kes raskelt haavatuna palus, et tema relvakandja ta tapaks. Nad näevad selles teatud tüüpi eutanaasiat, tahtlikku tegu kiirendada juba sureva inimese surma. Üks amalek väitis hiljem, et ta oli täitnud Sauli soovi surmata ta. Ent kas peeti seda amalekki heategijaks, kuna ta oli Sauli kannatused lõpetanud? Kaugel sellest! Jehoova võitu Taavet käskis amaleki temal lasuva veresüü pärast tappa (1. Saam. 31:3, 4; 2. Saam. 1:2—16). Seega ei õigusta see Piiblis kirjeldatud sündmus mitte mingil moel kristlase osalust eutanaasias.a
10 Kuid kas see tähendab, et kristlane peaks kasutama kõiki moodsa ravitehnika võimalusi, pikendamaks juba lõpule lähenevat elu? Kas tuleks suremisprotsessi pikendada nii palju kui võimalik? Pühakiri õpetab, et surm ei ole sõber, vaid on vaenlane (1. Kor. 15:26). Lisaks ei saa surnutele osaks ei kannatused ega õndsus, vaid nad otsekui magavad (Iiob 3:11, 13; Kog. 9:5, 10; Joh. 11:11—14; Ap. t. 7:60). See, mis surnutest tulevikus saab, sõltub täielikult Jumala väest äratada nad Jeesus Kristuse vahendusel üles (Joh. 6:39, 40). Niisiis võime järeldada, et Jumal on andnud meile sellise kasuliku teadmise: surm pole midagi sellist, mida tuleks igatsusega oodata, ent samas pole me kohustatud tegema meeleheitlikke jõupingutusi suremisprotsessi pikendamiseks.
11 Kristlast suunavad põhimõtted. Millest peaks kristlane juhinduma, juhul kui ta lähedane on surmaeelses seisundis?
12 Kõigepealt tuleb meil möönda, et iga taoline olukord on isesugune, omal moel traagiline, mille kohta ei käi mingit üldreeglit. Lisaks peaks kristlane sellistel puhkudel hoolega arvestama oma maa seadusi (Matt. 22:21). Ärgem unustagem, et mitte ükski armastav kristlane ei sooviks olla seotud meditsiinilise hooletussejätuga.
13 Vaid siis, kui on täiesti selge, et tegemist on parandamatu haigusega ja saabumas on surm, võiks kaaluda, kas paluda elustamisaparaatide küljest lahtilülitamist. Sellistel puhkudel ei anna Pühakiri mingit alust nõuda sellise meditsiinitehnika rakendamist, mis juba käivitunud suremisprotsessi vaid pikendaks.
14 Tihtilugu on need äärmiselt rasked olukorrad, mis võivad nõuda väga valulike otsuste langetamist. Kust näiteks teada, kas olukord on lootusetu? Ehkki mitte keegi ei saa olla absoluutselt kindel, tuleks ilmutada mõistlikkust ning pidada tõsiselt ja asjalikult nõu. Üks meditsiiniline dokument soovitab arstidele:
15 ”Kui osalistel on kas haiguse diagnoosi või prognoosi või ka mõlema osas lahkmeel, tuleks kunstlikku elushoidmist mõistliku kokkuleppe saavutamiseni jätkata. Ent kui arstile pannakse ootused, mis ületavad mõistlikkuse piiri, võib see tal raskendada ravivõimaluste kaalumist ilmselgelt lootusetute juhtude puhul. Harukordne teade patsiendist, kes samasugusest seisundist välja tuli, pole kuigi arvestatav põhjus agressiivse ravi jätkamiseks. Sellist kaduvväikest statistilist tõenäosust ei saa raviotsuste langetamisel pidada sama kaalukaks kui mõistlikke ootusi lõpptulemuse osas.”
16 Sellises täbaras olukorras ootab kristlane, olgu ta patsient või sugulane, arstilt täiesti õigustatult abi. Sama meditsiiniline dokument ütleb kokkuvõtvalt: ”Igal juhul pole õige lihtsalt tuua välja suur hulk meditsiinilisi fakte ja võimalusi ning jätta patsient saatuse hooleks, andmata talle täiendavat teavet selle kohta, mida oleks hea teha ja tegemata jätta.”
17 Suureks abiks võivad olla ka kohalikud kristlikud kogudusevanemad, kes on küpsed jumalateenijad. Muidugi mõista tuleb patsiendil ja tema omastel endil langetada sellises emotsionaalselt raskes olukorras tasakaalukas otsus.
18 Lõpuks oleks hea mõelda ka järgmistele asjadele. Kristlastel on väga tugev soov elada, et saaks teenida Jumalat. Ent nad mõistavad, et praeguses maailmas oleme kõik me surelikud — selles mõttes põeme kõik me surmahaigust. Lootuse sellest olukorrast pääsemiseks annab vaid Jeesus Kristuse lunahinnaks valatud veri (Efesl. 1:7).
19 Kui surm röövib meilt lähedase inimese, on see küll raske löök, ent meil ei tarvitse tunda sellist ahistust ja kurbust ”nagu teistel, kellel ei ole lootust” (1. Tess. 4:13). Selle asemel võib meile olla troostiks see, et andsime lähedase haige heaks mõistlikul määral oma parima ning et meie valitud arstiabi oli ajutise kergenduse toomiseks parim. Samas on meil kindel tõotus Temalt, kes siis, kui tehakse ots viimsele vaenlasele surmale, vabastab meid kõigist sellistest raskustest (1. Kor. 15:26).
20 Jah, lõppkokkuvõttes saavad surijad parimat abi Jumalalt, kes andis esimestele inimestele elu ning kes tõotab äratada üles need, kes usuvad temasse ja tema Pojasse Jeesus Kristusesse (Joh. 3:16; 5:28, 29).
[Allmärkus]
a Lisamõtteid niinimetatud halastustapmise kohta võib leida ajakirjast ”Ärgake!” (8. märts 1978, lk 4—7 ja 8. mai 1974, lk 27—28, mõlemad inglise keeles).