Milline peaks olema sureva haige ravihooldus?

¹ Meie ajal on inimeste suhtumine surma ja suremisse paljudes maailma paikades muutunud.

² Vanasti võtsid arstid paratamatu tõsiasjana seda, et hoolimata kõigist nende pingutustest mõningad patsiendid siiski surevad. Patsientide seisundit püüti surma lähenedes kergendada ja tihti põetati neid kodus.

³ Viimastel aegadel, mil rõhk on tehnikal ja ravil, on meedikud hakanud surma võtma kui lüüasaamist. Niisiis on arstipraksise esmasihiks kujunenud surma ärahoidmine iga hinna eest. Käsikäes selle muutusega on töötatud välja täiesti uudne tehnoloogia eesmärgiga hoida inimesi elus pikemat aega, kui see eales võimalik on olnud.

⁴ Kahtlemata on meditsiinitehnika paljudes maades suurt kasu toonud, ent see on äratanud ka tõsiseid kartusi. Üks arst nendib: ”Enamik arste on minetanud väärtuse, mis oli kord meditsiini lahutamatu osa — humanismi. Aparaadid, tõhusus ja täpsus on tõrjunud välja südamesoojuse, kaastunde ja hoole inimese vastu. Meditsiinist on nüüd saanud külm teadus — selle võlu on jäänud kuskile teise ajastusse. Hingetu ravi pakub surijale vähe troosti.”

⁵ Muidugi on see vaid ühe inimese arvamus ega pretendeeri kindlasti mitte arstipraksise üleüldisele hukkamõistmisele. Ometi võib täheldada seda, et paljud inimesed on hakanud aparaatide abil elushoidmise ees hirmu tundma.

⁶ Tasapisi on hakanud tulema kuuldavale ka teist laadi hääli. Need ütlevad, et mõningal juhul tuleks inimesel lasta surra loomulikult, röövimata temalt väärikustunnet ja jätmata teda hingetu tehnika meelevalda. Ajakirja ”Time” hiljutisest küsitlusest selgus, et enam kui kolm neljandikku vastanutest oli seisukohal, et arstil peaks olema õigus sureva haige kunstlik elushoidmine lõpetada. Uurimuses jõuti järeldusele: ”Kord juba paratamatusega leppinud, tahavad [inimesed] surra väärikalt, ilma et nad oleksid intensiivravi palatis juhtmeid pidi aparaadirägastiku külge kinnitatud nagu katsejänesed klaasi taga.” Kas oleme sama meelt? Mida meie selle asja kohta arvame?

⁷ Pakutavad lahendused. Sõltuvalt kultuurist ja ühiskondlikust taustast suhtutakse surma ja suremise teemasse väga mitmeti. Siiski on paljudes maades hakatud üha enam tundma huvi lootusetult haigete ränga olukorra kergendamise vastu. Viimastel aastatel on nii eetikaspetsialistid, arstid kui ka laiem avalikkus õhutanud võtma surevate haigete ravis ette muudatusi.

⁸ Paljudest selle küsimuse lahendamiseks välja pakutud meetmetest rakendatakse mõningates haiglates eeskätt üht: loobumist sureva haige elu pikendamisest. Mis sellega seondub? Pärast põhjalikke arutelusid patsiendi perekonnaga ja eelistatavalt ka patsiendi endaga koostatakse konkreetne tegevuskava, mis kantakse haigekaardile. Keskmes on see, milliseid piiranguid rakendada kunstliku elushoidmise osas, juhul kui lootusetult haige patsiendi seisund peaks halvenema.

⁹ Vist küll igaüks mõistab, et selliseid raskeid otsuseid kaaludes tuleb esmatähtsus omistada sellele, mida patsient ise sooviks. Kuid tihti muudab olukorra keerukaks see, et patsient on teadvusetu või muul moel võimetu teadlikult oma tahet avaldama. Sellest tulenevalt on hakatud kõnelema niinimetatud ravitestamendi koostamisest. See võimaldab inimesel juba eelnevalt konkreetselt ära näidata, millist ravi ta oma viimseil elupäevil sooviks. Näiteks võiks olla ravitestamendis kirjas:

¹⁰ ”Minu tahe on, et mu elu ei pikendataks elustamisprotseduuride abil, juhul kui pole enam võimalik parandada minu haigusseisundit, mis suhteliselt lühikese aja pärast lõpeb surmaga. Kui olen surmaeelses seisundis ning ma pole võimeline osalema minu ravi puudutavate otsuste langetamises, soovin, et minu raviarst väldiks või lakkaks rakendamast protseduure, mis vaid pikendaksid suremisprotsessi, olemata hädavajalikud minu enesetunde parandamiseks või valu leevendamiseks.” Sellises dokumendis võib inimene ka konkreetsemalt ära näidata, milliseid ravimenetlusi ta surmaeelse seisundi korral soovib või ei soovi.

¹¹ Kuigi sellised ravitestamendid pole mitte kõigis olukordades juriidiliselt kehtivad, arvestatakse nendega siiski paljudes paikades.a Hinnangute järgi on Ameerika Ühendriikides koostanud ravitestamendi viis miljonit inimest. Paljud selle maa spetsialistid peavad seda parimaks võimalikuks sammuks, tagamaks seda, et inimese soovidega arvestatakse.

¹² Millist tüüpi ravi või põetus valida? Kuidas siis tuleks surevat haiget hooldada? Küllap vist tähelepanuväärseim uuendus on mõiste ”hospiits”, mis hakkab kõikjal maailmas üha enam tunnustust võitma. Mis siis on hospiits?

¹³ Antud mõttes ei tähenda hospiits mitte paika või rajatist, vaid hoopis filosoofiat või programmi sureva haige hooldamiseks. Väljend tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis tähistas keskajal rändurite varjupaika. Hospiitsi keskmes on tegutsemine meeskonnana (arstid, õed ja vabatahtlikud), tagamaks seda, et surev haige tunneks end eelistatavalt omaenda kodus võimalikult mugavalt ega kannataks valude käes.

¹⁴ Osa hospiitse kuulub haiglate alla, ent on ka palju sõltumatult tegutsevaid hospiitse. Enamikus neist on ühiskondlike ressursside baasil rakendatud tegevusse teiste seas põetusõed, dietoloogid, vaimulikud ja kiropraktikud. Rõhuasetus pole mitte äärmuslikel ravivõtetel, vaid heldel kaastundel. Agressiivse ravi asemel keskendutakse haige ebamugava seisundi igakülgsele leevendamisele. Üks arst väljendab seda nõnda: ”Hospiits ei tähenda ravihoolduse vähenemist või puudumist või odavnemist. See on lihtsalt täiesti teistsugune hooldus.”

¹⁵ Kuidas sellesse käsitusse suhtuda? Kas tundub olevat hea sellist lähenemist ravihooldusele arutada oma lähedasega, kel võib olla diagnoositud parandamatu haigus, mis peagi lõpeb surmaga, ning arutada seda ehk ka tema raviarstiga?

¹⁶ Kuigi hospiitse sinu lähiümbruses ehk veel pole, võib tulevikus olukord muutuda, sedamööda kuidas hospiitsliikumine kogu maailmas hoogustub. Peetuna algselt väljapoole tunnustatud institutsioone jäävaks, on hospiitshooldus tasapisi kinnitamas kanda ametlikus meditsiinis, nii et praegu võetakse seda kui üht vastuvõetavat surevate haigete tervisehoolduse alternatiivi. Tänu eriti just valuvaigistite asjatundlikule kasutamisele on hospiitsil märkimisväärne osa ravimenetluste täiustumisel.

¹⁷ Oma kirjas ajakirjale ”New England Journal of Medicine” kirjeldab dr Gloria Werth oma õe surma hospiitsis: ”Mu õde ei sunnitud kunagi võtma ravimeid, toitu ega jooki. Ta sai seda teha oma soovi kohaselt . . . Ent hospiitsi parim külg on see, et Virginia surmaga seotud mälestused täidavad südame erakordse rahuga. Kui tihti võib seda öelda inimese surma järel haigla intensiivpalatis?”

[Allmärkus]