Oleme olnud valmis teenima Jehoovat ükskõik kus

SEE oli aastal 1949, rohkem kui 60 aastat tagasi, ent minu lugu saab alguse palju varem. Mu isa Hendrik töötas kingsepa ja aednikuna väikses külas Donderenis Drenthe provintsi põhjaosas Hollandis. Sündisin aastal 1927, pere seitsmest lapsest neljandana. Meie maja asus maal külavahetee ääres. Naabrid olid enamjaolt talunikud ning mulle meeldis maaelu väga. 1947. aastal, kui olin 19-aastane, puutusin kokku tõega naabri, Theunis Beeni kaudu. Mäletan, et Theunis ei meeldinud mulle, kui ma temaga esimest korda kohtusin, kuid peagi pärast teist maailmasõda sai ta Jehoova tunnistajaks ning ma märkasin, et ta oli palju sõbralikum kui varem. See muutus tema juures avaldas mulle muljet, niisiis kuulasin teda huviga, kui ta rääkis mulle Jumala tõotusest rajada maa peale paradiis. Võtsin tõe kiiresti vastu ning meist said eluaegsed sõbrad.a

Hakkasin tegema kuulutustööd maikuus 1948 ning juba järgmise kuu 20. päeval lasin end Utrechtis toimunud konvendil ristida. 1. jaanuaril 1949 alustasin pioneeritööd ning mind määrati Ida-Hollandisse Borculosse, kus oli väike kogudus. Sinna jõudmiseks oli vaja reisida umbes 130 kilomeetrit, mille otsustasin läbida jalgrattaga. Arvasin, et mul kulub 6 tundi, ent tugeva vihma ja vastutuule tõttu läks mul kokku 12 tundi, kuigi viimased 90 kilomeetrit sõitsin rongiga! Hilisõhtul jõudsin lõpuks tunnistajatest pere juurde, kelle pool ma seal kandis pioneerina teenides elasin.

Noil sõjajärgsetel aastatel olid inimesed üsna vaesed. Mul oli kõigest üks ülikond ja üks paar pükse, kusjuures ülikond oli liiga suur ja püksid liiga lühikesed. Nagu sissejuhatuses mainisin, oli esimene kuu Borculos raske, ent Jehoova õnnistas mind mitme piibliuurimisega. Üheksa kuu pärast määrati mind Amsterdami.

MAALT LINNA

Olin üles kasvanud maal, kuid nüüd olin ühtäkki Hollandi suurimas linnas Amsterdamis. Kuulutustöö läks väga hästi. Esimesel kuul levitasin rohkem kirjandust kui eelmise üheksa kuu jooksul kokku. Peagi juhatasin kaheksat piibliuurimist. Pärast seda, kui mind määrati kogudusesulaseks (nüüd vanematekogu koordineerija), paluti mul esitada esimene avalik kõne. Kuna mul oli hirm nahas, tundsin tohutut kergendust, kui mind määrati teise kogudusse vahetult enne seda, kui pidin kõne esitama. Tollal ei osanud ma aimatagi, et hiljem aastate jooksul esitan ma rohkem kui 5000 kõnet!

1950. aasta maikuus määrati mind Haarlemisse. Seejärel sain kutse hakata tegema ringkonnatööd. Kolme öö jooksul sain vaevu sõba silmale. Ütlesin Robert Winklerile, ühele harubüroos teenivale vennale, et ma pole piisavalt pädev, ent tema sõnas: „Lihtsalt täida paberid ära. Küll sa õpid.” Õige pea anti mulle ühe kuu vältel väljaõpet ja ma hakkasin teenima ringkonnasulasena (ringkonnaülevaatajana). Ühte kogudust külastades kohtusin noore rõõmsameelse pioneeri Janny Taatgeniga, kes armastas sügavalt Jehoovat ja oli ennastohverdava vaimuga. Abiellusime aastal 1955. Kuid enne kui ma oma lugu jätkan, selgitab Janny, kuidas temast pioneer sai ning kuidas me kohtusime.

MEIE TEENISTUS PÄRAST ABIELLUMIST

Janny: Minu ema sai Jehoova tunnistajaks aastal 1945, kui olin 11-aastane. Ta mõistis kohe, kui tähtis on oma kolme lapsega Piiblit uurida. Kuna aga isa seisis tõele vastu, õpetas ema meid siis, kui teda kodus polnud.

Esimene koosolek, kus ma käisin, oli 1950. aastal Haagis toimunud konvent. Nädal pärast seda läksin esimest korda koosolekule kohalikku kuningriigisaali Asseni linnas Drenthes. Isa oli maruvihane ja viskas mind kodust välja. Ema ütles mulle: „Sa tead küll, kus sa elada saad.” Mõistsin, et ta viitab mu vaimsetele vendadele ja õdedele. Kõigepealt kolisin läheduses elava tunnistajatest pere juurde, ent kuna isa tegi endiselt mu elu kibedaks, kolisin 95 kilomeetri kaugusele Deventeri kogudusse Overijsselis. Olin alaealine, kui isa mind kodust minema ajas, ja seepärast sattus ta võimudega pahuksisse. Seetõttu lasi ta mul koju tagasi tulla. Ehkki mu isa ei võtnud tõde kunagi vastu, lubas ta mul lõpuks käia kõigil koosolekutel ja kuulutamas.

Natuke aega pärast koju tagasi kolimist jäi mu ema raskelt haigeks ja ma pidin hakkama kõigi koduste tööde eest hoolitsema. Sellest hoolimata tegin vaimseid edusamme ja lasin end 1951. aastal 17 aasta vanuselt ristida. Aastal 1952, pärast seda, kui ema terveks sai, teenisin koos kolme pioneerist õega kaks kuud puhkuseaja pioneerina (abipioneerina). Elasime paatmajas ning kuulutasime kahes Drenthe linnas. 1953. aastal sai minust üldpioneer. Aasta hiljem külastas meie kogudust noor ringkonnaülevaataja. Selleks oli Markus. Abiellusime 1955. aasta maikuus, kuna tundsime, et saame abielupaarina Jehoovat paremini teenida (Kog. 4:9—12).

Markus: Pärast pulmi määrati meid esmalt pioneerideks Veendami Groningenis. Kuigi elasime tillukeses kuue ruutmeetri suuruses toas, oskas Janny teha selle mõnusaks ja hubaseks. Pidime igal õhtul laua ja kaks väikest tooli eest ära tõstma, et teha lahti kappvoodi.

Kuue kuu pärast kutsuti meid reisivale tööle Belgiasse. 1955. aastal oli Belgias vaid 4000 kuulutajat, nüüd on aga kuus korda rohkem! Põhja-Belgias Flandrias räägivad inimesed sama keelt mis Hollandiski. Ent kuna Belgia murded on üsna teistsugused, oli meil alguses tegemist, et sellega toime tulla.

Janny: Reisiv töö nõuab tõelist ennastohverdavust. Külastasime kogudusi jalgratastega ning ööbisime vendade ja õdede juures. Kuna meil ei olnud oma kodu, kus külastuste vahelisel ajal olla, läksime ööbimiskohast edasi järgmisse kogudusse alles teisipäeva hommikul. Ent me pidasime oma teenistusülesannet alati Jehoova õnnistuseks.

Markus: Esialgu ei tundnud me kogudustes ühtki venda ega õde, kuid nad olid väga armastavad ja külalislahked (Heebr. 13:2, allm.). Aastate jooksul külastasime kõiki Belgia hollandikeelseid kogudusi mitu korda. Sellega kaasnes palju õnnistusi. Näiteks õppisime hollandikeelses ringkonnas tundma peaaegu kõiki vendi ja õdesid ning nad on meile väga armsaks saanud. Oleme näinud, kuidas sajad noored on kasvanud nii füüsiliselt kui ka vaimselt, pühendunud Jehoovale ja pannud kuningriigitöö oma elus esikohale. On tõeline rõõm näha paljusid neist teenimas ustavalt Jehoovat täisajaliselt (3. Joh. 4). Niisugune „vastastikune julgustus” on teinud meile lihtsaks jätkata kogu südamest oma ülesande täitmist (Rooml. 1:12).

ÜHTEAEGU NII PROOVIKIVI KUI KA ÕNNISTUS

Markus: Pulmapäevast alates oli meie unistuseks minna Gileadi kooli. Õppisime inglise keelt iga päev vähemalt ühe tunni. Ent polnud lihtne keelt vaid raamatute abil õppida, niisiis otsustasime sõita puhkuse ajal Inglismaale, et seal kuulutades oma keeleoskust praktiseerida. Viimaks, 1963. aastal, saime Brooklynis asuvast peakorterist ümbriku. Selles oli kaks kirja, üks mulle ja teine Jannyle. Mind kutsuti erilisele kümnekuisele Gileadi kooli kursusele, mille jooksul pidi peaasjalikult vendadele väljaõpet ja organisatsioonilisi juhendeid antama. Niisiis olid 100 õpilasest, keda kooli kutsuti, 82 vennad.

Janny: Tol päeval saadud kirjas paluti mul palvemeelselt kaaluda, kas olen valmis jääma Belgiasse selleks ajaks, kui Markus on Gileadis. Pean möönma, et olin alguses pettunud. Tundus, nagu Jehoova ei oleks õnnistanud minu püüdeid tema teenistuses rohkem teha. Sellegipoolest tuletasin endale meelde Gileadi kooli eesmärki: aidata selle õpilastel teha hea sõnumi kuulutustööd üle kogu maailma. Niisiis nõustusin maha jääma, misjärel mind määrati tegema eripioneeritööd Belgia linna Genti koos kahe kogenud eripioneeri Anna ja Maria Colpaertiga.

Markus: Kuna ma pidin oma inglise keele oskust lihvima, kutsuti mind Brooklynisse viis kuud enne kooli algust. Töötasin väljastus- ja teenistusosakonnas. Tänu sellele, et sain töötada peakorteris ja anda oma panuse, et kirjandussaadetised jõuaksid Aasiasse, Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse, tajusin veel selgemini, milline rahvusvaheline vennaskond meil on. Eriti hästi mäletan vend Alexander Macmillanit, kes oli vend Russelli päevil olnud pilgrim (reisiv ülevaataja). Ta oli tol ajal eakas ja üsna kehva kuulmisega, ometi käis ta ustavalt kõigil koguduse koosolekutel. See avaldas mulle sügavat mõju ja õpetas, et me ei tohiks kunagi usukaaslastega kokkusaamist enesestmõistetavaks pidada (Heebr. 10:24, 25).

Janny: Kirjutasime Markusega üksteisele mitu korda nädalas. Igatsesime väga teineteise järele! Siiski tundis Markus rõõmu Gileadis saadavast väljaõppest ja mina kuulutustööst. Selleks ajaks kui Markus Ühendriikidest koju tuli, oli mul 17 piibliuurimist! 15-kuuline lahusolek oli kahtlemata proovikivi, ent ma nägin, kuidas Jehoova meid toodud ohvrite pärast õnnistas. Markuse tagasituleku päeval hilines lennuk mitu tundi, seega, kui ta lõpuks kohale jõudis, langesime nuttes teineteisele kaela. Tollest ajast oleme olnud lahutamatud.

TÄNULIKUD IGA TEENISTUSÜLESANDE EEST

Markus: Kui ma 1964. aasta detsembris Gileadist naasin, määrati meid teenima Peetelisse. Ehkki me seda tollal ei teadnud, ei jäänud see meie püsivaks ülesandeks. Vaid kolm kuud hiljem määrati meid piirkonnatööle Flandriasse. Kui Aalzen ja Els Wiegersma Belgiasse misjonärideks saadeti, määrati nad piirkonnatööle ja meie läksime tagasi Peetelisse, kus ma töötasin teenistusosakonnas. Aastatel 1968—1980 muutus meie ülesanne mitut puhku: kord olime Peetelis, kord jälle reisival tööl. Lõpuks, aastatel 1980—2005, teenisin taas piirkonnaülevaatajana.

Kuigi meie ülesanne muutus tihti, ei kaotanud me kunagi silmist tõsiasja, et olime pühendanud oma elu Jehoovale teenimaks teda kogu hingest. Tundsime igast saadud ülesandest tõelist rõõmu ja olime kindlad, et iga muutuse eesmärk meie teenistuses on viia kuningriigi kuulutustööd edasi.

Janny: Tundsin eriti suurt heameelt vaimustava eesõiguse üle minna Markusega Brooklyni aastal 1977 ja Pattersoni aastal 1997, kui ta sai lisaväljaõpet harubüroo komitee liikmena.

JEHOOVA TEAB, MIDA ME VAJAME

Markus: 1982. aastal tehti Jannyle operatsioon, millest ta toibus hästi. Kolm aastat hiljem pakkus Leuveni kogudus meile elamiseks kuningriigisaali peal asuvat korterit. Pärast 30 aastat oli meil esimest korda oma väike nurgake. Kui me teisipäeval järgmise koguduse külastamiseks kotid kokku pakkisime, pidin pagasit tassides mööda 54 trepiastet mitu korda üles-alla käima. Õnneks korraldati aastal 2002 asjad nii, et meil võiks olla korter esimesel korrusel. Kui sain 78-aastaseks, määrati meid eripioneerideks Lokereni linna. Oleme rõõmsad, et saame Jehoovat sel viisil teenida ja minna endiselt iga päev kuulutustööle.

Janny: Markusega koos oleme olnud täisajalises teenistuses ühtekokku üle 120 aasta! Oleme kogenud, kui tõene on Jehoova tõotus, et ta ei hülga meid ja et kui teenime teda ustavalt, ei ole meil millestki puudu (Heebr. 13:5; 5. Moos. 2:7).

Markus: Kui olime noored, pühendasime oma elu Jehoovale. Me ei ole kunagi ihaldanud suuri asju. Oleme meeleldi võtnud vastu iga pakutud ülesande, kuna usume kindlalt, et tähtis pole see, kus kohas me teenime või millist ülesannet me täidame, vaid keda me teenime.