Eriliselt meeldejääv kuulutustöö

„Päike lõõskab. Mägirada tundub lõputu. Pärast arvukate takistuste ületamist jõuame lõpuks oma eesmärgini – ühte kaugesse külla. Roidumus muutub rõõmuks, kui koputame esimesele uksele ja meid soojalt vastu võetakse. Õhtuks oleme levitanud kogu kaasasoleva kirjanduse ja alustanud mitmeid piibliuurimisi. Inimesed tahavad väga õppida. Me peame nüüd lahkuma, kuid lubame tagasi tulla.”

ÜHELE Mehhiko pioneerteenijate grupile on sellised kogemused tavalised. Selle grupi liikmed täidavad otsusekindlalt ja innukalt ülesannet, mille Jeesus Kristus oma jüngritele andis: „Te ... peate olema minu tunnistajad ... maailma otsani” (Apostlite teod 1:8). Mehhikos korraldatakse erilist kuulutushoogtööd, mida nad kutsuvad pioneeriringiks. Neid organiseeritakse selleks, et jõuda territooriumidele, mida ei ole kogudustele määratud ja kus ei kuulutata regulaarselt Jumala Kuningriigi head sõnumit. Need on üldiselt kõrvalised ja raskesti ligipääsetavad territooriumid. Abi antakse ka neile eraldiasuvatele kogudustele, kel on suur territoorium.

Jehoova tunnistajate harubüroo uurib territooriumi vajadusi, et kindlaks määrata, millistesse riigi paikkondadesse tuleks pioneere saata.a Kui see on tehtud, saadetakse territooriumile eripioneeride grupid. Neile antakse auklikel sillutamata teedel sõitmiseks sobivad sõidukid, mida saab tarvitada ka kirjanduselaona ja vajadusel ööbimisekski.

Hea vastukaja

Alates oktoobrist 1996 on kutsutud koos eripioneeridega selles töös osalema ka teisi hea sõnumi kuulutajaid. Kuningriigi kuulutajad ja üldpioneerid, kes tahavad teenida seal, kus vajadus on suurem, liituvad hoogtööga eri etapis. Mõned määratakse pioneeriringi kuuluvatesse kogudustesse, et nad hoolitseks territooriumi eest ja kasvataks leitud huvi. Paljud noored kuulutajad ja pioneerid on selle kutse vastu võtnud ning rikastanud oma elu väga julgustavate kogemustega.

Näiteks noorel kristlasel Abimaelil oli hästitasuv töö mobiiltelefonifirmas, aga ta otsustas nendesse kaugeisse paigusse kuulutustööle minna. Kui tema tööandjad tema lahkumisplaanist kuulsid, pakkusid nad talle edutamist ja palgatõusu. Töökaaslased käisid talle peale, et see olevat ainulaadne võimalus ning oleks rumal sellest loobuda. Abimael oli aga otsustanud osaleda kolm kuud erilises kuulutushoogtöös. Pärast meeldivat teenistust otsustas Abimael jääda määramata ajaks ühte kõrvalisse kogudusse, kus on suur vajadus Kuningriigi kuulutajate järele. Tal on praegu tagasihoidlik töö ja ta on õppinud oma elu lihtsustama.

Üks teine kogemus on Julissast, kes pidi sõitma bussiga 22 tundi, et jõuda suunamiskohta. Kui ta pidi viimane kord ümber istuma, oli buss juba läinud, kuid ta nägi üht kastiga veoautot, mis vedas töölisi. Julissa kogus julgust ja palus end kaasa võtta. On arusaadav, et ta kartis, sest oli hulga meeste keskel ainus naine. Kui ta hakkas aga ühele noormehele kuulutama, selgus, et too on Jehoova tunnistaja! „Lisaks tuli välja,” meenutab Julissa, „et autojuht on selle koguduse vanem, kuhu mind lähetati!”

Eakamadki osalevad

See töö pole aga üksnes noortele. Eakam õde Adela on alati tahtnud pühendada kuulutustööle rohkem aega. Võimalus avaneski, kui teda kutsuti osalema selles erilises kuulutustöövormis. Ta jutustab: „Mulle meeldis see ülesanne nii väga, et küsisin tolle koguduse vanematelt, kas nad lubavad mul määramata ajaks sinna jääda. Olen õnnelik, sest kuigi olen juba üsna eakas, võin ikka olla kasulik Jehoovale.”

Ka 60-aastane Martha, keda ajendas tänutunne Jehoova ja armastus kaasinimeste vastu, pakkus end hoogtöös osalema. Kui ta oli märganud, et pikad vahemaad ja raske maastik ei luba tema grupil kõigi inimesteni jõuda, ostis ta pioneeridele auto. Selle õe annetus võimaldas kuulutada suuremal territooriumil ja viia Piibli tõde veel rohkemateni.

Südantsoojendav vastuvõtt

Sellistes erilistes kuulutushoogtöödes osalejate eesmärk on teha inimesi jüngriteks. Tulemused on olnud suurepärased. Kaugel elavad inimesed on saanud teada Piibli elupäästvaid tõdesid (Matteuse 28:19, 20). Alustatud on palju piibliuurimisi. Nende eest hoolitsevad kuulutajad, kes elavad tolles piirkonnas või kes on sinna kuulutama jäänud. On moodustatud kuulutajate gruppe ja ka väikesi kogudusi.

Magdaleno ja tema kaaslased reisisid neile määratud kõrvalisele territooriumile ühissõidukiga. Teel kasutasid nad võimalust kuulutada juhile. „Bussijuht rääkis meile, et tunnistajad olid nädal tagasi nende pool käinud, kui teda polnud kodus. Pereliikmed rääkisid talle kuuldust. Ütlesime, et me ei ole siitkandi inimesed, vaid oleme tulnud eri osariikidest, et toetada seda erilist kuulutushoogtööd ja et igaüks maksab oma kulutuste eest ise. Bussijuht oli väga liigutatud ja ütles, et nad hakkavad koos perega kohe sel nädalal Piiblit uurima. Ta isegi toetas meie tööd, võtmata sõidu eest raha.”

Magdalenole avaldas sügavat muljet Chiapase osariigi mägipiirkonna kohalike elanike suhtumine. „Minu naisel ja mul oli võimalus rääkida Kuningriigi sõnumit 26-liikmelisele noortegrupile, kes käis presbüterlikus kirikus. Kõik kuulasid tähelepanelikult 30 minutit. Nad võtsid välja oma Piiblid ja me saime anda neile põhjalikku tunnistust Jehoova eesmärkidest. Enamikul on tseltalikeelne Piibel.” Alustati hulk edenevaid piibliuurimisi.

Vastupanu pehmeneb

Ühte Chiapase osariigis asuvat kogukonda polnud Jehoova tunnistajad mõne inimese vastuseisu tõttu Piibli sõnumiga külastanud üle kahe aasta. Täisajaline evangeeliumikuulutaja Teresa pani tähele, et mõned kartsid selles külas kuulutada. „Kõigi üllatuseks olid inimesed valmis kuulama. Just siis kui lõpetasime, hakkas vihma kallama. Peavarju otsides sattusime külalislahke mehe Sebastiáni juurde, kes lubas meid tuppa varju. Sees olles küsisime, kas tema juures juba käidi. Ta ütles, et ei käidud, ja me hakkasime talle tunnistust andma ning alustasime piibliuurimist raamatuga „Tundmine, mis viib igavesse ellu”b. Lõpuks palus Sebastián meid pisarsilmil, et tuleksime kindlasti tagasi ja jätkaksime uurimist.

Üks teine Chiapases käinud pioneeride grupp teatab: „Tänu Jehoovale oli meil häid tulemusi. Esimesel nädalal alustasime 27 uurimist, teisel kutsusime inimesi vaatama meie videot „Piibel – selle mõju sinu elus”. Kohal oli kuuskümmend inimest. Video meeldis kõigile. Lõpus pakkusime grupile piibliuurimist. Üllatuseks moodustati selles külas kaks gruppi.

Pärast määratud territooriumide läbitöötamist läksime sinna külasse tagasi, et huvilisi tugevdada ja vaadata, kuidas piibliuurimise gruppidel läheb. Kutsusime neid koosolekule ja „Vahitorni” uurimisele. Koosolekute läbiviimiseks polnud aga piisavalt suurt kohta. Üks mees, kes oli uurimisgrupi jaoks oma kodu pakkunud, viitas tagaõuele ja tegi ettepaneku pidada koosolekuid maja taga aias.”

Nädalavahetusel aitasid nii pioneerid kui ka huvilised entusiastlikult õue korda seada, et seda võiks kasutada koosolekute jaoks. Esimesel koosolekul oli 103 inimest. Praegu viiakse selles külas läbi 40 piibliuurimist.

„Imepärane kogemus”

Lisaks suurepärastele kuulutustöötulemustele on selles evangeeliumitöös kaasa lööjad ka ise palju õppinud. Hoogtöös osalenud noor pioneer María väljendab oma tundeid nii: „See oli imepärane kogemus kahel põhjusel. Kasvas minu rõõm kuulutustööst ja minu suhe Jehoovaga muutus lähedasemaks. Kord mäest üles ronides tundsime end juba üsna kurnatuna. Pärast Jehoova käest abi palumist tundsime seda, mida ütleb Jesaja 40:29–31: „Kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu.” Jõudsimegi kohale ja juhatasime uurimisi, ning inimesed olid väga külalislahked.”

Üks teine noor pioneer, 17-aastane Claudia, pajatab meile: „See on väga kasulik kogemus. Õppisin, kuidas olla teenistuses tõhusam, ja see on andnud mulle palju rõõmu ning aidanud seada endale vaimseid eesmärke. Olen muutunud vaimselt küpsemaks. Kodus tegi ema minu eest kõik ära, kuid need kogemused on teinud mind vastutustundelisemaks. Ma olin näiteks söögiga väga pirtsakas. Nüüd tuli mul aga kohaneda mitmesuguste olukordadega ja ma ei virise enam toidu pärast. See teenistusviis on aidanud mul leida väga häid sõpru. Me jagame omavahel kõike ja aitame üksteist.”

Rõõmuküllane lõikus

Millised on selle erilise ettevõtmise tulemused? 2002. aasta alguseks oli neis pioneeriringides osalenud umbes 28 300 pioneeri. Nad juhatasid rohkem kui 140 000 piibliuurimist ja pühendasid kuulutustööle üle kahe miljoni tunni. Et aidata inimestel teada saada Piibli tõde, levitasid nad peaaegu 121 000 raamatut ja ligi 730 000 ajakirja. Polnud haruldane, et mõned pioneerid juhatasid 20 piibliuurimist või rohkemgi.

Seda lahkust tunda saanud inimesed on sügavalt tänulikud nende lisapingutuste eest, tänu millele nad kuulsid Piibli sõnumit. Kuigi paljud on vaesed, käivad nad peale, et kuulutajad võtaksid vastu nende annetused. Üks puudustkannatav 70-aastane naine tahab teda külastavatele pioneeridele alati midagi pakkuda. Ta hakkab koguni nutma, kui nad pakutavat vastu ei võta. Üks vähesega toime tulev pere räägib täisajalistele evangeeliumikuulutajatele ühtelugu, et kana munes just nende jaoks, ning palub tungivalt need munad vastu võtta.

Mis veelgi tähtsam, need siirad inimesed hindavad kogu südamest vaimseid asju. Näiteks üks noor naine käib üksinda kolm ja pool tundi, et jõuda kristlikele koosolekutele, ning ei puudu üheltki neist. Üks eakas Piiblist huvituv naine, kel on haiged põlved, reisis kaks tundi, et saada piiblilist õpetust reisiva ülevaataja külastuse ajal. Mõned kirjaoskamatud tahtsid lugema ja kirjutama õppida, et piibliharidusest rohkem kasu saada. Nende pingutused on toonud rikkalikult õnnistusi.

Luukas kirjeldab Apostlite tegude raamatus apostel Pauluse nägemust: „Makedoonia mees seisis ja palus teda ning ütles: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!”” Paulus järgis seda kutset hea meelega. Paljudel on tänapäeval samasugune vaim ning nad on valmis teenima Mehhiko kõrvalistes paikades, et sel viisil kuulutada head sõnumit „maailma otsani” (Apostlite teod 1:8; 16:9, 10).

[Allmärkused]

[Pilt lk 9]

Paljud Mehhiko tunnistajad on osalenud erilises kuulutushoogtöös