Chlodovechi ristimine – 1500 aastat katoliiklust Prantsusmaal

„PAAVSTI nimel, kõmdi.” Selline sõnum oli kirjutatud isetehtud pommi juurde, mis leiti ühest Prantsusmaa kirikust, mida paavst Johannes Paulus II pidi 1996. aasta septembris külastama. See on üks äärmuslik näide sellest, millist vastuseisu tekitas paavsti viies Prantsusmaa visiit. Sellest hoolimata kogunes Prantsusmaal Reimsi linna umbes 200 000 inimest, et tähistada koos paavstiga 1500 aasta möödumist ajast, mil Frangi kuningast Chlodovechist sai katoliiklane. Kes oli see kuningas, kelle ristimist on nimetatud Prantsusmaa ristimiseks? Ja miks põhjustasid need pidustused nii palju poleemikat?

Hääbuv impeerium

Chlodovech, saali frankide kuninga Childerich I poeg, sündis umbes aastal 466 m.a.j. Pärast roomlastele alistumist aastal 358 lubati sel germaani hõimul jääda elama praeguse Belgia territooriumile tingimusel, et nad kaitsevad piiri ja saadavad oma sõdureid Rooma armeesse. Kuna frangid hakkasid kohalike Rooma-Gallia elanikega tihedalt läbi käima, romaniseerusid nad vähehaaval. Childerich I oli roomlaste liitlane ning võitles teiste germaani hõimude – visigootide ja sakside – sissetungide vastu. Rooma-Gallia elanikud olid talle selle eest tänulikud.

Rooma provints Gallia piirnes põhjas Reini jõega ja ulatus lõunas Pürenee mäestikuni. Pärast Rooma väejuhi Aetiuse surma aastal 454 tekkis sel maal aga võimuvaakum. Lisaks tegi selle regiooni poliitilise olukorra väga ebastabiilseks Rooma viimase keisri Romulus Augustuluse surm aastal 476 ning Lääne-Rooma impeeriumi langemine. Tagajärjeks oli see, et Gallia oli otsekui küps vili, mis ootas, et mõni selle piirides asuv rahvas ta ära nopiks. Pole midagi üllatavat, et pärast isa järel võimuletulekut püüdis Chlodovech oma kuningriigi piire laiendada. Aastal 486 lõi ta Gallias Soissons’i linna lähedal viimast Rooma esindajat. Selle võiduga sai ta oma kontrolli alla maa-ala, mis piirnes põhjas Somme’i jõega ning ulatus Loire’i jõeni Kesk- ja Lääne-Gallias.

Võimas kuningas

Vastupidi teistele germaani hõimudele olid frangid jäänud paganateks. Chlodovechi abielu Burgundia printsessi Klotildega muutis tema elu aga põhjalikult. Klotilde oli innukas katoliiklane ning ta püüdis väsimatult ka oma meest katoliku usku pöörata. Vastavalt Tours’i Gregoriuse kroonikale (6. saj) lubas Chlodovech 496. aastal Tolbiacis (Zülpich, Saksamaa) paganausust loobuda, kui Klotilde Jumal annab talle alemannidega sõdides võidu. Ehkki Chlodovechi väed olid kaotuse äärel, tapsid nad alemannide kuninga ning selle sõdurid andsid alla. Chlodovech arvas, et Klotilde Jumal oli talle võidu toonud. Chlodovechi ristis pärimuse kohaselt „pühak” Remigius 496. aasta 25. detsembril Reimsi katedraalis. Mõnede arvates on aga tõenäolisem, et ta ristiti hiljem, aastal 498 või 499.

Chlodovechi püüded vallutada kagus asuv Burgundia kuningriik nurjusid, ent tema sõjakäiku visigootide vastu saatis edu. Aastal 507 lõi ta neid Vouillés, mis asub Poitiers’ linna lähedal. Selle võiduga sai ta oma kontrolli alla suurema osa Edela-Galliast. Et tunnustada Chlodovechi võitu, tegi Ida-Rooma keiser Anastasios ta aukonsuliks. Nii sai ta kõigist teistest lääne kuningatest kõrgema positsiooni ning tema võim oli Rooma-Gallia rahva silmis seaduslik.

Saanud oma valdusse ida pool asuva Reini-äärsete frankide maa-ala, tegi Chlodovech Pariisi oma riigi pealinnaks. Elu lõpuaastatel tugevdas ta oma kuningriiki: andis välja seaduste kogu, mida nimetatakse saali õiguseks (lex Salica), ning kutsus kokku Orléans’i kirikukogu, et piiritleda kiriku ja riigi vahelisi suhteid. Ta suri tõenäoliselt 511. aasta 27. novembril, olles ainuvalitseja territooriumil, mis moodustas Galliast kolm neljandikku.

„The New Encyclopædia Britannica” ütleb Chlodovechi katoliiklaseks saamise kohta, et see oli „otsustav hetk Lääne-Euroopa ajaloos”. Miks oli selle paganliku kuninga üleminek ristiusku nii tähtis? Oluline on tõsiasi, et Chlodovech valis katoliikluse, mitte aga arianismi.

Vaidlus arianismi pärast

Umbes aastal 320 hakkas preester Areios, kes elas Egiptuses Aleksandria linnas, levitama äärmuslikke ideid kolmainsuse kohta. Areios väitis, et Poeg pole oma olemuselt samasugune kui Isa. Poeg ei saa olla Jumal ega Isaga võrdne, sest tal oli algus (Koloslastele 1:15). Mis puutub püha vaimu, siis Areios uskus, et see on isik, kuid nii Isast kui ka Pojast alamal positsioonil. Arianism saavutas suure populaarsuse ja tekitas kirikus ägedat vastuseisu. Aastal 325 saatis Nikaia kirikukogu Areiose pagendusse ning mõistis tema õpetused hukka.a

Sellega ei olnud vaidlus veel lõppenud. Õpetussisuline väitlus kestis veel umbes 60 aastat. Järgmised keisrid toetasid kord üht, kord teist poolt. Lõpuks, aastal 392 muutis keiser Theodosius I ortodoksse katolitsismi koos kolmainuõpetusega Rooma impeeriumi riigiusuks. Vahepeal oli aga germaani piiskop Wulfila pööranud goodid ariaanlusse. Teisedki germaani hõimud kohanesid kiiresti selle „kristluse” vormiga.b

Chlodovechi valitsusajaks oli Gallia katoliku kirik jõudnud kriisi. Ariaanlikud visigoodid olid püüdnud katoliiklusele lõppu teha, keelates täita surnud piiskoppide ametikohti. Pealegi vaevas katoliku kirikut kaks kirikulõhet ning Roomas tapsid üksteist vastasleeridesse kuuluvad preestrid. Segadust suurendas ka mõne katoliikliku kirjamehe arvamus, et aastal 500 tuleb maailma lõpp. Seetõttu oli frangi rahvusest vallutaja pöördumine katoliiklusse paljutõotav sündmus – see kuulutas „uue pühakute aastatuhande” algust.

Millised olid aga Chlodovechi motiivid? Religioosseid ajendeid ei saa küll päris kõrvale jätta, kuid kindlasti olid tal poliitilised eesmärgid. Hakates katoliiklaseks, võitis Chlodovech valdavalt katoliikliku Rooma-Gallia rahva soosingu ja mõjuvõimsa vaimulikkonna toetuse. See andis talle kindla eelise oma poliitiliste rivaalide ees. „The New Encyclopædia Britannica” märgib, et „tema võit Gallia üle sai vabadussõjaks, mis kõrvaldas maalt vihatud ariaanlike ketserite ikke”.

Milline inimene oli Chlodovech tegelikult?

Enne 1996. aasta pidustusi ütles Reimsi peapiiskop Gérard Defois Chlodovechi kohta, et ta on „hästi läbimõeldud ja teadliku usulepöördumise sümbol”. Prantsuse ajaloolane Ernest Lavisse aga kommenteeris: „Chlodovechi usulepöördumine ei muutnud üldse tema iseloomu; evangeeliumi lahke ja rahumeelne moraaliõpetus ei jõudnud tema südamesse.” Üks teine ajaloolane teatas: „Odini [muinasskandinaavia jumala] asemel hakkas ta appi hüüdma Kristust, kuid tema isiksus jäi samaks.” Samamoodi nagu toimis Constantinus pärast „kristlaseks” saamist, tappis Chlodovech võimu kindlustamiseks järjekindlalt kõik oma rivaalid. Ta kõrvaldas „isegi oma kõige kaugemad sugulased”.

Pärast Chlodovechi surma loodi temast müüt, mis tõstis ta õela sõjamehe staatusest auväärseks pühakuks. Tours’i Gregoriuse kroonika, mis pandi kirja peaaegu sada aastat hiljem, arvatakse olevat teadlik katse samastada Chlodovechi Constantinusega – esimese Rooma keisriga, kellest sai „kristlane”. Öeldes Chlodovechi olevat ristimise ajal 30-aastase, tahtis Gregorius ilmselt luua võrdlust Kristusega (Luuka 3:23).

Seda protsessi jätkas üheksandal sajandil Reimsi piiskop Hinkmar. Ajal, kui katedraalid võitlesid palverändurite pärast, kirjutas ta biograafia oma eelkäijast „pühak” Remigiusest, kuna ta soovis ilmselt oma kirikut tuntumaks ja jõukamaks muuta. Tema loos tõi valge tuvi pudelikese õliga, et Chlodovechi ristimise ajal võida. See on ilmselge viide Jeesuse võidmisele püha vaimuga (Matteuse 3:16). Nõnda lõi Hinkmar seose Chlodovechi, Reimsi ja kuningavõimu vahel ning rajas aluse ideele, et Chlodovechi võidis Issand.c

Poleemilised pidustused

Endine Prantsusmaa president Charles de Gaulle ütles kord: „Minu arvates algab Prantsusmaa ajalugu Chlodovechiga, kelle frangid valisid oma kuningaks ja kelle hõimu järgi on Prantsusmaa saanud oma nime.” Mitte kõik pole aga samal arvamusel. Chlodovechi ristimise 1500. aastapäeva tähistamine tekitas palju poleemikat. Prantsusmaal on kirik ja riik olnud ametlikult lahutatud alates 1905. aastast ning seetõttu kritiseerisid paljud riigi osavõttu neist religioossetest pidustustest. Kui Reimsi linnavolikogu teatas oma plaanidest maksta kinni poodium, mida pidi kasutatama paavsti külaskäigu ajal, esitas üks ühing kohtule kaebuse ning see otsus kuulutati konstitutsioonivastaseks. Teistele tundus, et kirik püüab taastada Prantsusmaal oma moraalset ja ilmalikku mõjuvõimu. Pidustused tegi veelgi segasemaks asjaolu, et paremäärmuslik rahvarinne ja fundamentalistlikud katoliku grupid valisid Chlodovechi oma sümboliks.

Teised kritiseerisid neid pidustusi ajaloolisest seisukohast. Nad väitsid, et Chlodovechi ristimine ei teinud Prantsusmaad katoliiklikuks, sest katoliku usk oli juba enne seda leidnud kindla koha Rooma-Gallia elanikkonna hulgas. Nad väitsid ka, et tema ristimine ei tähistanud Prantsusmaa sündi. Nende arvates sündis Prantsusmaa pigem Karl Suure kuningriigi jagunemisel aastal 843 ning Prantsusmaa esimene kuningas oli Charles Paljaspea, mitte Chlodovech.

1500 aastat katoliiklust

Milline on praegu katoliikluse olukord Prantsusmaal, riigis, mis on olnud üle 1500 aasta selle „kiriku vanim tütar”? Kuni aastani 1938 oli Prantsusmaa maailmas esikohal ristitud katoliiklaste arvu poolest. Nüüd on ta kuuendal kohal, jäädes tahapoole sellistest maadest kui Filipiinid ja Ameerika Ühendriigid. Ja ehkki Prantsusmaal on 45 miljonit katoliiklast, käib neist korrapäraselt missal vaid 6 miljonit. Hiljutine küsitlus sealsete katoliiklaste seas näitas, et 65 protsenti neist „ei hooli kiriku õpetustest seksuaalelu kohta” ja viie protsendi jaoks on Jeesus tähtsusetu. Sellised negatiivsed hoiakud ajendasid paavsti 1980. aasta visiidi ajal küsima: „Prantsusmaa, mis on juhtunud lubadustega, mida sa andsid ristimisel?”

[Allmärkused]

[Kaart lk 27]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SAKSID

Rein

Somme

Soissons

Reims

Pariis

GALLIA

Loire

Vouillé

Poitiers

PÜRENEED

VISIGOODID

Rooma

[Pilt lk 26]

Chlodovechi ristimine vastavalt ühele 14. sajandi käsikirjale

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris

[Pilt lk 28]

Skulptuur Chlodovechi (keskmine kuju) ristimisest Prantsusmaal Reimsi katedraali välisseinal

[Pilt lk 29]

Johannes Paulus II visiit Prantsusmaale Chlodovechi ristimise mälestamiseks tekitas palju poleemikat