Vaikse ookeani saartele tööle!
AUSTRAALIAS Brisbane’i ja Sydney rahvusvahelise lennujaama ootesaalides valitses ärevam sumin kui tavaliselt. Üks 46-liikmeline rühm valmistus lendama päikeseküllasesse Samoasse, et saada seal kokku veel 39 inimesega Uus-Meremaalt, Hawaiilt ja Ameerika Ühendriikidest. Nende pagas oli üsna tavatu – see koosnes peamiselt tööriistadest, nagu haamrid, saed ja puurid. Need pole sugugi taolised asjad, mida tavaliselt kaasa võetakse, kui kütkestavale Vaikse ookeani saarele reisitakse. Kuid nende sõidu eesmärk oli samuti kõike muud kui tavaline.
Omal kulul läksid nad kaheks nädalaks palgata töölistena ehitusele, mida juhtis Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroo regionaalne projekteerimisbüroo. See vabatahtlike annetustega rahastatud projekt hõlmab kuningriigisaalide, konvendisaalide, misjonikodude ja haru- või tõlkebüroo rajatiste ehitamist kiiresti kasvavatele Jehoova tunnistajate kogudustele Vaikse ookeani saartel. Tutvugem mõningate töölistega, kes on töötanud oma kodumaal kuningriigisaalide ehitusrühmades.
Katusepanija Max on pärit Austraaliast Uus-Lõuna-Walesi osariigist Cowrast. Ta on abielus ja tal on viis last. Arnold on Hawaiilt. Temal ja ta naisel on kaks poega ning ta on ka pioneer ehk täisajaline teenija. Arnold teenib nagu Maxki oma kodukoguduses vanemana. On ilmselge, et need mehed – ja nad on selle ehitusprojekti tüüpilised osavõtjad – pole vabatahtlikud mitte sellepärast, et neil oleks ülearu aega. Nemad ja nende pered mõistavad hoopis, et nende abi on vaja, ning nad teevad aitamiseks, mida suudavad.
Paljurahvuseline tööliskond rahuldab tähtsa vajaduse
Üheks paigaks, kus nende oskusi ja teenuseid vajati, oli Tuvalu, umbes 10 500 elanikuga Vaikse ookeani riik. See on üheksast korallatollist koosnev väike saarestik, mis asub Samoast loodes ekvaatori läheduses. Saarte ehk atollide keskmine pindala on umbes 2,5 ruutkilomeetrit. Aastaks 1994 oli sealsel 61-l Jehoova tunnistajal tekkinud tungiv vajadus uue kuningriigisaali ja suurema tõlkebüroo järele.
Troopilise Vaikse ookeani selles osas tuleb ehitisi projekteerida ja ehitada nii, et need peaksid vastu sagedastele metsikutele vihmavalingutele ja keeristormidele. Kvaliteetset ehitusmaterjali pole aga saartelt eriti võimalik hankida. Kuidas seda olukorda lahendada? Kõik – alates katuseplekist ja -fermidest kuni mööbli ja kardinateni, WC-potid ja dušiotsakud, koguni kruvid ja naelad – toodi kohale konteinerlaevaga Austraaliast.
Veel enne kui materjalid saabusid, valmistas väike eelrühm ette ehitusplatsi ja tegi vundamendi. Siis tulid kohale rahvusvahelised ehitajad, et seal ehitised püsti panna, värvida ja möbleerida.
Kogu see tegevus Tuvalus ajas vihale kohaliku kirikuõpetaja, kes teatas raadios, et tunnistajad püstitavad „Paabeli torni”! Kuid millest rääkisid faktid? „Kui Piiblis kirjeldatud Paabeli torni ehitajad avastasid, et nad ei suuda enam üksteist mõista, sest Jumal oli nende keele ära seganud, loobusid nad oma ettevõtmisest ega lõpetanud torni,” märgib vabatahtlik tööline Graeme (1. Moosese 11:1–9). „Hoopis teisiti on lood siis, kui tehakse tööd Jehoova Jumalale. Vaatamata keele ja kultuuri erinevusele, saadakse ehitised alati valmis.” Ja nii oli ka siin – selleks kulus vaid kaks nädalat. Pühitsemistseremoonial viibis 163 inimest, kelle hulgas oli ka peaministri abikaasa.
Töödejuhataja Doug räägib toimunut meenutades: „Oli suur rõõm töötada koos vendadega teistest maadest. Meil on erinevad tööharjumused, erinev terminoloogia, isegi erinevad mõõtühikute süsteemid, kuid mitte ükski neist asjust ei tekitanud probleeme.” Kuna ta on osalenud mitmel taolisel projektil, lisab ta: „See kinnitab mulle, et Jehoova toetusel võib tema rahvas rajada ehitisi ükskõik millisesse paika maa peal, vaatamata sellele kui eraldatud või raske see ehituskoht võib olla. Muidugi on meil palju võimekaid mehi, kuid Jehoova vaim on see, mis teeb niisuguse ehitustöö võimalikuks.”
Jumala vaim ajendab ka saartel elavaid Jehoova tunnistajate perekondi hoolitsema toidu ja majutuse eest, mis on nii mõnegi jaoks suur ohver. Ja need, kes sellist külalislahkust kogevad, on selle eest väga tänulikud. Austraaliast Melbourne’ist pärit Ken on töötanud sarnastel ehitustel Prantsuse Polüneesias. Ta märgib: „Me tulime kui teenijad, aga meid koheldakse kui kuningaid.” Kus võimalik, aitavad ka kohalikud tunnistajad ehitustöödele kaasa. Saalomoni saartel segasid naised käsitsi betooni. Sada meest ja naist ronisid kõrgele vihmamärgadele mägedele ja tõid alla üle 40 tonni metsamaterjali. Ka noored olid õhinal töö kallal. Üks töömees Uus-Meremaalt meenutab: „Mäletan ühte noort saarevenda, kes tassis korraga kahte või kolme tsemendikotti. Ja ta kühveldas terved päevad kruusa, nii kuuma kui vihmase ilmaga.”
Sellest, et kohalikud vennad tööst osa võtavad, on ka teises mõttes kasu. Vahitorni ühingu Samoa harubüroo teatab: „Saare vennad on õppinud ametioskusi, mida nad saavad kasutada kuningriigisaalide ehitamisel ning tormijärgsetel parandus- ja taastamistöödel. Samuti on neil kergem teenida elatist ühiskonnas, kus paljudele see on raske.”
Ehitusprogramm annab head tunnistust
Colin käis Honiaral ja nägi, kuidas seal Saalomoni saarte kokkutulekusaali ehitati. Liigutatuna kirjutas ta Vahitorni ühingu kohalikku harubüroosse: „Kõik on üksmeelsed ja keegi ei ole halvas tujus. Nad on nagu üks pere.” Peagi pärast seda, kui ta jõudis tagasi kodukülla Aruligosse, mis asus sealt 40 kilomeetri kaugusel, ehitas ta koos perega oma kuningriigisaali. Siis nad saatsid harubüroosse teise kirja: „Meie kuningriigisaal, isegi kõnepult, on valmis. Kas me võime siin nüüd mõne koosoleku pidada?” Selleks tehti viivitamata korraldusi ja nüüd käib seal korrapäraselt üle 60 inimese.
Euroopa Liidu nõunik käis Tuvalu ehitust vaatamas. Ta lausus ühele töömehele: „Ma arvan, et te olete seda kõigi käest kuulnud, kuid minu meelest on see siin lihtsalt üks ime!” Telefonikeskjaamas töötav naine küsis ühelt meie õelt: „Kuidas on see võimalik, et te olete kõik nii rõõmsad? Siin on ju nii palav!” Nad polnud kunagi näinud kristlust toimimas nii praktilisel ja ennastohverdaval moel.
Ohvrid, mille toomist ei kahetseta
„Kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti,” ütleb Piibel kirjakohas 2. Korintlastele 9:6. Töölised, nende perekonnad ja kogudused külvavad jätkuvalt heldelt, aidates kaaskristlasi Vaikse ookeani piirkonnas. „Minu kogudus kinkis üle kolmandiku mu lennupileti rahast ja mu naisevend, kes samuti siia tuli, andis veel 500 dollarit,” ütleb Ross, kes on kogudusevanem Sydney lähedal Kincumberis. Üks teine tööline maksis oma reisi eest automüügist saadud rahaga. Ja kolmas müüs maha ühe maatüki. Kevinil oli puudu 900 dollarit ja ta otsustas müüa oma 16 kaheaastast tuvi. Ühe tuttava kaudu leidis ta ostja, kes pakkus nende eest täpselt 900 dollarit!
„Kas lennureisi kulud ja saamata jäänud töötasu, mis kõik teeb kokku ligi 6000 dollarit, tasus end ära?” küsiti Dannylt ja Cherylilt. „Jah! Isegi kui see summa oleks olnud kaks korda suurem, oleks see ikkagi olnud rohkem kui tasuv,” vastasid nad. Alan Uus-Meremaalt Nelsonist lisas: „Selle summa eest, millega ma Tuvalusse tulin, oleksin saanud sõita Euroopasse ja raha oleks ülegi jäänud. Ent kas oleksin siis saanud õnnistusi või leidnud nii palju erineva päritoluga sõpru või teinud enda asemel midagi kellegi teise jaoks? Ei. Ja sellegipoolest, mida iganes ma meie sealsetele vendadele andsin, andsid nemad mulle tagasi palju rohkem.”
Üks teine tähtis tegur ehitustöö edukuse juures oli perekondade toetus. Kui mõned naised saavad käia oma abikaasaga kaasas ja koguni aidata ehitusplatsil, on teistel kooliealised lapsed, kelle eest tuleb hoolitseda, ja pereettevõtted, millega tuleb tegeleda. „See, et mu naine oli valmis minu äraolekul laste ja majapidamise eest hoolitsema, oli palju suurem ohver kui minu oma,” ütles Clay. Kindlasti on kõik mehed, kes ei saanud oma naist kaasa võtta, sellega täiesti nõus.
Pärast Tuvalu ehituse valmimist on vabatahtlikud töötajad ehitanud kuningriigisaale, kokkutulekusaale, misjonikodusid ja tõlkebüroosid Fidžisse, Tongasse, Paapua Uus-Guineasse, Uus-Kaledooniasse ja teistesse paikadesse. Paljud projektid, kaasa arvatud mõned Kagu-Aasias, on alles projekteerimisjärgus. Kas sinna tuleb piisavalt töötegijaid?
Ilmselt ei teki seoses sellega raskusi. „Kõik siinolijad, kes on rahvusvahelistest ehitusprojektidest osa võtnud, on palunud, et neid meeles peetaks, kui järgmist ehitust planeeritakse,” kirjutab Hawaii harubüroo. „Nagu nad koju jõuavad, hakkavad nad selle jaoks raha koguma.” Kuidas võibki ehitusprogramm olla midagi muud kui edukas, kui lisaks niisugusele omakasupüüdmatule pühendumisele on sellel ka Jehoova rikkalik õnnistus?
[Pilt lk 9]
Materjal ehituse jaoks
[Pildid lk 9]
Töörühm ehitusplatsil
[Pildid lk 10]
Kui ehitised valmisid, rõõmustasime selle üle, mida Jehoova vaim oli korda saatnud