Miks vandaalitsetakse?

”MUL pole midagi öelda.” Need sõnad olid hiigelsuurte tähtedega kirjutatud ühele värskelt värvitud seinale São Paulo kaunis linnaosas. See on vandalismiakt, võid sa mõelda. Kusjuures grafiti on vaid üks vandalismi liike.

Kujutle, et vastutustundetud vandaalid on lõhkunud su uue auto. Või ehk märkad sa, et vandaalid on rikkunud või hävitanud ühiskondlikku vara, mis teenib paljude inimeste huve. Miks selliseid asju juhtub? Tõepoolest, miks? Kas oled sa kunagi püüdnud mõista, miks vandaalitsetakse nii palju? Tundub, et paljudes paikades meeldib vandaalidele rüüstata ja lõhkuda telefoniputkasid. Sageli on nende märklauaks ka ühissõidukid, näiteks rongid või bussid. Paistab, et vandaalid ei hooli millestki. Kuid mis ajendab inimesi tegema neid vandalismitegusid, mida me endi ümber näeme või mille tõttu kannatame?

Rio de Janeiro noor nimega Marcoa oli pettunud, kui tema meeskond kaotas jalgpallivõistluse. Ta oli nii pettunud, et hakkas võitjameeskonna fännide bussi kividega loopima. Või võtame Clausi. Kui tal koolis halvasti läks, ajas see teda nii marru, et ta hakkas kividega aknaid sisse viskama. Tema ”rõõm” aga haihtus, kui ta isal kästi kahju kinni maksta. Üks teine nooruk, Erwin, õppis koolis ja käis samal ajal ka tööl. Tema ja ta sõbrad tundusid olevat korralikud noored, kuid tegelikult lahutasid nad oma meelt naabruskonnas vandaalitsemisega. Erwini vanemad ei teadnud sellest midagi. Valter oli orb, kel polnud muud võimalust kui elada São Paulo tänavail. Tema parimateks sõpradeks oli grupp vandaale. Valter lõi nendega kampa ja õppis ka võitluskunsti. Neist näidetest on näha, et vandalismi taga on mitmesugused inimesed ning vandaalitsemise põhjused ja sellega seotud tunded on erinevad.

Teatmeteoses ”The World Book Encyclopedia” öeldakse: ”Vandalism võib olla kättemaksuakt või üks viis avaldamaks poliitilist seisukohta. Nii noored kui vanad sooritavad kuritegusid mõnikord lihtsalt ”lõbu” pärast.” Siiski pole vandalism lihtsalt mingi nooruslik naljatlemine, vaid see võib tekitada tõsist kahju või põhjustada koguni kellegi surma. Üks grupp noori tahtis ”natuke nalja teha” ning nähes ühte magavat meest, valasid nad ta süütevedelikuga üle ja panid põlema. Nende indiaanlasest ohver suri hiljem haiglas. ”Väidete kohaselt ei arvanud need noored mehed, et see tegu kellelegi korda läheb, kuna varemgi oli mitu kerjust tänaval ära põletatud, kuid mingit seaduslikku käiku polnud asjale antud,” räägitakse aruandes. Tundugu vandalism olevat ohvriteta või mitte, nõuab see siiski määratu suurt materiaalset ja emotsionaalset hinda. Niisiis, kuidas saaks piirata või lõpetada vandalismi?

Kes võiks vandalismile lõpu teha?

Kas politsei ja koolid suudaksid vandalismile piiri panna? Üks probleem võib olla selles, et võimuorganid on hõivatud hulga tõsisemate kuritegudega, nagu seda on näiteks narkoäri või mõrvajuhtumid, selle asemel et tegeleda süütegudega, milles ”pole ohvreid”. Kui nooruk probleemidesse satub, süüdistavad vanemad tihtipeale ”jõmpsikaid, kellega ta ringi hulgub, või kooli või politseid, kes ta kinni võttis”, märkis üks politseiametnik. Haridus ja seaduse maksmapanek võib vandalismi vähendada, ent kas on sellest kasu, kui lapsevanemate hoiakud ei muutu? Üks alaealiste hooldusvalveametnik räägib: ”Probleemi põhjusteks on igavus ja võimalused. [Lapsed on] hilisõhtuni väljas ja neil ei ole midagi teha. Ja ilmselt ei vaata keegi nende järele — muidu poleks nad väljas.”

Olgugi et vandalism on paljudes paikades tõsiseks probleemiks, mõelgem sellele, milline võiks olla selle probleemi lahendus. Noored vandaalid, keda artikli alguses mainiti, muutusid. Nüüd hoiduvad nad ühiskonnavaenulikust käitumisest täielikult. Mis pani neid endisi õiguserikkujaid oma eluviisi muutma? Kas vandalismi on võimalik lõpetada? Sellest võid lugeda järgmises artiklis.

[Allmärkus]