Viljakas maa Venda

VIIMASED kümme aastat oleme naisega töötanud täisajaliste evangeeliumikuulutajatena venda rahva hulgas. Vendad elavad Lõuna-Aafrika Vabariigi põhjaosas Limpopo jõest lõuna pool. See rahvas on moodustunud mitmest suguharust, kes aastasadade jooksul Limpopo jõest üle on tulnud. Mõned vendad väidavad, et nende esivanemad asusid siia elama üle tuhande aasta tagasi.

Tõepoolest, see piirkond oli kord osa iidsest tsivilisatsioonist Mapungubwe kuningriigist. See oli Lõuna-Aafrika esimene suur linna tüüpi asula ning see valitses määratu Limpopo jõe oru üle, mis ulatub Botswanast läänes kuni Mosambiigini idas. Umbes 10. sajandist kuni 12. sajandini m.a.j. varustas Mapungubwe araabia kaupmehi elevandiluu, ninasarvikusarvede, loomanahkade, vase ja isegi kullaga. Kuninglikult hauakünkalt, mida nimetatakse Mapungubweks, on välja kaevatud kullaga kaetud osavalt tahutud raidkujusid. Need on ilmselt ”vanimad märgid, mis osutavad kulla kaevandamisele Lõuna-Aafrikas”, oletab üks teatmeteos.

Kulda siin enam ei kaevandata. Tänapäeval on Venda kuulus oma viljakuse poolest. Soutpansbergi mägedest lõunas asetseb lopsaka taimkattega org, kus kasvab ohtralt avokaadosid, banaane, mangosid ja guajaave. Lisaks on seal pekani-hikkoripuu ja makadaamia pähkleid ning ka rohkelt köögivilju. Nende hulgas on metsik muroho, mis maitseb nagu spinat ning mida kohalikele elanikele väga süüa meeldib.

Vendad on rahumeelsed ja külalislahked inimesed. Pole sugugi ebaharilik, kui perekonnapea laseb ootamatule külalisele valmistada kanaprae. Seda süüakse koos vendade põhitoidu vhuswa’ga, mida tehakse maisist. Külalise lahkudes saadab perepea teda veidi maad. Selline on põline komme külalistele austust avaldada. Lapsi õpetatakse külalisi veetlevalt tervitama — kummardades ja ühte kätt üle teise libistades. Sellel leheküljel on kaks venda naist, kes tervitavad teineteist sel tavapärasel moel.

Raske keel

Eurooplastel pole venda keelt lihtne selgeks saada. Üks raskus seisneb selles, et paljude sõnade kirjapilt on sarnane, hääldus aga erisugune. Ühel päeval, kui pidasin venda Jehoova tunnistajate koguduses Piiblil põhinevat kõnet, tahtsin innustada kuulajaskonda vestlema iga inimesega. Kuid selle asemel et öelda ”inimeselt inimesele”, ütlesin hoopis ”sõrmelt sõrmele”, mispeale üks kuulaja naerma pahvatas.

Kui püüdsin kuulutustööl esimest korda venda keelt rääkida, vastas üks venda daam: ”Ma ei oska inglise keelt.” Enda arvates olin kõnetanud teda heas venda keeles, kuid tema pidas seda inglise keeleks! Ühel teisel korral palusin maja juurde saabudes ühel lapsel kutsuda perekonnapea. Vendakeelne sõna perekonnapea kohta on thoʹho. Kogemata kombel ütlesin aga thohoʹ, mis tähendas seda, et palusin luba rääkida selle maja pärdikuga! Sedalaadi vead muserdasid mind, kuid tänu sihikindlusele oleme nüüd naisega mõlemad võimelised üsna vabalt venda keeles vestlema.

Vaimne viljakus

Venda on viljakas ka vaimses mõttes. 1950. aastail moodustati siin Jehoova tunnistajate kogudus migrantidest, kes olid tulnud naabermaadest Messina vasekaevandusse tööle. Tänu nende innukale tegevusele hakkasid paljud vendad Piibli tõdede vastu huvi tundma. Aastakümme hiljem pidas grupp venda Jehoova tunnistajaid koosolekuid Sibasa linnas ühes eramajas.

Kasvu kiirendamiseks saatis Vahitorni ühingu Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroo sellele viljakale põllule täisajalisi evangeeliumikuulutajaid. Varsti oli Sibasa grupist kasvanud suur kogudus. Sel ajal peeti koosolekuid ühes klassiruumis. Umbes 160 kilomeetri kaugusel lõunas asuva Pietersburgi piirkonna Jehoova tunnistajate abiga ehitati kuningriigisaal naaberlinna Thohoyandousse.

Venda keelt kõneleva elanikkonna arv Lõuna-Aafrika Vabariigi põhjaosas on üle 500000. Kui Kuningriigi kuulutustööd 1950. aastail alustati, polnud siin ühtegi venda rahvusest Jehoova tunnistajat. Nüüd on neid rohkem kui 150. Kuid ikka veel on siin palju piirkondi, kuhu pole jõutud, ja palju tööd on veel teha. 1989. aastal hakkasime külastama venda küla nimega Hamutsha. Tol ajal elas seal ainult üks Jehoova tunnistaja. Praegu elab selles külas üle 40 Kuningriigi kuulutaja. Me tegeleme praegu oma kuningriigisaali viimistlustöödega, ja seda jällegi tänu Pietersburgi koguduste abile ning rikkamate maade tunnistajate rahalisele toetusele.

Me elame ühe farmi territooriumil väikeses vagunelamus. Tänu sellele, et hoiame oma elu lihtsana, on meil rohkem aega kohalikele inimestele head sõnumit kuulutada (Markuse 13:10). Selle tulemusena oleme saanud aidata paljudel pühendada oma elu Jehoova Jumalale. Üks neist on mees nimega Michael, kes märkas oma sõbra kodus raamatut ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”.a Ta hakkas seda lugema ja mõistis otsekohe, et see on tõde. Siis kirjutas ta Vahitorni ühingule, et rohkem piiblilist kirjandust saada. Michael selgitas oma kirjas, et ta lasi hiljuti end ristida apostliku kiriku liikmeks. ”Mõistan nüüd,” jätkas ta, ”et olen püüdnud Jumala Kuningriiki valet teed mööda minna. Olen otsustanud saada teie koguduse liikmeks, kuid ma ei tea, kuidas seda teha.” Seejärel andis ta oma aadressi ning palus, et keegi Jehoova tunnistajatest saadetaks teda aitama. Otsisin Michaeli üles ja me hakkasime koos Piiblit uurima. Praegu teenib ta lojaalselt Jehoovat tema ristitud tunnistajana.

1997. aasta detsembris käisime Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendil ”Usk Jumala Sõnasse”, mida peeti Thohoyandou staadionil. Kohal viibis 634 inimest ning ristiti 12 uut Jehoova tunnistajat. Mul oli eesõigus pidada venda keeles kaks kõnet. See oli tõepoolest üks tähelepanuväärne verstapost sel rõõmurohkel kümnendil, mille oleme veetnud siin viljakal maal! (Kaastöö.)

[Allmärkus]