Kui kivist südamed muutuvad vastuvõtlikuks
AASTAL 1989 ANTI POOLAS JEHOOVA TUNNISTAJATELE kui usuorganisatsioonile seaduslik tunnustus. Kristliku neutraalsuse pärast vangistatud tunnistajad vabastati järk-järgult ning vanglatesse jäi nendest maha palju kinnipeetavaid, kes soovisid Piiblist rohkem teada saada. Siin on jutustus sellest, kuidas ühes sellises vanglas püüdsid Jehoova tunnistajad aidata Jumala Sõna väele vastata neil, kel kunagi oli olnud kivist süda.
POOLA edelaosas asuvas 12000 inimesega linnas Wołówis on 200 aasta vanune vangla, kus hoitakse mõnesid Poola ohtlikke kurjategijaid. Sellest ajast kui saadi ametlik tunnustus, on Jehoova tunnistajad teinud pingutusi, et viia Kuningriigi head sõnumit sealsetele kinnipeetavatele, ning seda tehakse suure entusiasmiga.
Teed sillutas justiitsministeeriumi kiri, mis saadeti 1990. aasta veebruaris kõigile Poola vanglaülematele. Kiri teatas, et vanglates ei tohiks ”teha mingeid takistusi” ühelegi kinnipeetavale, kes soovib saada Vahitorni ühingu väljaandeid või kohtuda Jehoova tunnistajatega. Mõned tunnistajad, kes olid pikki aastaid Wołówi vanglas istunud, tundsid paljusid sealseid paadunud karistusaluseid hästi. Siiski nad lootsid, et Jehoova õnnistab nende jõupingutusi ning laseb Piibli tõel pehmendada teiste kinnipeetavate kivist südameid.
Töö läheb käima
”Raske oli seda programmi käima saada,” sõnab vend Czesław, kelle ülesandeks on külastada Wołówi vanglat ning kes elab sellest umbes 40 kilomeetri kaugusel asuvas Wrocławi linnas. ”Veenmaks vanglaametnikke selles, et meie ”jumalateenistused” tulevad vangidele kasuks, tuli nendega pikki jutuajamisi pidada.”
Czesławi kaaslane Paweł meenutab, et olukorra keerustamiseks ”kinnitas üks kõrge auastmega ohvitser, et süüdimõistetutele on jumalateenistused vaid ettekäändeks saada materiaalset kasu”. Kui aga kolm endist ohtlikku kurjategijat lasid end 1991. aastal ristida, muutsid vanglavõimud oma suhtumist ning koostöö paranes.
”Me hakkasime kuulutama süüdimõistetutele ning nende peredele, kes neid vanglas külastasid, samuti vanglapersonalile,” räägib Czesław. ”Seejärel lubati meil kuulutada head sõnumit kongist kongi, millega tehti meile väga tavatu erand. Lõpuks, kui leidsime huvilisi, anti meile võimalus kasutada väikest saali, kus saime viia läbi piibliuurimisi ning pidada kristlikke koosolekuid.” Tõesti, Jehoova avas tee vangide kivist südametesse.
Tõhus õppeprogramm
See väike saal jäi varsti kitsaks. Kuna mõlemad ristitud vangid ning ka ümbruskonna vennad osalesid kuulutustööl, hakkas koosolekutel käima 50 süüdimõistetut. ”Kolm aastat pidasime seal kõiki koosolekuid ning vangid käisid neil korrapäraselt iga nädal,” räägib üks kohalik kogudusevanem. Seetõttu anti 1995. aasta mais neile kasutada suurem saal.
Mille järgi vastutavad vennad otsustasid, kes võib tulla vanglas peetavatele koosolekutele? Vend Czesław ja Zdzisław selgitavad: ”Meil oli nimekiri vangidest, kes ilmutasid tõe vastu siirast huvi. Kui süüdimõistetu ei arenenud või puudus koosolekutelt mõjuva põhjuseta, näidates nõnda, et ta ei hinda seda korraldust, tõmbasime tema nime nimekirjast maha ning informeerisime sellest vanglaülemat.”
Piibliuurimiste käigus õpetavad vennad vangidele ka seda, kuidas koosolekuteks hästi valmistuda ning kuidas kasutada tõhusalt meie kirjandust. Tänu sellele tulevad vangid koosolekutele hästi valmistunult ning võtavad neist aktiivselt osa. Nad annavad ülesehitavaid vastuseid, kasutavad oskuslikult Piiblit ja rakendavad ellu selle nõuandeid ning räägivad oma vastustes tihti sellest, mida neil isiklikult tuleks teha.
”Kokku viiakse Wołówi vanglas läbi 20 piibliuurimist. Neist 8 juhatab 3 vangisistuvat kuulutajat,” räägib koguduse sekretär. Samuti on neil olnud häid tulemusi kuulutamisel kongist kongi ning jalutuskäikudel vanglaõues. Näiteks levitati kümne kuuga, 1993. aasta septembrist kuni 1994. aasta juunini, 235 raamatut, peaaegu 300 brošüüri ning 1700 ajakirja. Hiljuti palusid kaks vanglaametnikku piibliuurimist.
Erikokkutulek valmistab rõõmu
Mõne aja möödudes lisandusid selle vangla õppeprogrammi ka erikokkutulekud. Reisivad ülevaatajad ning teised võimekad vennad esitasid vangla spordisaalis ringkonnakokkutuleku ning ühepäevase erikokkutuleku tähtsamaid programmiosi. Esimene erikokkutulek peeti 1993. aasta oktoobris. Kohal viibis 50 kinnipeetut ning ”Wrocławist tulid terved perekonnad naiste ja väikeste lastega”, teatas ajaleht ”Słowo Polskie”. Kokku viibis kohal 139 inimest. Kokkutuleku programmi vaheajal oli võimalik maitsta õdede valmistatud toitu ning tunda rõõmu kristlikust seltsingust.
Sellest ajast alates on peetud veel seitse erikokkutulekut ning peale kinnipeetavate on nendest kasu saanud ka ümbruskonna elanikud. Kui üks tunnistajast õde helistas ühele endisele Wołówi vangile, kes nüüd elab linnas, oli too alul üsna kahevahel. Kui talle aga ühest tema tuttavast vangist räägiti, et see sai Jehoova tunnistajaks, prahvatas mees uskumatult: ”Kas see mõrtsukas on nüüd Jehoova tunnistaja?” See ajendas meest Piiblit uurima.
Imelised muutused
Kas selline mahukas õppeprogramm tõesti pehmendas vangide kivist südameid? Kuulakem nende lugusid.
Mõtiskleva loomuga Zdzisław tunnistab: ”Ma ei tunne oma vanemaid üldse, kuna nad hülgasid minu juba väikesest peast ning ma tundsin teravat puudust armastuse järele. Juba varajases nooruses olin ma seotud kuritegevusega, mis viis mind lõpuks mõrvani. Süütundest hakkasin ma kaalutlema enesetappu, otsides samas meeleheitlikult tõelist lootust. Siis, 1987. aastal, sattus minu kätte ajakiri ”Vahitorn”. Sellest sain ma teada ülestõusmisest ja igavese elu lootusest. Mõistes, et kõik pole veel kadunud, heitsin kõrvale enesetapumõtted ning hakkasin Piiblit uurima. Nüüd olen õppinud tundma Jehoova ja vendade armastuse tähendust.” See endine mõrvar on 1993. aastast alates teenistusabilise ning abipioneerina teeninud ning eelmisel aastal alustas ta üldpioneerteenistust.
Tomasz asus kohe varmalt Piiblit uurima. ”See polnud aga sugugi siiras samm,” tunnistab ta. ”Ma uurisin vaid seepärast, et tahtsin uhkeldada teiste ees, kui neile Jehoova tunnistajate uskumusi selgitasin. Piibli tõde mind ennast aga eriti ei puudutanud. Ent ühel päeval muutsin meelt ning läksin kristlikule koosolekule. Ristitud vangid tervitasid mind südamlikult. Sain aru, et oma teadmistega uhkeldamise asemel peaksin hoopis oma kivist südant pehmendama ning oma meelt ümber kujundama.” Tomasz hakkas riietuma uue kristliku isiksusega (Efeslastele 4:22—24). Praegu on ta pühendunud ja ristitud Jehoova tunnistaja ning tunneb rõõmu kongist kongi kuulutustööst.
Endiste sõprade surve
Nendele, kes õppisid vanglas Piibli tõde, avaldasid tugevat survet nende endised kongikaaslastest sõbrad ja vanglajuhtkond. Üks piibliõpilane meenutab: ”Mind pilgati ja mõnitati pidevalt. Hoidsin aga meeles vendade julgustavaid sõnu. ”Palveta pidevalt Jehoova poole,” rääkisid nad mulle. ”Loe Piiblit ning sa tunned sisemist rahu.” See aitas tõepoolest.”
”Mu kaasvangid olid halastamatud ning tegid minu kohta teravaid märkusi,” räägib jõuline ristitud vend Ryszard. ””Sa võid käia koosolekutel, aga ära ennast tähtsaks tee ega arva, et sa teistest parem oled, selge!” hoiatasid nad mind. Kui tegin muudatusi oma elus, rakendades ellu Piibli põhimõtteid, tuli mul selle pärast kannatada. Nad lükkasid ümber mu voodi, viskasid laiali mu piiblilise kirjanduse ning ajasid segi minu kongiosa. Palvetasin Jehoova poole, et ta annaks mulle jõudu end kontrolli all hoida ning asusin siis rahulikult oma kongiosa korda seadma. Mõne aja pärast nende rünnakud lakkasid.”
Mõned teised ristitud vangid jutustavad: ”Kui kaasvangid nägid, et meie otsus teenida Jehoovat on kindel, hakkasid nad teistlaadi survet avaldama. Nad tavatsesid meile meelde tuletada, et me ei tohi enam purjutada, suitsetada ega valetada. Sedalaadi surve aitas end kontrolli all hoida ning kiiresti igasugustest pahedest ja sõltuvustest lahti saada. Samuti aitas see arendada vaimu vilju.” (Galaatlastele 5:22, 23.)
Pühendunud jumalateenijaks saamine
Vanglajuhtkonna loal toimus esimene ristimine spordisaalis kevadel 1991. Õnnelik ristimiskandidaat oli Zdzisław. Kohal viibis 12 kinnipeetavat ning ümbruskonna kogudustest tuli 21 venda ja õde. Koosolek mõjus vangidele ülesehitavalt. Paljud neist arenesid nii märkimisväärselt, et kaks kinnipeetavat ristiti hiljem samal aastal. Kahe aasta pärast, aastal 1993, toimus kaks ristimistalitust ning veel seitse kinnipeetavat sümboliseeris oma pühendumist Jehoovale!
Tehes ülevaadet detsembris toimunud ristimisest, täheldas kohalik päevaleht ”Wieczór Wrocławia”: ”Inimesi muudkui voolab spordisaali, kõiki tervitatakse kättpidi. Keegi pole siin võõras. Nad moodustavad ühe suure perekonna, mida ühendab nende mõtteviis, elulaad ning see, et nad teenivad ühte Jumalat Jehoovat.” See ”üks suur perekond” koosnes siis 135 inimesest, kelle hulgas oli ka 50 kinnipeetavat. Saagem mõnedega nendest tuttavaks.
Jerzy ristiti juunis. Ta jutustab: ”Kuigi ma puutusin Piibli tõega kokku juba aastate eest, oli mu süda ikkagi lausa kivist. Pettus, abielulahutus minu esimesest naisest ning lubamatud seksuaalsuhted Krystynaga, mille tagajärjeks oli abieluväline laps, ning sagedased vanglasistumised — selline oli minu elu.” Nähes, kuidas teised paadunud kurjategijad said vanglas Jehoova tunnistajaks, hakkas Jerzy mõtlema, kas ei võiks ka tema paremaks inimeseks saada. Ta hakkas Piiblit uurima ning koosolekutel käima. Tõeliseks pöördepunktiks sai aga see, kui ta kuulis ühelt prokurörilt, et Krystyna oli saanud kolme aasta eest Jehoova tunnistajaks. ”Ma olin täielikus hämmingus!” räägib Jerzy. ”Mõtlesin, et mis saab minust, mida ma nüüd teen. Mõistsin, et Jehoova heakskiidu saamiseks tuleb mul oma elu korda seada.” Selle tulemusena toimus vanglas õnnelik jällenägemine: Jerzy kohtus Krystyna ning nende 11-aastase tütre Marzenaga. Peagi registreerisid nad oma abielu. Kuigi Jerzy on veel vanglas ning tal on omad tõusud ja mõõnad, hakkas ta hiljuti viipekeelt õppima, et aidata kurte vange.
Mirosław oli seotud kuritegevusega juba koolipäevil. Tema sõprade tegevus mõjutas teda tugevalt ning peatselt läks ta ise samale teele. Ta röövis ja peksis paljusid. Seejärel ta vangistati. ”Vanglas pöördusin abi saamiseks preestri poole,” tunnistab Mirosław. ”Ma pettusin aga rängalt. Nõnda otsustasin end ära mürgitada.” Just selsamal päeval, mil ta tahtis endalt elu võtta, viidi ta üle teise kongi. Sealt leidis ta ühe ”Vahitorni” eksemplari, mis rääkis elu eesmärgist. ”Lihtne ja selge informatsioon oli just see, mida ma vajasin,” jätkab Mirosław. ”Nüüd tahtsin ma elada! Seepärast palvetasin Jehoova poole ning palusin Jehoova tunnistajatelt piibliuurimist.” Ta arenes kiiresti ning ristiti aastal 1991. Nüüd teenib ta vanglas abipioneerina ning tal on eesõigus kuulutada kongist kongi.
Sellest ajast on ristitud kokku 15 vangi. Ühtekokku oli neile mõistetud 260 aastat vanglakaristust. Mõned vabastati enne täielikku karistusekandmist. Ühe vangi 25 aasta pikkune vanglakaristus lühendati 10 aastale. Ning mitmed, kes on vangis olles tõe vastu huvi ilmutanud, on saanud ristitud tunnistajaks pärast vabastamist.
Vangla juhtkonna tunnustus
”Muutused kinnipeetavate käitumises on iseäranis märkimisväärsed,” teatab vanglaraport. ”Paljud jätavad suitsetamise ning hoiavad oma kongi puhtana. Sellised muutused on ilmsed paljude kinnipeetavate käitumises.”
Ajaleht ”Życie Warszawy” sõnul tunnustas Wołówi vangla juhtkond, et ”usulepöördunud on distsiplineeritud; nad ei põhjusta vangivalvuritele mingeid probleeme”. Artikkel märkis edasi, et enneaegselt vabastatud on hästi kohanenud Jehoova tunnistajate elulaadiga ega pöördu tagasi kuritegelikule teele.
Mida arvab vanglaülem? ”Jehoova tunnistajate töö siinses vanglas väärib erilist imetlust ning sellest on tublisti abi,” räägib ta. Vanglaülem tunnistab, et ”Piibli uurimise käigus [Jehoova tunnistajatega] kinnipeetavate väärtushinnangud ja mõõdupuud muutuvad ning saavad nende elu uueks liikumapanevaks jõuks. Nad on väga taktitundelised ja viisakad. Nad töötavad usinalt ega põhjusta peaaegu mingeid probleeme”. Sellised vangla juhtkonna soosivad kommentaarid valmistavad muidugi heameelt nendele Jehoova tunnistajatele, kes tegelevad Wołówi vangla kinnipeetavatega.
Vanglat külastavad tunnistajad mõistavad hästi Jeesuse sõnu: ”Mina .. tunnen omi ja minu omad tunnevad mind. Nad kuulevad minu häält, ja siis on üks kari ja üks karjane” (Johannese 10:14, 16). Isegi mitte vangla müürid ei takista Head Karjast Jeesust Kristust lambasarnaseid inimesi kogumast. Wołówi Jehoova tunnistajad on tänulikud, et neil on eesõigus osaleda selles rõõmutoovas teenistuses. Ning nad loodavad Jehoova jätkuvale õnnistusele, et aidata veel paljudel kivist südamega inimestel vastata Kuningriigi heale sõnumile enne, kui tuleb lõpp (Matteuse 24:14).
[Kast lk 27]
”Suure lapse” probleem
”Pärast seda, kui kinnipeetav on mõnda aega vanglas olnud, kaotab ta tihti arusaamise sellest, mida tähendab elada vabaduses ning kuidas ise hakkama saada,” täheldavad Wołówi vanglas tegutsevad Jehoova tunnistajad. ”Meil on siin põhiliselt tegemist ”suure lapse” probleemiga, sellise inimesega, kes pärast vanglast vabanemist ei oska enam enda eest hoolitseda. Seepärast tuleb kogudusel peale Piibli tõe ka rohkemat õpetada. Me peame vabanenule õpetama, kuidas sulada ühiskonda, hoiatama teda uute ohtude ja kiusatuste eest, mis teda võivad ees oodata. Kuigi tuleb jälgida, et me poleks liiga kaitsvad, peame siiski aitama tal uut elu alustada.”