Mõistlikkus mõrsjaluna nõudmisel

NAGU Piibli aegadel, nii on ka tänapäeval mõnes kultuuris nõutav, et enne kui mees saab võtta endale naise, tuleb maksta mõrsjaluna. ”Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!” ütles Jaakob oma tulevasele äiale Laabanile (1. Moosese 29:18). Kuna Jaakob armastas Raahelit, pakkus ta kõrget luna — seitsme aasta palga! Laaban võttis pakkumise vastu, kuid kasutades kavalust, andis ta Jaakobile kõigepealt naiseks hoopis oma vanema tütre Lea. Veel edaspidigi oli Laaban oma tegemistes Jaakobiga kelm (1. Moosese 31:41). Pidades tähtsaks eeskätt materiaalset kasu, kaotas Laaban oma tütarde lugupidamise. ”Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi?” küsisid nad (1. Moosese 31:15).

Kurb küll, kuid tänapäeva materialistlikus maailmas on paljud lapsevanemad Laabani sarnased ning mõned veel hullemadki. Vastavalt ühele Aafrika ajalehele sõlmitakse mõned abielud ”ainuüksi selleks, et kasuahnetele isadele sellest tulu tõuseks”. Teise tegurina tekitab majanduslik kitsikus vanemates kiusatust kasutada oma tütreid ära selleks, et üle saada majandusraskustest.a

Mõningad vanemad teevad oma tütardele abiellumiseks takistusi, kuna nad ootavad seda, kes kõige enam pakuks. See võib põhjustada tõsiseid raskusi. Üks Ida-Aafrika paigaline ajalehereporter kirjutas: ”Noored paarid peavad paremaks kodunt jalga lasta, et pääseda ülemäära kõrgest lunast, mida mööndusteta nõuavad abikaasa sugulased.” Seksuaalne ebamoraalsus on üks probleem, mida põhjustab kõrge mõrsjaluna nõudmine. Peale selle, mõned noormehed suudavad küll naise välja osta, kuid satuvad siis suurtesse võlgadesse. ”Vanemad peaksid mõistlikud olema,” õhutas üks Lõuna-Aafrika Vabariigi sotsiaaltöötaja. ”Nad ei peaks nõudma suuri summasid. Äsjaabiellunud paar peab ka millestki elama .. Miks ajada see noor mees pankrotti?”

Kuidas saavad kristlikud lapsevanemad, olgu nad siis mõrsjaluna maksjad või saajad, anda eeskuju mõistlikkusest selles osas? See on tõsine asi, sest Piiblis on käsk: ”Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele” (Filiplastele 4:5, UM).

Mõistlikud Piibli põhimõtted

Seda, kas nõuda mõrsjaluna või mitte, saavad kristlikud vanemad ise otsustada. Kui nad otsustavad seda teha, peab sellekohaseid nõudmisi esitatama Piibli põhimõtete vaimus. ”Teie meelelaad olgu rahaahnuseta,” ütleb Jumala Sõna (Heebrealastele 13:5). Kui keegi kristlik lapsevanem ei järgi seda põhimõtet mõrsjaluna nõudmise osas, näitab ta, et ta ei ole eeskujulik. Kristlikus koguduses vastutaval kohal olevad mehed peavad olema ’mõistlikud’ (UM), mitte ’rahaahned’ või ”liigkasuvõtjad” (1. Timoteosele 3:3, 8). Kristlane, kes kasuahnelt ja kahetsematult pressib välja kõrget mõrsjaluna, võidakse kogudusest koguni eemaldada (1. Korintlastele 5:11, 13; 6:9, 10).

Probleemide tõttu, mida sünnitab kasuahnus, on mõned valitsused sätestanud seadusega mõrsjaluna ülemmäära. Näiteks ütleb Lääne-Aafrika riigi Togo seadus, et mõrsjaluna ”võib tasuda nii natuuras kui rahas või ka mõlemas”. Seaduses lisatakse: ”Mingil juhul ei tohiks see summa ületada 10000 CFA franki (ligi 300 Eesti krooni).” Piibel käsib korduvalt kristlastel olla seaduskuulekad kodanikud (Tiitusele 3:1). Isegi kui valitsus sellekohasest seadusest kinnipidamist ei jälgi, tahab tõeline kristlane olla kuulekas. Ta säilitab seeläbi hea südametunnistuse Jumala ees ega pane komistama teisi (Roomlastele 13:1, 5; 1. Korintlastele 10:32, 33).

Kes on mõrsjaluna nõudmise eest vastutav?

Mõnes kultuuris võib mõrsjaluna nõudmise viis ühe teisegi tähtsa põhimõttega vastuollu minna. Piiblile vastavalt on isa vastutav selle eest, mis toimub tema peres (1. Korintlastele 11:3; Koloslastele 3:18, 20). Niisiis peavad ka koguduses vastutaval kohal olevad mehed olema sellised, ”kes oma lapsi ja oma peret hästi juhivad” (1. Timoteosele 3:12).

Kuid ühiskonnas võib olla üldine, et tähtsad abieluga seonduvad tehingud jäetakse perepea sugulaste hooleks. Ka on neil sugulastel omad nõudmised mõrsjaluna osas. See paneb kristliku perekonna katsele. Kuna komme on selline, lubavad mõned perekonnapead oma uskmatutel sugulastel välja pressida kõrget mõrsjaluna. Sellest johtuvalt on mõnikord kristlik neiu paari pandud uskmatuga. See aga on vastuolus manitsusega kristlastele abielluda ’vaid Issandas’ (1. Korintlastele 7:39). Kui siis perekonnapea lubab oma uskmatutel sugulastel langetada otsuseid, mille tõttu tema laste vaimsus kannatab, ei saa teda pidada meheks, ”kes oma maja hästi valitseb” (1. Timoteosele 3:4).

Kuidas on aga lood siis, kui kristlik isa sarnaselt jumalakartliku patriarh Aabrahamiga ei võta ise otseselt oma lapse abieluga seonduvatest läbirääkimistest osa? (1. Moosese 24:2—4.) Kui keegi teine on volitatud seda tegema, peab kristlik isa olema kindel, et see läbirääkija juhindub mõistlikest Piibli põhimõtetest. Pealegi tuleks vanematel, enne kui mõrsjaluna osas üldse midagi ette võetakse, hoolikalt asju kaaluda ning nad ei tohiks ka lasta end mõjutada mittemõistlikest tavadest ja nõudmistest (Õpetussõnad 22:3).

Hoidu ilmutamast mittekristlikke loomujooni

Piibel mõistab hukka uhkuse ja ”elatusvahenditega uhkeldamise” (1. Johannese 2:16, UM; Õpetussõnad 21:4). Kuid mõned, kes kristliku kogudusega läbi käivad, on ilmutanud selliseid loomujooni, kui tegemist on olnud abieluga seonduvate tehingutega. Mõned jäljendavad maailma, uhkeldades sellega, kui suure mõrsjaluna nad on kas maksnud või saanud. Üks Vahitorni ühingu harubüroo Aafrikast teatab järgmist: ”Mõned abielumehed ei pea sugugi auasjaks seda, kui naise pere on oma nõudmistes mõistlik, kuna siis tundub neile, et nad saavad naise võileivahinna eest.”

Himu saada suurt mõrsjaluna on mõnedest kristlastest võitu saanud ning see on viinud traagiliste tagajärgedeni. Näiteks mõtle, millest teatab üks teine Vahitorni ühingu harubüroo: ”Üldiselt pole kerge vallalistel vendadel abielluda või õdedel leida endale kaasat. Sellest tingitult on seksuaalne ebamoraalsus üha sagedasem kogudusest eemaldamise põhjus. Mõned vennad lähevad kaevandustesse, et leida kulda või teemante, mis maha müüa, saamaks piisavalt raha abiellumise tarvis. Nad on seal ehk aasta, kaks või enamgi ning on üsna tavaline, et nad jäävad vaimselt nõrgaks, kuna neil katkeb side vendade ja kogudusega.”

Et selliseid kurbi tagajärgi vältida, peaksid kristlikud lapsevanemad järgima küpsete koguduseliikmete eeskuju. Ehkki apostel Paulus polnud lapsevanem, näitas ta üles mõistlikkust kaasusklike kohtlemisel. Ta hoolitses selle eest, et ta kellelegi rahaliseks koormaks ei oleks (Apostlite teod 20:33). Kahtlemata peaksid kristlikud vanemad kosjakauba sobitamise osas tema omakasupüüdmatuse eeskuju järgima, seda enam, et Paulus sai Jumalalt inspiratsiooni kirjutada: ”Järgige minu eeskuju, vennad, ja vaadelge neid, kes elavad nõnda nagu meie teile eeskujuks oleme” (Filiplastele 3:17).

Mõistlikkuse eeskujud

Paljud kristlikud lapsevanemad on kosjakauba osas mõistlikkuse ilmutamises head eeskuju andnud. Vaatleme, kuidas toimisid täisajalised evangeeliumikuulutajad Joseph ja tema naine Mae.b Nad elavad ühel Saalomoni saartest, kus mõrsjaluna nõudmine tekitab aeg-ajalt probleeme. Et neid raskusi vältida, korraldasid Joseph ja Mae asjad nii, et nende tütar Helen saaks abielluda naabersaarel. Samamoodi tegid nad oma teise tütre, Estheri puhul. Joseph oli ka nõus saama oma väimehelt Peterilt mõistlikust tublisti madalama mõrsjaluna. Kui Josephilt küsiti, miks ta nõnda tegi, vastas ta: ”Ma ei tahtnud koormata oma väimeest, kes on pioneer.”

Ka paljud Aafrika vennad on heaks eeskujuks mõistlikkuse ilmutamises. Mõnes paikkonnas on üldiselt kombeks, et enne õige mõrsjaluna kauplemist tuleb sugukonna liikmetele maksta suur summa raha. Peale selle võidakse peigmehelt nõuda, et pruudi saamiseks lubab ta maksta tulevikus ka oma väljavalitu noorema venna mõrsjaluna.

Kuid mõtle Kossile ja ta naisele Marale. Nende tütar Beboko abiellus hiljuti ühe Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajaga. Enne seda abielu käisid sugulased vanematele kõvasti peale nõudmisega saada oma osa suurest mõrsjalunast. Ent see abielupaar jäi kindlaks ega nõustunud selliste nõudmistega. Selle asemel ajasid nad neid asju otse tulevase väimehe endaga, nõudes oma tütre eest vaid miinimumtasu, millest poole andsid nad noorpaarile tagasi pulmade ettevalmistuste tarvis.

Heaks eeskujuks selleltsamalt maalt on noor tunnistaja nimega Itongo. Esialgu nõudsid tema vanemad mõistlikku mõrsjaluna, kuid siis ütlesid sugulased, et seda peab tõstma. Olukord oli pingeline ning tundus juba, et sugulased saavad oma. Ent siis tõusis Itongo, kes küll oma loomult on kartlik, oma kohalt püsti ja lausus aupaklikult, et tema läheb tublile kristlasele Sanzele mehele vastavalt sellele, kuidas oli kokku räägitud. Seejärel sõnas ta julgelt ”Mbi ke” (mis tähendab ”asi on otsustatud”) ning istus. Teda toetas tema kristlasest ema Sambeko. Sellega oli arutelu lõppenud ning abielu sõlmiti nii, nagu algul oli planeeritud.

Siiski on armastavad kristlikud vanemad enam huvitatud millestki muust, kui seda on isiklik kasu mõrsjaluna näol. Üks abielumees Kamerunist räägib: ”Mu ämm ei lakka mulle kordamast, et mida iganes ma talle mõrsjalunana maksta tahan, seda peaksin kasutama hoopis tema tütre vajaduste eest hoolitsemiseks.” Armastavad vanemad mõtlevad ka oma laste vaimsele heaolule. Selle näiteks vaadelgem Faraid ja Rudot, kes elavad Zimbabwes ning kes osalevad suurel määral Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutustöös. Ehkki nad raha ei teeni, nõudsid nad oma kahe tütre abielludes vaid murdosa sellest mõrsjahinnast, mida tavaliselt küsitakse. Miks nad seda tegid? Nad tahtsid, et nende tütred tunneksid rõõmu abielust mehega, kes tõeliselt armastab Jehoovat. ”Pidasime olulisemaks nii meie tütarde kui väimeeste vaimsust,” selgitasid nad. Kas pole armastav! Emad-isad, kes hoolitsevad armastusega oma abielus laste vaimse ja materiaalse heaolu pärast, on tõesti kiitust väärt.

Mõistlikkuse kasu

Josephit ja Maed, kes elavad Saalomoni saartel, õnnistati nende heldekäelisuse ja hoole eest seoses oma tütarde abieluga. Tänu sellele ei sattunud nende väimehed võlgadesse. Need mõlemad paarid said hoopis aastaid täisajaliselt osaleda Kuningriigi sõnumi levitustöös. Möödunule mõeldes ütleb Joseph: ”Otsuseid, mis meie pere on teinud, on saatnud rikkalikud õnnistused. Tõsi küll, aeg-ajalt avaldasid need, kes meid ei mõistnud, tugevat survet, kuid nüüd vaatan hea südametunnistuse ja rahul südamega seda, kui toimekad ja tugevad on mu lapsed Jehoova teenistuses. Ka nemad ise on õnnelikud, kuid meie naisega oleme rohkemgi kui õnnelikud.”

Õnnistuseks on ka head suhted abikaasade sugulaste vahel. Näiteks on Zondai ja Sibusiso ühes oma naistega, kes on lihased õed, vabatahtlikud töölised Vahitorni ühingu Zimbabwe harubüroos. Nende äi Dakarai on täisajaline evangeeliumikuulutaja ega käi palgalisel tööl. Läbirääkimistel mõrsjaluna üle ütles ta, et on nõus mistahes hinnaga, mida nad on võimelised maksma. ”Peame oma äia südamest kalliks,” lausuvad Zondai ja Sibusiso, ”ning kui ta abi vajab, teeme kõik, mis suudame.”

Tõepoolest, mõistlikkus mõrsjaluna nõudmisel edendab perekonnaõnne. Näiteks ei pea äsjaabiellunud siis alustama võlgades, mistõttu on neil kergem kohaneda eluga abieluinimestena. See on võimaldanud paljudel noortel abielupaaridel taotleda vaimseid õnnistusi, näiteks osaleda täisajaliselt pakilises kuulutustöös ja inimeste jüngriteks tegemise töös. See omakorda toob au armastavale abielu Alusepanijale, Jehoova Jumalale (Matteuse 24:14; 28:19, 20).

[Allmärkused]

[Kast lk 27]

NAD ANDSID MÕRSJALUNA TAGASI

Mõnes ühiskonnas vaadatakse madala mõrsjaluna korral pruudile ja ta vanematele ülalt alla. Seega paneb mõnikord uhkus või soov näidata oma perekonda heast küljest kõrget mõrsjaluna nõudma. Üks perekond Lagoses Nigeerias on aga meeldivaks kontrastiks. Nende väimees Dele räägib:

”Mu naise perekond vabastas mind paljudest kulutustest, mida nõuab traditsionaalne kosjatseremoonia, nagu näiteks kallite riiete ostmisest. Isegi kui mu perekond mõrsjaluna pakkus, küsis nendepoolne läbirääkija: ”Kas tahate seda tüdrukut kohelda kui abielunaist või kui oma tütart?” Kogu mu pere vastas: ”Tahame kohelda teda kui tütart.” Seepeale anti meie ümbrik lunarahaga meile tagasi.

Hindan praegugi seda, kuidas mu naise sugulased meie abieluküsimuse lahendasid. Nad võitsid minu sügava lugupidamise. Nende võrratu vaimse suhtumise tõttu on nad mulle kui mu väga lähedased sugulased. Samuti mõjutas see suuresti minu suhtumist oma naisesse. See, et tema pere mind seesugusel viisil kohtles, on arendanud minus sügavat lugupidamist tema vastu. Kui meil tekib lahkarvamusi, ei lase ma neil paisuda probleemiks. Niipea kui tuletan meelde, millisest perekonnast on ta pärit, on lahkarvamus peaaegu klaarunud.

Minu ja mu naise perekonda seovad sõprussidemed. Veel nüüdki, mil meie abiellumisest on möödas kaks aastat, saadab mu isa kingitusi ja toidupoolist mu naise perekonnale.”