Unustamatu sündmus Prantsusmaal
”EI JEHOOVA LINNALE!” kuulutasid kogu linnas välja pandud plakatid. ”Kõik koos Jehoova projekti vastu” õhutas üks vastaline rühmitus. Ajakirjandus paiskas avalikkuse ette sõna-sõnalt sadu selleteemalisi artikleid. Inimesed kirjutasid alla palvekirjadele ning kohalikke postkaste uputas rohkem kui pool miljonit lendlehte, kus räägiti sellest projektist. Mis projekt siis raputas üles selle muidu nii rahuliku Louviers’ linnakese Prantsusmaa loodeosas? See oli Jehoova tunnistajate planeeritud uue harubüroo ja elamute kompleksi ehitus.
Jehoova laseb kasvada
Prantsusmaa Jehoova tunnistajate tegevus ulatub tagasi 19. sajandi lõppu. Esimene piiblilise kirjanduse ladu avati aastal 1905 Lõuna-Prantsusmaal Beauvène’is ning 1919 alustas Pariisis tegevust väike büroo. Harubüroo avati ametlikult Pariisis aastal 1930 ning järgmisel aastal asus büroorahvas elama Peeteli kodusse Pariisist põhja poole Enghien-les-Bains’i. Pärast II maailmasõda kolis Peeteli pere taas Pariisi ning aastal 1959 viidi harubüroo üle viiekorruselisse hoonesse Boulogne-Billancourt’i, pealinna lääneosas asuvasse eeslinna.
Kuna Kuningriigi kuulutustöö üha laienes, viidi trükikoda ja laoruumid 1973. aastal Pariisist üle 100 kilomeetri kaugusele läände Louviers’sse, büroorahvas jäi aga ikka Boulogne-Billancourt’i. Hoolimata aastatel 1978 ja 1985 tehtud laiendustest, jäi Louviers’ rajatistes kitsaks, kuna kuulutajate hulk Prantsusmaal muudkui kasvas. Nõnda otsustati hooneid veelgi laiendada ja viia Peeteli pere ühte kohta kokku. See plaan polnud sugugi kõigi inimeste meele järgi, nagu ka alguses juttu oli. Vastuseisust hoolimata leiti sobiv paik vaid pooleteise kilomeetri kaugusel trükikojast. Kuus aastat tehti kõvasti tööd ning lõpuks, pärast 23 aastat lahuselu, ühendati 1996. aasta augustis Louviers’s terve Peeteli pere.
Seega oli tõepoolest põhjust rõõmu tunda, kui 1187 õnnelikku inimest, kelle hulgas oli 300 Prantsusmaa Peeteli pere liiget ja 329 delegaati 42 muust harubüroost, kogunes laupäeval, 15. novembril 1997 kuulama pühitsuskõnet, mille pidas juhtiva kogu liige vend Lloyd Barry. Kuna aga pühitsemine toimus ajal, mil üle kogu Prantsusmaa oli tunda vaenu Jehoova tunnistajate vastu ning meedias käis juba pikka aega tunnistajate vastane laimukampaania, tundus, et kõik Prantsusmaa tunnistajad peaksid saama osaleda selle võidu tähistamisel. Seepärast organiseeriti Pariisist veidi põhja pool Villepinte’i näitusekeskuses pühapäeval, 16. novembril erikoosolek teemal ”Jää Kristuse armastusse”. Kutsutud olid kõik Prantsusmaa Jehoova tunnistajad ja prantsuse keelt kõnelevad tunnistajad Belgiast ja Šveitsist ning ka kogudused Hollandist, Luksemburgist, Saksamaalt ja Suurbritanniast.
Ajalooline kokkutulek
Ettevalmistused kogunemiseks algasid kuus kuud varem. Siis, just kaks nädalat enne pühitsemist, alustasid Prantsusmaa veoautojuhid streiki, tõkestades suuremad maanteed ja takistades juurdepääsu kütusevarudele. Kas jõuavad toolid ja muu varustus ikka õigeks ajaks kohale? Kas takistavad teetõkked vendi tulemast? Kõigi kergenduseks lõppes streik nädala pärast ning maanteed olid jälle liiklemiseks avatud. Reede õhtul enne pühitsemise nädalalõppu toimetas 38 veoautot kohale 84000 tooli, mis pidi paigutatama selleks sündmuseks üüritud kahte avarasse saali. Rohkem kui 800 venda ja õde olid ametis kogu öö kuni laupäeva hommikul poole kümneni, et paigaldada istmed, lava ja helitehnika ning üheksa tohutu suurt videoekraani.
Uksed avati pühapäeva hommikul kell 6 ning rahvast hakkas sisse voorima. Enam kui 13000 Jehoova tunnistajat sõitsid pealinna kokku 17 üüritud erirongiga. Üle kahe tuhande kohaliku venna ja õe oli raudteejaamades reisijaid tervitamas ning saatsid nende gruppe konvendipaika. Üks õde ütles, et selline armastav korraldus andis neile ”turvalisuse ja heaolu tunde”.
Teised tulid Pariisi lennuki või autoga. Enamik aga sõitis ühtekokku 953 bussiga ning Pariisi piirkonna Jehoova tunnistajad jõudsid näitusekeskusse ühiskondliku transpordiga. Paljud olid reisinud kogu öö või olid lahkunud kodust varavalges, kuid nad olid ilmselgelt elevil, et saavad sellel üritusel viibida. Rõõmuhüüatused ja südamlikud kallistused tähistasid kohtumisi sõprade vahel, kes polnud näinud aastaid. Värvikirevad rahvariided andsid rõõmsale inimhulgale rahvusvahelist hõngu. Oli ilmne, et toimub midagi erakordset.
Programmi alguseks kell 10 hommikul polnud enam ühtegi vaba istekohta, kuid iga minut voolas sisse veel sadu inimesi. Kuhu ka silm ei ulatunud, vaatasid kõikjalt vastu naerul näod. Tuhanded inimesed istusid betoonpõrandale või seisid. Kooskõlas kokkutuleku teemaga jäid paljud nooremad tunnistajad armastusväärselt seisma, et eakamad istuda saaksid. ”Me olime tõesti õnnelikud, et saime anda oma istekohad vendadele ja õdedele, keda me küll ei tundnud, kuid kes on meile nii kallid!” kirjutas üks abielupaar. Paljud ilmutasid suurepärast ennastohverdavat suhtumist: ”Me seisime terve päeva toolide kõrval, mida me olime aidanud kogu reedese öö paigaldada. Ent juba see, et saime kohal olla, täitis meid tänutundega Jehoova vastu.”
Hoolimata väsimusest või ebamugavusest, kuulasid delegaadid vaimustatud tähelepanuga teateid teistelt maadelt ning kõnesid, mida pidasid Lloyd Barry ja Daniel Sydlik (viimane on samuti juhtiva kogu liige). Vend Barry rääkis teemal ”Jehoova annab palju jõudu”, kus ta tõi kujukalt esile selle, kuidas Jehoova on õnnistanud oma rahvast kasvuga, hoolimata erisugustest katsumustest. Vend Sydliku kõne pealkiri oli ”Õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova!”. Mõlemad kõned olid iseäranis ajakohased, arvestades vastupanu, mida Jehoova tunnistajad Prantsusmaal on pidanud kogema. Vend Sydlik tõi välja, et tõeline õnn ei olene mitte välistest faktoritest, vaid meie suhetest Jehoovaga ning meie ellusuhtumisest. Kuulajaskonnale esitatud küsimuse ”Kas sa oled õnnelik?” vastuseks kõlas tormiline aplaus.
Üks õde, kes oli ”kaotanud oma rõõmu”, kirjutas hiljem: ”Järsku sain ma aru, et ma võin jälle õnnelik olla. Ma olin pingutanud vales suunas ning selle kõne ajal Jehoova näitas mulle, mis muudatusi ma peaksin tegema.” Üks vend teatas: ”Nüüd tahan ma võidelda selle eest, et Jehoova südant rõõmustada. Ma ei taha lasta mitte millelgi röövida seda rõõmu, mida olen hakanud tundma sügaval sisemuses.”
Kui koosolek lähenes lõpule, teatas koosoleku juhataja suure entusiasmiga kohalviibijate arvu: 95888 inimest — Jehoova tunnistajate kõigi aegade suurim kogunemine Prantsusmaal!
Pärast seda, kui oli lauldud lõpulaul, mis tõi paljudele pisarad silma, ning peetud lõpupalve, asusid vennad ülevas meeleolus koduteele. Kokkutuleku südamlikku ja sõbralikku atmosfääri märkasid teisedki. Bussijuhid ütlesid delegaatide käitumise kohta palju häid sõnu. Samuti avaldas neile muljet organiseeritus, mis võimaldas kahe tunniga näitusekeskusest lahkuda kõigil 953 bussil, ilma et oleks tekkinud ühtegi liiklusummikut! Delegaatide head käitumist panid tähele ka raudtee ja ühiskondliku transpordi teenindajad. Tänu sellele kujunes mitmeid häid jutuajamisi ning anti head tunnistust.
”Oaas keset kõrbet”
Apostel Paulus ergutas kaaskristlasi: ”Mõtelgem üksteise peale, kuidas üksteist armastusele ja headele tegudele virgutada. .. julgustagem selleks üksteist — ja sedavõrd enam, kuivõrd te näete lähenevat seda Päeva” (Heebrealastele 10:24, 25, UT). Kindlasti oli see erikoosolek kõigile väga julgustav, ”oaas keset kõrbet”, nagu väljendas seda üks õde. ”Lahkudes olime kosutatud, julgustatud, tugevdatud ja otsusekindlamad kui kunagi varem, tundmaks rõõmu Jehoova teenimisest,” kirjutasid vennad Togo harubüroost. ”Kurvameelsed naasid koju õnnelikena,” ütles üks ringkonnaülevaataja. ”Vennad said ergutust ja jõudu,” teatas teine. ”Mitte kunagi varem pole me tundnud end Jehoova organisatsioonile nii lähedal,” kirjutas üks abielupaar.
”Mu jalg seisab tasasel teel! Kogudustes ma kiidan sind, Jehoova!” kirjutas laulik (Laul 26:12). Sellised kristlikud kogunemised võimaldavad kõigil takistustest hoolimata saada tugeva vaimse jalgealuse. Üks õde kinnitas: ”Ükskõik missuguseid kannatusi me ka ei kogeks, on need harukordsed hetked kirjutatud sügavale meie südamesse ning need jäävad sinna alatiseks meid lohutama.” Samalaadselt kirjutas ka üks reisiv ülevaataja: ”Kui tuleb raskeid aegu, aitab see paradiisihõnguline mälestus meil toime tulla.”
”Rahvaste suguvõsad! Andke Jehoovale, andke Jehoovale au ja võimus!” õhutab Laul 96:7. Kahtlemata on Prantsusmaa uute harubüroo rajatiste pühitsemine Jehoova silmapaistev võit. Ainult tema suudab teostada sellise projekti, millele avaldatakse nii järjekindlat ja laiaulatuslikku vastupanu. Prantsusmaa Jehoova tunnistajad on otsustanud kindlamalt kui kunagi varem jääda Kristuse armastusse ning lasta oma valgusel paista (Johannese 15:9; Matteuse 5:16). Kõik, kes viibisid pühitsemisprogrammil, jagavad täielikult laulukirjutaja tundeid: ”Jehoova käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis!” (Laul 118:23).
[Pilt lk 26]
Lloyd Barry
[Pilt lk 26]
Daniel Sydlik
[Pilt lk 26]
Eriprogrammil Villepinte’i näitusekeskuses oli 95888 inimest
[Pildid lk 28]
Tuhanded kohalviibijad kuulasid programmi kas seistes või põrandal istudes