Väga eriline pulm
MOSAMBIIGI põhjaosas asub üks viljakas org, mida ümbritsevad kaunid mäed; mõned neist on kaljused, teisi katab lopsakas taimestik. Selles orus asetseb Fíngoè küla. Selgetel talveöödel sätendavad taevas tähed ja kuu valgustab eredalt külaelanike majade õlgkatuseid. Taolises imelises ümbruskonnas toimus üks väga eriline pulm.
Sajad inimesed käisid maha mitme tunni, kogunisti mitme päeva teekonna, et viibida sellel erilisel sündmusel. Mõnel tuli läbida kõledaid ja ohtlikke piirkondi, kus elutsevad hüäänid, lõvid ja elevandid. Lisaks isiklikele asjadele tassisid paljud kaasa kanu, kitsi ja juurvilju. Jõudnud külasse, suunasid nad oma sammud avarale platsile, kus tavaliselt on peetud kristlikke konvente. Kuigi reis oli väsitav, olid nad rõõmsad ning nende naerustelt nägudelt peegeldus pinev ootus toimuva ees.
Kes hakkasid abielluma? Neid oli palju! Kokku oli tulnud hulgaliselt paare. Nende eesmärgiks ei olnud kaasa lüüa mingis massipulmas, et avalikkuse tähelepanu äratada. Vastupidi, nad olid siira südamega ja heade ajenditega paarid, kes ei olnud saanud oma abielu registreerida, kuna nende kodu asus kõrvalises piirkonnas kaugel perekonnaseisubüroodest. Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides õppisid need paarid tundma, millised on Jumala mõõdupuud abielu kohta. Nad said teada, et Looja, abielule Alusepanija heakskiidu saamiseks peavad nad abielu riigi seaduste kohaselt vormistama, nii nagu Joosep ja Maarja allusid käsule lasta end üles kirjutada ajal, mil Jeesus sündis (Luuka 2:1—5).
Ettevalmistused sündmuseks
Jehoova tunnistajate Mosambiigi harubüroo otsustas appi tulla. Kõigepealt pöördusid vennad riigi pealinnas Maputos asuva justiits- ja siseministeeriumi poole ja uurisid, milliseid protseduure seadus ette näeb. Seejärel võtsid Tete provintsi pealinna misjonärid ühendust kohalike võimudega, et kooskõlastada edasine tegevuskava. Lepiti kokku kuupäev, mil misjonärid ning notariaadi ja isikutunnistusi väljastava osakonna ametnikud lähevad Fíngoè külasse. Vahepeal saatis harubüroo selgituskirja vastavate juhenditega kõigile asjaosalistele kogudustele. Nii tunnistajad kui ka kohalikud ametnikud ootasid põnevusega seda erilaadset sündmust.
Pühapäeval, 18. mail 1997 saabusid kolm misjonäri koos valitsusametnikega Fíngoèsse. Kohalikud võimuesindajad olid ametnikele valmis pannud mugavad majutuskohad haldushoone kõrval. Kuid neile ametnikele avaldas Jehoova tunnistajate külalislahkus sedavõrd sügavat muljet, et nad soovisid ööbida ühes misjonäridega selleks puhuks püstipandud osmikutes. Ametnike üllatus oli suur, kui nad said teada, et üks kokkadest on kohaliku koguduse vanem ja et pulma ettevalmistustöödes osaleb teiste vabatahtlike seas lihttöölisena ka üks reisiv ülevaataja. Samuti torkas neile silma misjonäride heatujulisus ning see, kuidas nad ilma nurisemata olid valmis ööbima lihtsas osmikus ning pesema väiksest kausist. Sellist tugevat sidet nii erisuguse taustaga inimeste vahel polnud nad kusagil varem kohanud. Kuid kõige sügavamat muljet avaldas neile nende inimeste usk tuua nii suuri ohvreid selle nimel, et seada oma elu kooskõlla riigiseaduse ja Jumala korraldusega.
Rõõmus sündmus
Niipea kui paarid kohale jõudsid, tehti algust abiellumisprotseduuri esimese etapiga: kõigepealt oli tarvis välja kirjutada sünnitunnistused. Kannatlikult seisid kõik perekonnaseisuameti töögrupi ees järjekorras, et anda oma isikuandmed. Siis suundusid nad teise järjekorda, laskmaks end pildistada, ja seejärel mindi isikutunnistusi väljastava osakonna ametnike juurde. Isikutunnistus käes, läksid nad uuesti perekonnaseisuameti grupi juurde, kes sai neile nüüd hakata koostama seda ihaldusväärset abielutunnistust. Pärast seda jäid nad kannatlikult ootama, millal hüütakse ruuporist nende nimi. Abielutunnistuse kätteandmine oli emotsionaalne vaatepilt. Suurest rõõmust tõstis iga paar oma abielutunnistuse üles nagu hinnalise trofee.
Kõik see leidis aset kõrvetava päikese käes. Kuid kuumus ja tolm ei vähendanud põrmugi kohalviibijate rõõmu selle sündmuse üle.
Mehed olid korralikult riides, paljud neist kandsid pintsakut ja lipsu. Naised olid rõivastunud kohaliku kombe kohaselt, mille hulka kuulus pikk värvikirev riie capulana ümber piha. Sarnasesse riidesse mähituna kanti ka sülelapsi.
Kõik sujus hästi, aga paare oli üheainsa päeva jaoks liiga palju. Pimedus jõudis kätte, kuid valitsusametnikud otsustasid lahkelt vastu tulla ja teenindasid paare edasi. Nad selgitasid, et ei taha panna meie vendi ootama nüüd, kus viimased olid toonud siia jõudmiseks sedavõrd suure ohvri. Ametnike selline koostöövalmidus ja ohvrimeelsus jääb alatiseks meelde.
Öö tõi kaasa krõbeda külma. Vaid vähestel oli koht osmikutes, enamik abielupaare kogunes väljas tihedate kobaratena lõkete ümber. See ei kahandanud sugugi nende rõõmu toimunu üle. Lõkete praksumisest kostsid üle naeru- ja lauluhääled, lauldi neljahäälselt. Mitmed pajatasid oma reisist, hoides samal ajal kõvasti käes äsjasaadud dokumente.
Koidu saabudes suundusid mõned küla keskusesse ja müüsid maha oma kanad, kitsed ja juurviljad, et aidata katta abielude registreerimise kulusid. Paljude jaoks oli see tõesti otsekui nende loomade ”ohverdamine”, kuna nad müüsid need tegelikust märksa madalama hinna eest. Vaestele on kits väärtuslik ja kallis loom, ometigi tõid nad meeleldi selle ohvri, et abielluda ja nõnda valmistada heameelt oma Loojale.
Katsumused teekonnal
Mõningatel abielupaaridel tuli üsna pikk maa maha kõndida. Nende seas oli Chamboko koos oma naise Nhakuliraga. Nad jutustasid oma loo teisel õhtul jalgu lõkke ääres soojendades. Kuigi 77 aastat vana, ühest silmast pime ning teinegi silm kehva nägemisega, kõndis Chamboko paljajalu ühes koguduse ülejäänud liikmetega tervelt kolm päeva, kuna tal oli kindel nõu oma 52-aastane kooselu seadustada.
72-aastane Anselmo Kembo oli Neriga juba umbkaudu 50 aastat ühise katuse all elanud. Mõni päev enne teekonnale asumist astus ta põllulapil töötades suure oga otsa, nii et jalg sai tõsiselt viga. Ta toimetati kiiresti lähimasse haiglasse abi saama. Ometigi otsustas ta võtta selle reisi ette jalgsi ja lonkas suure valuga Fíngoèsse. Teekond kestis kolm päeva. Suur oli Anselmo rõõm, kui ta lõpuks hoidis käes abielutunnistust.
Kolmas tähelepanuväärne värske abielumees oli Evans Sinóia, endine mitmenaisepidaja. Õppinud tundma Jumala Sõna tõde, otsustas ta seadustada oma abielu esimese naisega, kuid too keeldus ja läks hoopis teise mehe juurde. Tema teine naine, kes uuris samuti Piiblit, oli nõus temaga abielluma. Koos sammusid nad läbi ohtliku piirkonna, mida asustavad lõvid ja teised metsloomad. Pärast kolmepäevast rännakut said ka nemad oma abielu seaduslikult registreeritud.
Reedeks, viis päeva pärast misjonäride ja ametnike saabumist, oli töö tehtud. Kokku väljastati 468 isikutunnistust ja 374 sünnitunnistust. Abielutunnistusi anti välja tervelt 233! Meeleolu oli ülev. Kuigi oldi väsinud, nõustusid kõik, et see oli seda vaeva väärt. Kahtlemata jättis see sündmus kõigi asjaosaliste meelde ja südamesse kustumatu jälje. See oli tõesti väga eriline pulm!