Perekonda on tabanud kriis

”JA NAD elasid õnnelikult kogu eluea.” See muinasjuttudele omane lõppsõna kajastub tänapäeva abieludes üha harvem. Abielludes tõotatakse armastada teineteist õnnes ja õnnetuses nii kaua kui mõlemad elavad, kuid liialt sageli need sõnad vaid sõnadeks jäävadki. Perekonnaõnne saavutamine näib olevat otsekui õnnemäng, milles võidušansse on vähe.

Ajavahemikul 1960—1990 suurenes lahutumus enamikus läänemaailma tööstusriikides rohkem kui kaks korda. Mõnes riigis suurenes see neli korda. Näiteks Rootsis sõlmitakse igal aastal ligikaudu 35000 abielu, millest purunevad umbes pooled, jättes jälje enam kui 45000 lapse ellu. Paarid, kes registreerimata koos elavad, lähevad lahku isegi sagedamini, mõjutades omakorda kümnete tuhandete laste elu. Samasugust arengusuunda võib märgata igal pool maailmas, nagu on näha kastist leheküljel 5.

Tõsi, purunenud perekonnad ja abielude lagunemine ei ole ajaloos uused nähtused. 18. sajandist e.m.a. pärit Hammurapi seadustekogu sisaldas sätteid, mis lubasid Babüloonias lahutada. Isegi Moosese Seadus, mis kehtestati 16. sajandil e.m.a., võimaldas Iisraelis lahutada (5. Moosese 24:1). Siiski ei ole peresidemed eales olnud nõrgemad, kui need on käesoleval 20. sajandil. Rohkem kui kümme aastat tagasi kirjutas üks ajalehe kolumnist: ”Võimalik, et viiekümne aasta pärast traditsioonilisi perekondi enam ei eksisteerigi. Nende asemel võivad olla muud tüüpi kollektiivid.” Senine arengusuund näib tema arvamust kinnitavat. Perekond kui institutsioon on mandunud säherduse kiirusega, et küsimus, kas see elab kriisi üle, muutub järjest asjakohasemaks.

Miks on nii paljudel paaridel nii raske kokku jääda ja perekonnaühtsust säilitada? Mis on nende saladus, kes on jäänud ühte kogu eluks ja on pidanud õnnelikult oma hõbe- ja kuldpulmi? Muide, 1983. aastal teatati, et tollases Aserbaidžaani NSV-s tähistas üks abielupaar oma sajandat pulma-aastapäeva, kusjuures mehel oli vanust 126 ja naisel 116 aastat.

Milles seisneb oht?

Mõningad seadusliku lahutuse alused paljudes maades on abielurikkumine, vaimne või kehaline julmus, mahajätmine, alkoholism, impotentsus, vaimuhaigus, kaksikabielu ja uimastisõltumus. Laiem põhjus on aga hoopis see, et suhtumine abiellu ja traditsioonilisse perekonnaellu on radikaalselt muutunud, iseäranis viimastel aastakümnetel. Austus kaua pühaks peetud institutsiooni vastu on hääbunud. Ahned muusika, filmide, seebiooperite ja menukirjanduse tootjad on ülistanud nõndanimetatud seksuaalvabadust, ebamoraalsust, lodevat käitumist ja enesekeskset elustiili. Nad on edendanud kultuuri, mis on saastanud nii noorte kui vanade mõistuse ja südame.

Nagu näitas 1996. aastal korraldatud küsitlus, arvab 22 protsenti ameeriklastest, et mõnikord võib abieluväline suhe abielule kasuks tulla. Rootsi ühe suurima ajalehe ”Aftonbladet” erinumber õhutas naisi taotlema lahutust, sest ”see võib ainult head teha”. Mõned modernsete vaadetega psühholoogid ja antropoloogid on koguni tulnud välja mõttega, et evolutsioon on ”programmeerinud” inimesse vajaduse vahetada partnerit iga paari aasta järel. Teisisõnu, nad annavad mõista, et abieluvälised suhted ja abielulahutused on normaalne nähtus. Mõned koguni väidavad, et vanemate lahutus võib lastele kasuks tulla, sest see aitab neil omadega toime tulla siis, kui nad kord ise lahutavad!

Paljud noored ei ihkagi enam rajada traditsioonilist perekonda, mis koosneb isast, emast ja lastest. ”Ma ei kujuta ette, et peaksin kogu elu ühe ja sama partneriga elama,” on paljude arvamus. ”Abielu on nagu jõulud, kõigest muinasjutt. Mina lihtsalt ei usu sellesse,” ütles üks 18-aastane Taani noormees. ”Valitseb hoiak: miks peame [meestega] koos elama ja nende sokke pesema,” selgitab Noreen Byrne Iirimaa naiste nõukogust. ”Minge lihtsalt välja ja lõbutsege nendega . . . Paljud naised jõuavad otsusele, et nad saavad ilma meestetagi hästi hakkama.”

Ühe vanemaga perede hulk kasvab

Sellisest hoiakust tingituna on üksikemade suhtarv igal pool Euroopas kiiresti kasvanud. Nende hulgas on teismelisi, kes ei pea plaanimata rasedust veaks. On ka mõningaid naisi, kes tahavad oma lapse üksinda üles kasvatada. Suurem jagu on aga emad, kes elavad lapse isaga mõnda aega koos, kuid ei kavatse temaga abielluda. Üks ajakirja ”Newsweek” mulluseid juhtartikleid oli pealkirjastatud küsimusena: ”Kuhu lähed, abielu?” Artiklis öeldi, et abieluväliste elussündide protsent Euroopas kasvab kiiresti ja keegi ei näi sellest hoolivat. Esikohal võib olla Rootsi, sest seal sünnib pool kõigist lastest väljaspool abielu. Taanis ja Norras sünnib abieluväliselt ligi pool ning Prantsusmaal ja Inglismaal umbes kolmandik kõigist lastest.

Ühendriikides on mõlema vanemaga perede hulk viimaste aastakümnete jooksul vapustaval määral kahanenud. Ühes aruandes öeldakse: ”Aastal 1960 .. elas 9 protsenti kõigist lastest üksikvanemaga peres. Aastaks 1990 oli see näitarv 25 protsenti. Praegu sünnib 27,1 protsenti kõigist Ameerika lastest üksikvanemaga perre ja see arv kasvab pidevalt. [—] 1970. aastast saadik on ühe vanemaga perekondade arv üle kahe korra suurenenud. Traditsiooniline perekond on nüüdisajal sedavõrd suures ohus, et mõned uurijad ütlevad selle lausa väljasuremise piirimaal olevat.”

Maades, kus rooma-katoliku kirik on suure osa oma moraalsest autoriteedist kaotanud, kasvab üksikvanemaga perede hulk. Vähem kui pooled Itaalia perekonnad koosnevad emast, isast ja lastest ning traditsiooniliste perekondade asemele sugenevad lasteta paarid ja üksikvanemaga pered.

Mõningate riikide sotsiaalhooldussüsteem tegelikult soosib mitteabiellumist. Üksikemad, kes saavad riiklikku toetust, jääksid sellest ilma, kui nad abielluksid. Taanis saavad üksikemad rohkem lastetoetust ning mõnes paigas makstakse alaealistele emadele lisa ja tasutakse nende korteriüür. Nii et mängus on raha. Alf B. Svensson väidab, et Rootsis läheb lahutus maksumaksjatele maksma 250000 kuni 375000 dollarit toetusrahade, majutusabirahade ja sotsiaalabi näol.

Paistab, et ristiusu kirikud teevad vähe või ei tee üldse midagi selle nimel, et perekonnaelu negatiivset arengusuunda muuta. Paljudel pastoritel ja teistel vaimulikel on omaenda pereprobleemidega kõvasti maadlemist, mistõttu nad ei pea end pädevaks teisi aitama. Paistab, et mõned neist koguni pooldavad lahutust. ”Aftonbladet” (15. aprill 1996) teatas, et pastor Steven Allen Bradfordist Inglismaalt on koostanud spetsiaalse lahutustalituse, mis võiks tema meelest olla kõigis Briti kirikutes üks ametlikke talitusi. ”Selle jumalateenistuse mõte on tervendada, aidata inimesel leppida sellega, mis neile on osaks saanud. See aitab neil mõista, et Jumal armastab neid kõigest hoolimata ja viib ära nende valu.”

Niisiis, kuhu on perekond teel? Kas on lootust, et see institutsioon jääb püsima? Kas perekonnad võivad jääda ühtseks, hoolimata neid ähvardavast tõsisest ohust? Palun loe järgmist artiklit.

[Teabegraafika lk 5]

AASTASTATISTIKA ABIELUDE JA LAHUTUSTE KOHTA MÕNES RIIGIS

RIIK AASTA ABIELUD LAHUTUSED

Ameerika Ühendriigid 1993 2334000 1187000

Austraalia 1993 113255 48324

Eesti 1993 7745 5757

Jaapan 1993 792658 188297

Kanada 1992 164573 77031

Kuuba 1992 191837 63432

Maldiivid 1991 4065 2659

Norra 1993 19464 10943

Prantsusmaa 1991 280175 108086

Puerto Rico 1992 34222 14227

Rootsi 1993 34005 21673

Saksamaa 1993 442605 156425

Suurbritannia 1992 356013 174717

Taani 1993 31507 12991

Tšehhi Vabariik 1993 66033 30227

Vene Föderatsioon 1993 1106723 663282

(Andmed raamatust ”1994 Demographic Yearbook”, ÜRO, New York, 1996)