Nad ’ostsid tõtt’!

”OSTA tõtt ja ära seda müü” (Õpetussõnad 23:23). Nõnda manitses tark mees Saalomon. Kuigi see mõte on tõene ka üldises tähenduses, käib see iseäranis just Jumala Sõnas Piiblis leiduva tõe kohta. Selline tõde võib juhtida igavesse ellu! (Johannese 17:3, 17.) Pane aga tähele, et sellise tõe õppimine läheb midagi maksma. Inimene peab olema valmis seda ’ostma’, mis tähendab, et selle nimel tuleb midagi ohvriks tuua või millestki loobuda. (Võrdle Matteuse 13:45, 46.) Üldiselt ei ole inimesed selleks valmis. Paljudes maades ostab aga üha rohkem julgeid inimesi Piibli tõde — tihtipeale selle eest üpris kõrget hinda makstes.

Võtame näiteks Lääne-Aafrika riigis Ghanas elavad Jehoova tunnistajad. 1989. aasta juunikuuks oli seal üle 34000 inimese, kes oli Piibli tõe vastu võtnud ning jagas seda aktiivselt teistele. Siis aga kehtestati avalikule kuulutustööle seaduslikud piirangud. Ent ausasüdamelised inimesed jätkasid ’tõe ostmist’ — seadusega kehtestatud takistustest hoolimata. Kitsendused kaotati 1991. aasta 31. oktoobril, ning kõigest kolm ja pool aastat pärast nende piirangute kõrvaldamist, 1995. aasta keskpaigaks, oli Ghana tegevate Jehoova tunnistajate koguarv kasvanud 46104-le! Ning praeguseks aastaks on see arv kasvanud juba üle 52800.

Mis on tõmmanud inimesi Jumala Sõna tõe juurde? Milliseid ohvreid on pidanud mõned ’tõe ostmiseks’ tooma? Vastuseks vaadelgem kolme Ghana kristlase kogemust.

Piibli õpetustest haaratud

Tutvugem kõigepealt ühe pisut üle 20-aastase naisega. Tema isa oli pastor, ometigi otsustas ta oma isa religiooni hüljata. Mis oli põhjuseks? Tema tõearmastus.

Ta selgitas kord: ”Tunnistajad astusid sageli meie majast läbi, kui nad olid majast majja tööl. Pärast seda, kui olin nendega mõned korrad vestelnud, tõdesin, et kõik, mida nad õpetasid, põhines kindlalt Piiblil. Ma esitasin küsimusi kolmainsuse, põrgutule, hinge surematuse ja iseäranis usutervendamise kohta. Ma uskusin raudselt, et need on Piibli õpetused. Tunnistajad aitasid mul aga näha, et see pole sugugi nii.” (Piibli seisukoha nende teemade kohta leiad Markuse 13:32; Roomlastele 6:23; Apostlite teod 10:40 ja 1. Korintlastele 13:8—10.)

See noor naine jätkas: ”Ent minu pere osutas minu tegevusele tugevat vastupanu, eriti muidugi isa. Talle tundus, et ma olen eksiteele viidud. Ometigi ma teadsin, et kõik, mida Jehoova tunnistajad mulle õpetavad, on tõde. Ma üritasin isale nendest Piibli õpetustest rääkida, tema aga ei teinud mitte kuulmagi. Õigupoolest vastupanu hoopis tugevnes.

Ent ma ei lasknud end heidutada. Ma teadsin, et ainult õiged teadmised viivad igavesse ellu paradiisis, ning ma hoidsin nendest otsustavalt kinni. Kui kohalikud tunnistajad kuulsid probleemidest, millega maadlesin, tulid nad mulle armastavalt appi, julgustasid mind ning aitasid mind mõningates olulistes küsimustes. See aitas mul aru saada, kui tähtsad on Jeesuse sõnad, mis on kirjas Johannese 13:35: ”Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” See süvendas minu veendumust, et Jehoova tunnistajatel on õige religioon. Hiljem, kui minu vanemad märkasid, et mu elu on võtnud pöörde paremuse poole, oli neil sellest hea meel ning nende suhtumine minusse muutus — kogunisti nii palju, et isa palus ühel tunnistajal mu vanema vennaga Piiblit uurida!”

Tõestas endale, et see on tõde

’Tõtt osta’ on raske ka mõnedel noortel, kelle vanemad on Jehoova tunnistajad. Mõned noored kalduvad Piibli tõde võtma liigse enesestmõistetavusega. Kui tõde ei ole neile omaseks saanud, siis on nende usk tavaliselt nõrk ja pealiskaudne. (Võrdle Matteuse 13:20, 21.) Üks kolmekümnendates aastates Ghana mees Nathaniel pajatab meile, kuidas ta ’ostis tõtt’ juba noorpõlves.

Ta meenutab: ”Minu vanemad õpetasid mulle Piiblit juba maast-madalast. Suuremaks kasvades käisin nendega kuulutustööl kaasas, kuid ma polnud tegelikult kindel, et minust saab tunnistaja. Ajapikku sain aru, et mul tuleb ise kõik järele uurida.

Kõigepealt tahtsin ma veenduda, et Jumala Sõna on just Piibel, mitte mõni muu püha usuraamat. Isikliku uurimise kaudu sain teada, et see on ainus püha raamat, milles on hulganisti selgeid prohvetiennustusi, mis on täpselt täide läinud. Õppisin ka seda, et Piiblis on palju teaduslikke tõdesid — näiteks, et maa ’ripub eimillegi kohal’ (Iiob 26:7). Need sõnad pandi kirja tuhandeid aastaid enne seda, kui teadlased meie päikesesüsteemi olemust mõistsid. Üksi Jumal võis inspireerida inimesi selliseid asju üles tähendama!a

Järgmisena tahtsin välja uurida, missugune religioosne organisatsioon õpetab ja ka rakendab ellu Piibli tõdesid. Enamik religioone õpetab põrgutuld, kolmainsust ja surematut hinge, mis elab pärast surma. Need doktriinid olid aga minu jaoks täiesti mõistusevastased. Minu arutluste kohaselt pidi see küll lausa õel isa olema, kes oma lapse karistamiseks hoiab tema kätt keeva veega potis. Kuidas saab aga armastuse Jumal heita oma lapsed tulisesse põrgusse ning lasta neil seal kannatada? Jehoova tunnistajate õpetused on kooskõlas piiblitekstiga Roomlastele 6:23, kus on kirjas, et ”patu palk on surm”, mitte aga mingi tuline põrgu. See tundus mulle tõesti loogiline.

Täheldasin ka seda, et Jehoova tunnistajad nõuavad kõigilt oma organisatsiooni liikmeilt Piibli mõõdupuude järgimist ning et nad eemaldavad organisatsioonist kõik, kes kahetsematult patustavad. Kõige selle valgusel jõudsin ma järeldusele, et Jehoova tunnistajatel on tõde, ning tegin otsuse, et ka minust saab Jehoova tunnistaja. Nägin enda kallal tublisti vaeva, et võiksin edeneda ristimiseni, saamaks Jehoova tunnistajaks.” (1. Korintlastele 5:11—13.)

Nathanieli kogemus näitab hästi, et isegi kristlikes peredes kasvanud noored peavad ’tõtt ostma’. Ei piisa ainuüksi sellest, kui nad käivad passiivselt koguduse koosolekutel. Nii nagu endisaegsed beroialased, peavad nad ’uurima iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutatakse’ (Apostlite teod 17:11). See nõuab aega ja jõupingutusi, kuid selle tulemuseks on tugev usk ning veendumus. (Võrdle Efeslastele 3:17—19.)

Valereligioonis pettunud

Üks Ghana mees Godwin oli ligi 70-aastane, kui ta hülgas presbüterliku kiriku ja vabamüürlaste looži. Godwin pajatab: ”Kirikus toimus asju, mis tekitasid minus vastuväiteid. Näiteks oli seal palju sisemist hõõrumist ning seda on seal tänini. Vahel pidi koguni politsei sekkuma, et rahu ja korda luua! Kristuse järgijatele see minu arvates küll ei kõlvanud. Siis tekkis minu ja ühe teise presbüterlase vahel lahkheli. Seda asja käsitles riigikohus ja mõistis teise mehe süüdi. Ent kirikuõpetaja oli ebaausalt selle mehe poolt ning üritas mind terve koguduse ees hukka mõista! Ütlesin talle otse, mida ma asjast arvan, ja lahkusin kirikust — ning seda jäädavalt.

Veidi aja möödudes tulid mu ukse taha Jehoova tunnistajad. Alul kuulasin neid ainult seepärast, et ma ei tahtnud ära öelda inimestele, kes rääkisid Jumalast. Ent ajapikku märkasin, et kuigi olin aastakümneid olnud presbüterlane, ei teadnud ma Piiblist veel paljutki. Mul polnud näiteks õrna aimugi, et Piibel pakub lootust elada igavesti maises paradiisis.b Ning kui hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel, avaldas mulle muljet sealolijate käitumine ning iseäranis noorte rõivastumisviis ja väljanägemine. Need inimesed elasid tõepoolest Piibli põhimõtete järgi!”

’Tõe ostmiseks’ tuli tal oma elus aga mõningaid suuri muudatusi teha. Godwin meenutab: ”Ma olin vabamüürlaste looži liige. See oli üldiselt tuntud oma liikmeid abistava vennaskonnana, kuid ma täheldasin selles rituaale, kus kasutati kolpasid ja konte ning kutsuti välja vaime. Arvati, et vaimud aitavad nendega ühenduses olijaid vaimselt täiustuda.

Minu õpingud aitasid mul näha, et Jehoova Jumal jälestab igasugust kokkupuudet spiritismiga, sest see võib viia inimese Saatana ja tema kurjade vaimsete jõudude mõju alla.c Kas kuuluda edasi vabamüürlaste looži ja olla seotud selle müstitsismiga või teha sellega lõpp ning rõõmustada Jehoovat? Otsustasin viimase kasuks. Hävitasin kõik minu valduses olevad vabamüürlusega seotud asjad, isegi rõivad, mida kandsin looži koosolekutel. Kogesin, kui õige on Jeesuse tõotus: ”Tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:32). Nüüd jagan ma õnnelikult teistele neid teadmisi, mida olen õppinud. Mul pole midagi kahetseda.”

Mitmed tuhanded ausasüdamelised inimesed on samamoodi toonud suuri isiklikke ohvreid, et ’osta tõtt’. Nii nagu kolm kristlast, kellega siin tutvusime, pole ka neil midagi kahetseda nende muudatuste pärast, mida nad on teinud. Piibli tõde on andnud neile ”hea aluse tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu” (1. Timoteosele 6:19). Ka sina võid kogeda läbi igaviku seda ”tõelist elu” ja kõiki sellega kaasnevaid õnnistusi, kui sa ’ostad tõtt’.

[Allmärkused]

[Pilt lk 9]

Nathaniel

[Pilt lk 9]

Godwin