Püha teenistuse rikkalik tasu

Jutustanud Harry Bloor

Sellest on juba oma sada aastat, kui mu vanaisa oli metodisti kiriku ustav liige. Ta oli ka lugupeetud ilmikjutlustaja, kes pakkus meelsasti oma abi mitmetes Inglismaa keraamikalinna Stoke-on-Trendi palvelates. Siis aga lõppesid ta rahad. Mu isa tuli vanaisale appi, korraldades asjad nii, et vanaisa hakkas pidama väikest külapoodi. Sel poel oli ka õllemüügiluba ning kui metodistid sellest teada said, oli mu vanataat sedamaid kirikust välja heidetud.

ISA oli selle peale maruvihane ja tõotas, et ei tee kunagi enam mingit tegemist religiooniga — ja oma sõna ta ka pidas. Ta teenis leiba politseinikuna, hiljem aga sai temast kõrtsi omanik. Niisiis möödus minu kasvupõlv just seesinasele paigale omaste lõhnade ja suitsu keskel. Religioon mu elus mingit rolli ei mänginud, kuid lauamänge — neid õppisin pea kõiki osavalt mängima! Vanataadi varasem tegevus oli siiski minusse oma jälje jätnud ja ma tundsin aukartust Piibli vastu, kuigi sellest vähe teadsin.

Õppisin tundma Piibli tõde

1923. aastal, mil olin 24-aastane, kolisin kodunt ära ida poole Nottinghami linna ning hakkasin kurameerima Maryga, kes elas sealt umbes 25 miili kaugusel, Leicesterist edelas Whetstone’i külas. Tema isa Arthur Rest oli olnud kohaliku palvela organist, nüüdseks aga tulihingeline piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Ühtelugu rääkis Arthur mullegi oma äsjaleitud usust — kuid tuulde. Ent mu huvi süttis, kui ma ühel pühapäeva pärastlõunal, 13. juulil 1924, kohalikus baptisti palvelas koos temaga ühe parlamendiliikme, prominentse baptisti loengut kuulamas käisin. Tema kõneteema ”Pastor Russelli õpetustest Pühakirja valguses” äratas minus rohkem kui huvi. Mul on veel praegugi alles märkmed, mis ma tookord paberile panin.

Piibliuurijad palusid baptistidel ka anda aru seoses rünnakuga nende uskumuste vastu, ent need keeldusid. Olin seepeale tulist viha täis ning otsustasin leida mõne teise paiga, et sellesisuline koosolek siiski maha pidada. Üks lähedalasuv küün oli selleks justkui loodud. Pühkisime selle puhtaks, võtsime maha ämblikuvõrgud, lükkasime rehepeksumasinad ühte seina — ja oligi korras. Kogusime kokku 70 tooli ja trükkisime kutsed.

Kui Frank Freer Leicesterist kõnet pidama saabus, olid kõik kohad täis ning teist 70 inimest seisis veel püsti! Frangi selge Pühakirjal põhinev arutlus meeldis mulle, nagu see meeldis paljudele teistelegi. Sestsaadik kasvas väike piibliuurijate kogudus Leicesteri lähedal Blabys kiiresti. Sellest sai ka minu — tegelikult nii minu kui ka Mary — elu pöördepunkt. 1925. aastal me mõlemad pühendusime Jehoovale, lasime end ristida ning ka abiellusime.

Vaimsed õnnistused

Järgmisel aastal määrati mind Blaby koguduse teenistusjuhatajaks. Tahtsime koos naisega astuda kolportööride jälgedesse ja hakata täisajalisteks evangeeliumikuulutajateks, ent peagi sai selgeks, et Mary tervis ei luba tal sellise tiheda ajakavaga sammu pidada. Olgugi et kehv tervis kuni ta surmani aastal 1987 talle suuresti vaeva tegi, oli ta hea kaaslane ning suurepärane jumalateenija, kes oskuslikult eraviisilist tunnistust andis ja piibliuurimisi alustas. Ikka oli nii, et õhtu õhtu järel olime kas koosolekutel või oma kandi inimestega Piibli tõdedest rääkimas.

Ma töötasin insenerina firmas, mis tootis saeveskimasinaid. Seoses tööga tuli mul palju reisida mööda Suurbritanniat ja Prantsusmaadki, ning enamasti oli Mary koos minuga. Need reisid pakkusid meile rohkesti võimalusi tunnistust anda.

Kasvu alustoed

Aastal 1925 ehitasime Blabys oma kena koosolekupaiga ning sealt hakkasime korraldama kavakindlat ja tõhusat kuulutustööd. Igaks pühapäeva hommikuks üürisime bussi, et jõuda hajalistesse küladesse ja väiksematesse linnadesse. Minekuteel jäeti kuulutajad eri kuulutustööpaikadesse maha, tagasiteel aga võttis buss nad taas peale. Piiblit uurisime ajakirja ”Vahitorn” viimase numbri põhjal kuumadel suvekuudel pühapäeva õhtupoolikuti. Avalik kõne tõi meid Leicesteri lahtisele turuplatsile kokku pärast seda, kella kaheksaks. Ühel õhtul oli seda kuulamas 200 inimest. Need paljud praegused kogudused Leicesteris ja selle ümbruses ongi selle tegevuse tulemus.

1926. aasta pöördeline konvent peeti korraga kahes kohas: Londoni Alexandra Palace’is ja Royal Albert Hallis. Sedakorda teatas Vahitorni ühingu tollane president Joseph J. Rutherford raamatu ”Vabastamine” väljaandmisest. Resolutsioon ”Tunnistus maailma valitsejatele” ja vend Rutherfordi võimas avalik sõnavõtt teemal ”Miks on maailmariigid ebapüsivad — olukorra lahendus” trükiti täielikult ära ühes juhtivamas ajalehes kohe päev pärast nende ettekandmist. Rohkem kui 10000 inimest kuulis avalikku esitlust ning resolutsiooni trükieksemplare jagati seejärel kõikjal maailmas 50000000. See konvent andis kuulutustööle Suurbritannias suuresti hoogu juurde.

Suur konvent sõja ajal

Septembris 1939 puhkes Teine maailmasõda ning 1941. aastaks saavutas see oma haripunkti. Saksa pommituslennukid korraldasid ründereide päeval-ööl ning kogu riik oli pimendatud. Toiduga oli kitsas ja seda vähestki sai rangelt normi järgi. Liigelda polnud samuti suurt võimalik, seda isegi rongiga mitte. Kuid vaatamata neile näiliselt ületamatutele takistustele, pidasime meie 3.—7. septembril 1941 maha viiepäevase üleriigilise konvendi.

Konvendipaigaks valiti Leicesteri De Montfort Hall, ja seda sellepärast, et Leicester asub Inglismaa südames. Mina sain seal reklaamsiltide valmistamise juures käed külge lüüa, kuna mu elatiseteeniminegi oli puidutööga seotud. Korraldasin ka konvendikülaliste kohapealset transporti. Tänu sellele et ostsime piletid juba eelnevalt välja ja maksime nende eest kõrgemat hinda, liikusid trammid Leicesteris ka pühapäeval.

Liiklemine oli teadagi piiratud, seepärast julgesime loota, et ehk 3000 tunnistajat saab tulla. Kuidas see küll meie südamed põksuma pani, kui oma osavõtust teatas üle 10000 delegaadi! Kuid kus nad elama hakkavad? Leicesteri elanikud kutsusid meelsasti paljusid peatuma enda pool. Peale selle pakkusid umbes tuhandele delegaadile peavarju telgid, mis olid püstitatud põllule kahe miili jagu maad konvendipaigast. Giideoni laager — just nii me seda kutsusime — pani aga üldsuse kaunikesti kihama.

Üürisime suured valged telgid, kus asusid tööle konvendi eri osakonnad ja kuhu majutati ka see ilmatu vägi inimesi. Kui siis aga leiti, et need telgid natsi pommituslennukitele heledas kuuvalguses märklauaks võivad saada, muudeti kibekähku nende välisilmet. Sõda ning eriti see, et tunnistajad sellest osa ei võta, oli avalikkuse huviorbiidis. Sajad tunnistajad olid sel ajal Piiblil põhineva neutraalse hoiaku pärast trellide taga (Jesaja 2:4; Johannese 17:16).

Ajalehe ”The Leicester Mercury” 1941. aasta 7. septembri numbris teatati: ”On hämmastav näha, kuidas 10000 inimest, enamik neist noored, räägivad terve nädala usust ning sõda mainivad sealjuures vaid möödaminnes, kõrvalisena.

Ma küsisin, kas Jehoova tunnistajaid on ka Saksamaal. Olevat nende sõnul küll ning peaaegu nad kõik, umbes 6000, olevat koonduslaagris.”

Reporter lisas: ”Jah, kahtlemata on natsid vaenlased, kuid tunnistajatele ei näi see just eriti korda minevat: nemad vaid müüvad traktaate ja kuulavad kõnesid.”

Ajalehed kirjutasid meist tavaliselt negatiivselt, ning ehkki vastased konventi peatada püüdsid, võtsid selleks appi vägivallagi, jooksid nende pingutused liiva. Kuigi küll ehk veidi vastumeelselt, pidi Londoni ajaleht ”Daily Mail” siiski tunnistama: ”Organisatsiooni tegevuses ilmnes ladusus, tagasihoidlikkus ja tõhusus.”

Linnast hakkasid otsa lõppema sigaretid — ning selles süüdistati meid. Ent ”The Daily Mail” selgitas: ”Ei Leicesteri linn ega Tubakakontroll saa Jehoova tunnistajatele ette heita, et nemad on ära suitsetanud Leicesteri sigaretid. Nad ei suitsetagi.” Oli nurisemist ka selles osas, justkui ei jääks kohalikele elanikele Jehoova tunnistajate pärast enam piisavalt toitu, kuid taolised kaebehääled vaibusid, kui sai selgeks, et tunnistajatel oli toit enamjaolt ühes võetud. Tegelikkuses olid aga asjalood sellised, et konvendi lõpus kingiti Leicesteri Kuninglikule Haiglale 150 leiba, 1,8 kilogrammi päts — neil toidunappuse aegadel oli see märkimisväärt annetus.

See konvent tõi tõesti suurt vaimset kosutust umbes 11000-le Suurbritannia tunnistajale. Nad olid rõõmsad selle üle, et kohale oli tulnud 12000 inimest! Delegaadid tegid enneolematus ulatuses kuulutustööd Leicesteri tänavatel ja esitasid grammofonil Piibli sõnumit kaugemates külades.

Konvendi peakõned kanti ette helisalvestistena kõnedest, mis peeti eelnenud kuul Jehoova tunnistajate viiepäevasel konvendil St. Louisis Missouris USA-s. Vend Rutherfordi kõne ”Kuninga lapsed” heliülesvõte oli konvendi kõrgpunkt. St. Louisis anti välja ka raamat ”Lapsed”, kuid kuna selle eksemplare polnud võimalik Suurbritanniasse sisse tuua, valmistati siin hiljem erilaadne, pehmekaaneline ”Laste” raamat. Igale lapsele, kes sel konvendil oli olnud, saadeti üks selle eksemplar.

Ainulaadne aastakoosolek Leicesteris

Pärast sõda oli Kuningriigi kuulutajate juurdekasv Suurbritannias tõeliselt suur! 1980-ndate aastate alguseks oli kogudusi Leicesteris arvult juba kümme. Siis aga anti meile teada, et Jehoova tunnistajate juhtiv kogu on otsustanud 1983. aastal pidada Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu aastakoosoleku Leicesteris. Minul kui Leicesteri linna ülevaatajal olid peagi seoses selle ettevalmistamisega käed-jalad tööd täis, ning taas üürisime De Montfort Halli.

Ühingu peakorterist Brooklynist saabus selleks puhuks kohale kolmteist juhtiva kogu liiget. Delegaate oli üldse kokku 3671 — seekord kõikjalt maailmast ja enamasti juba eakad tões —, ning saal oli tõepoolest pilgeni täis. Veel 1500 kuulas programmi lähedalasuvas kokkutulekusaalis.

Seda aastakoosolekut juhatas Albert D. Schroeder, kes oli Vahitorni ühingu Londoni harubüroo ülevaataja ajal, mil toimus meie konvent sõjamölluses Leicesteris. Vaadates tagasi 1941. aasta konvendile, küsis vend Schroeder: ”Kui paljud teist, kes te siin täna koos meiega olete, olid kohal ka siis?” Üle poole kuulajaskonnast tõstis käe. ”Mõelda vaid! Nii palju ustavaid, lojaalseid on taas koos!” hüüatas ta. See oli tõepoolest unustamatu kogemus.

Oma 98 eluaasta juures teenin ikka veel oma koguduse sekretärina ja pean jätkuvalt avalikke kõnesid, olgugi et nüüd teen seda istudes. Pärast Mary surma aastal 1987 abiellusin Bettinaga, lesega, keda mõlemad Maryga olime tundnud juba aastaid. Olen tänulik, et minu eest nii füüsiliselt kui vaimselt sedavõrd hästi hoolt kantakse. Vaatamata piirangutele, mida seadis Mary kehv tervis, ja sellele, et endalgi juba hulk aastaid turjal, olen leidnud, et see, kui olla innukas pühas teenistuses, toob rikkaliku tasu (1. Korintlastele 15:58).

[Pilt lk 26]

1920-ndatel aastatel põlluteenistusse minemas

[Pilt lk 26]

Pilte Leicesteri konvendist