Üksmeelne maailm — kas saab see kord tõelisuseks?

Üksmeelne maailm — kas saab see kord tõelisuseks?

”KUI meil lähemate põlvkondade jooksul õnnestuks muuta see sõltumatutest riikidest maailm, milles elame, mõndalaadi tõeliseks rahvusvaheliseks perekonnaks, .. siis oleksime vabad ka sellisest iidsest nähtusest nagu sõda [—] Kui see ei õnnestu, siis kaob ilmselt .. kogu tsivilisatsioon.” Nõnda märgib sõjaajaloolane Gwynne Dyer oma raamatus ”Sõda” (”War”).

Dyeri sõnul on ajaloo leheküljed täis jutustusi rahvastest ja teistest võimsatest gruppidest, kes on püüdnud oma lahkarvamusi lahendada sõja teel. Nendevahelised lahkhelid on nõudnud miljoneid ohvreid. Kuningas Saalomoni kirjeldus sellest, kuidas see tema ajal inimesi kahjustas, on ajakohane ka praegu. Ta kirjutas: ”Ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida teostati päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat” (Koguja 4:1).

Lisaks sellele, et me tunneme kaasa ”rõhutute pisaraile”, on eelmainitud ajaloolase sõnul tänapäeval veel üks põhjus leida mingi viis, kuidas muuta see sõltumatutest riikidest maailm mõndalaadi tõeliseks rahvusvaheliseks perekonnaks: kaalul on kogu tsivilisatsiooni ellujäämine! Praegusaegsed sõjad ähvardavad hävitada iga rahva, kes relva järele haarab, ilma et keegi võidaks.

Kas üksmeelne maailm on silmapiiril?

Mis väljavaated on üksmeelseks maailmaks? Kas inimühiskond suudab kõrvaldada need lõhestavad jõud, mis ohustavad elu maa peal? Mõnede arvates küll. Inglismaa ajalehe ”Daily Telegraph” toimetaja John Keegan, kes käsitleb kaitseküsimusi, kirjutab: ”Segadusest ja ebakindlusest hoolimata tundub siiski võimalik kujutleda vaimusilmas, missugune võiks olla oma peajoontes tulevane sõdadeta maailm.”

Miks ta on nii optimistlik? Miks näivad mõned ikka nii lootusrikkad, hoolimata sellest, et inimkonna ajalugu on täis sõdu ning inimene ei paista olevat võimeline ise enda üle edukalt valitsema? (Jeremija 10:23.) ”Inimkond liigub edasi. Ajalugu tõendab selle pidevat arengut,” väitsid kunagi mõned inimesed. Isegi tänapäeval usuvad paljud, et inimese loomupärane headus mingil moel ikkagi võidab kurja. Kas see on realistlik lootus? Või on see paljas pettekujutelm, mis viib järjekordse pettumuseni? Oma raamatus ”Lühem maailma ajalugu” (”Shorter History of the World”) kirjutab ajaloolane J. M. Roberts realistlikult: ”Ei söandaks küll väita, et maailma tulevik just mingit kindlust tekitab. Ka kannatustele ei paista praegu mingit lõppu tulevat ega ole ka alust uskuda, et üldse kunagi tuleb”.

Kas on tõelisi põhjusi uskuda, et rahvad ja riigid saavad tõepoolest üle vastastikusest umbusaldusest ja erimeelsustest? Või on peale inimlike püüdluste veel midagi vaja? Neid küsimusi vaatleb järgmine artikkel.

[Pildi allikaviide lk 2]