Aristarhos — lojaalne kaaslane
ÜKS apostel Pauluse paljudest usaldusväärsetest kaastöölistest oli Aristarhos. Mis sulle meenub, kui sa seda nime kuuled? Kas üldse midagi? Kas sa oskad öelda, milline oli tema roll algkristliku koguduse ajaloos? Kuigi Aristarhos pole meile ehk just kõige tuttavam piiblitegelane, on ta siiski seotud paljude episoodidega, millest räägitakse Kristlikes Kreeka Kirjades.
Kes Aristarhos siis oli? Millised olid tema suhted Paulusega? Miks võib öelda, et Aristarhos oli lojaalne kaaslane? Ja mida me võime tema eeskujust õppida?
Aristarhos ilmub Apostlite tegude raamatu jutustusse pingelises olukorras keset karjuvat ja segaduses hüsteeritsevat rahvajõuku Efesose linnas (Apostlite teod 19:23—40). Demeetrios ja teised Efesose hõbesepad said suurt tulu sellest, et nad hõbedast tegid ebajumala Artemise templi kujusid. Kui siis märkimisväärne hulk inimesi Pauluse kuulutustöö tulemusena selle jumalanna ebapuhta kummardamise hülgas, ässitas Demeetrios teised käsitöölised üles. Ta rääkis neile, et Pauluse kuulutustöö ei ohusta mitte üksnes nende majanduslikku kindlustatust, vaid võib Artemise kummardamisele üldse lõpu teha.
Kui vihane rahvamass Paulust üles ei leidnud, veeti vägisi teatrisse tema kaaslased Aristarhos ja Gaajus. Kuna need kaks olid üsnagi suures ohus, palusid Pauluse sõbrad, et tema ”end teatrisse minekuga ohtu ei seaks” (UM).
Kujutle ennast sellises olukorras. Hüsteeriline rahvamass karjus umbes kaks tundi: ”Suur on efeslaste Artemis!” Kindlasti oli see Aristarhosele ja Gaajusele kohutav elamus, kui nad leidsid end selle fanaatilise rahvahulga võimusest, ilma et neil oleks võimalik enda kaitseks midagi öeldagi. Tõenäoliselt mõtlesid nad sellele, et kas nad üldse sealt eluga pääsevad. Õnneks nad pääsesid. Tõesti, Luuka jutustuse värvikus on pannud mõned õpetlased arvama, et ta kirjutas selle pealtnägijate — võib-olla koguni Aristarhose ja Gaajuse enda — tunnistuse põhjal.
Viimaks vaigistas linnakirjutaja selle märatsemise. Kahtlemata oli see Aristarhosele ja Gaajusele suureks kergenduseks, kui nad kuulsid teda erapooletult tunnustamas nende süütust ja nägid seejärel, kuidas möll nende ümber vaibuma hakkas.
Mida oleksid sina pärast sellist kogemust tundnud? Kas sa oleksid järeldanud, et olla Pauluse kaaslane misjonitöös ei ole ikka sinu jaoks, et see on liiga ohtlik ja et sul oleks parem vaiksemat elu elada? Aristarhos nii ei mõelnud! Kuna ta oli pärit Tessaloonikast, oli ta ilmselt juba teadlik ohtudest, mis kaasnevad hea sõnumi kuulutamisega. Kui Paulus kuulutas tema kodulinnas vaid paar aastat tagasi, puhkes möll ka seal (Apostlite teod 17:1—9; 20:4). Aristarhos jäi lojaalselt Pauluse juurde.
Kreekast Jeruusalemma
Paulus oli mõni kuu pärast hõbeseppade märatsemist Kreekas ja valmistus purjetama Süüriasse, et minna edasi Jeruusalemma, kui ”juudid salanõu pidasid ta vastu” (Apostlite teod 20:2, 3). Kelle me leiame neis ohtlikes tingimustes koos Paulusega? Aristarhose!
See uus hädaoht sundis Paulust, Aristarhost ja nende kaaslasi oma plaane muutma, nii et kõigepealt reisisid nad läbi Makedoonia, siis peatusi tehes mööda Väike-Aasia rannikut, enne kui nad alles Pataras asusid laevale, mis suundus Foiniikiasse (Apostlite teod 20:4, 5, 13—15; 21:1—3). Selle reisi eesmärgiks oli ilmselt viia kohale Makedoonia ja Ahhaia kristlaste annetused, mis need saatsid oma puudustkannatavatele vendadele Jeruusalemmas (Apostlite teod 24:17; Roomlastele 15:25, 26). Nad reisisid hulgakesi koos võib-olla sellepärast, et selle vastutuse olid neile usaldanud mitmed kogudused. Kahtlemata oli sellise suure grupiga ka turvalisem.
Aristarhosel oli suur eesõigus minna koos Paulusega Kreekast Jeruusalemma. Kuid nende järgmine reis viis neid Juudamaalt Roomani välja.
Reis Rooma
Seekord oli olukord üsna teistsugune. Paulust oli kaks aastat Kaisareas vahi all hoitud, ta oli esitanud keisrile edasikaebuse ja pidi ahelates Rooma saadetama (Apostlite teod 24:27; 25:11, 12). Püüa kujutleda, mida tundsid Pauluse kaaslased. Teekond Kaisareast Rooma pidi tulema pikk ja emotsionaalselt kurnav, kusjuures selle lõpptulemus oli ettearvamatu. Kes saaks minna koos temaga, et pakkuda tuge ja abi? Kaks meest valiti või pakkusid nad end vabatahtlikult. Need olid Aristarhos ja Luukas, Apostlite tegude raamatu kirjutaja (Apostlite teod 27:1, 2).
Kuidas said Luukas ja Aristarhos asuda kohe reisi alguses samale Rooma suunduvale laevale? Ajaloolane Giuseppe Ricciotti arvab: ”Need kaks asusid pardale tavaliste reisijatena .. või mis veelgi tõenäolisem, neile andis selleks loa tsentuurio, kes teeskles, et peab neid Pauluse orjadeks, kuna seadus lubas, et Rooma kodanikku aitavad paar orja.” Kui palju julgustust võis Paulus küll saada nende juuresolekust ja toetusest!
Luukas ja Aristarhos tõendasid endi armastust Pauluse vastu omaenda kulude ja riskiga. Tegelikult elasid nad koos oma vangistatud kaaslasega läbi koguni eluohtliku olukorra, kui nende laev Malta saare juures põhja läks (Apostlite teod 27:13—28:1).
Pauluse ”vangiseltsiline”
Kui Paulus aastatel 60—61 m.a.j. koloslastele ja Fileemonile kirja kirjutas, olid Aristarhos ja Luukas ikka veel tema juures Roomas. Aristarhost ja Epafrast nimetab Paulus oma ’vangiseltsilisteks’ (Koloslastele 4:10, 14; Fileemonile 23, 24). Järelikult jagas Aristarhos Paulusega ilmselt mõnda aega ka vanglaahelaid.
Kuigi Paulus oli Roomas vangis vähemalt kaks aastat, lubati tal vahi all elada tema enda üürimajas, kus ta sai külastajatele head sõnumit kuulutada (Apostlite teod 28:16, 30). Sel ajal teenisid Paulust Aristarhos, Epafras, Luukas ja teised, kes aitasid ning toetasid teda.
”Tugevdav abi”
Milline mulje meile nüüd jääb, kui oleme vaadelnud mitmeid episoode, kus Aristarhost Piibli inspireeritud jutustuses mainitakse? Kirjaniku W. D. Thomase sõnul Aristarhos ”paistab silma kui mees, kes suutis vastupanuga toime tulla ning murdumatu usu ja raugematu teenistusvalmidusega sellest läbi minna. Ta paistab silma mehena, kes ei armastanud Jumalat mitte üksnes headel aegadel, kui selges taevas paistis päike, vaid ka pilke all ja tormi käes”.
Paulus ütleb, et Aristarhos ja teised olid talle ”tugevdavaks abiks” (kreeka k. pa·rē·go·riʹa), see tähendab, et nad pakkusid talle lohutust (Koloslastele 4:10, 11, UM). Seega oli Aristarhos Paulust lohutades ja julgustades talle tõeliseks kaaslaseks hädaajal. Kindlasti oli apostli seltskond ja sõprus mitme aasta jooksul väga rahuldustpakkuv ja vaimselt rikastav.
Meie ehk ei satu olukordadesse, mis oleksid sama vapustavad kui need, mida koges Aristarhos. Kuid kõigil nüüdisaegse kristliku koguduse liikmetel on väga vajalik olla sama lojaalsed Kristuse vaimsetele vendadele ja Jehoova organisatsioonile. (Võrdle Matteuse 25:34—40.) On tõenäoline, et varem või hiljem võivad meie tuttavad kaaskummardajad raskustesse või ahastusse sattuda kas siis leina, haiguste või muude katsumuste tõttu. Kui püsime nende lähedal ning pakume abi, lohutust ja julgustust, võime tunda rõõmu ning tõendada, et oleme lojaalsed kaaslased. (Võrdle Õpetussõnad 17:17; Apostlite teod 20:35.)