Mu süda on tulvil tänu
JUTUSTANUD JOHN WYNN
Kuivõrd tihti ma küll tõrkusin minemast Jehoova tunnistajate koosolekutele! Teesklesin hambavalu või peavalu — mida iganes, et vaid koju jääda. Minu ema kindlameelsuse tõttu haihtusid aga taolised hädad alati kiirelt ning taas kõndisin tema kõrval kolme kilomeetri pikkusel teel kuningriigisaali poole ja kuulasin, kuidas ta ühe vanema teekaaslasega Jumala Sõna üle arutleb.
SEE andis mulle väärtusliku õppetunni: vanemad peaksid alati jääma armastaval viisil kindlaks sellele, mis on õige Jumala silmis (Õpetussõnad 29:15, 17). Nad ei tohiks kunagi unustada jumalikku korraldust ’mitte maha jätta oma koguduse kooskäimisi’ (Heebrealastele 10:25). Oma elule tagasi vaadates olen emale tõeliselt tänulik, et ta mind sundis tegema seda, mis oli mulle parim!
Tänulik suurepäraste eeskujude eest
Kui mu emast sai piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti, suhtus isa tema uskumustesse tolerantselt, kuigi oli ise uskmatu. Aastal 1913 läks ema kuulama Vahitorni ühingu esimese presidendi Charles T. Russelli kõnet ”Teispool hauda”. Ema jäi aga pisut hiljaks ning kõik istekohad olid juba täis. Seetõttu paluti tal istuda koos teiste hilinejatega lava juurde, otse pastor Russelli kõrvale. See kõne avaldas talle sügavat muljet. Kõne avaldati järgmisel päeval kohalikus ajalehes ning ema hoidis selle alal ja luges seda alatihti.
Ema andis pärast koosolekut piibliuurijatele paberi, kus oli kirjas tema nimi, ning peatselt võeti temaga ühendust. Mõne aja pärast hakkas ta jagama piiblilisi traktaate ukselt uksele meie kodulinnas Gloucesteris, Inglismaal. Juba üsna tillukestena käisime mina ja mu kaks õde koos emaga kuulutustööl.
Kui Gloucesteri kolis innukas piibliuurija Harry Francis, võttis ema ta südamlikult vastu. Varsti hakkas vend Francis minu vastu isiklikku huvi üles näitama ning just tema julgustus oli olulisim tegur, miks minust hiljem sai pioneer, nagu kutsutakse täisajalisi teenijaid. Vend Francise eeskuju õpetas mulle üht olulist asja: vanemad inimesed peaksid alati püüdma nooremaid julgustada.
Kui minu emast sai piibliuurija, oli Gloucesteris ka teisi, kes selle sammu astusid. Koguduses oli aga kogudusevanemaid, kes hakkasid liigselt iseendale mõtlema, ning klassi liikmed (kogudusi kutsuti tollal klassideks) hakkasid järgima üksikisikuid. Ühel koosolekul müksiti muudkui vastu ema selga ja käidi peale, et ta hääletaks teatud kindlate kogudusevanemate poolt. Ema aga teadis, et need vanemad ei anna head eeskuju, ning ei lasknud end heidutada. Sel ajal, 1920-ndate aastate lõpus, langesid paljud ära ja lakkasid tõe teel käimast (2. Peetruse 2:2). Ent minu ema ei lakanud kunagi organisatsiooni lojaalselt toetamast, olles sellega mulle heaks eeskujuks.
Võtan seisukoha tõe poolel
Juunikuus 1939. aastal, mil ma olin 18-aastane, ristiti mind viimaks Severni jões. Samal aastal määrati mind ka helisulaseks. Noil päevil kasutasime päratu suurt plaadimängijat, mis üürgas avalikes kohtades sõnumit: ”Religioon on püünis ja väljapressimine.” Tollal pandi rõhku just ristiusu silmakirjalikkuse ja valeõpetuste paljastamisele.
Kord sammusin ma ühe rongkäigu eesotsas loosungiga, mis ühel pool kuulutas ”Religioon on püünis ja väljapressimine” ning mille teine pool teatas ”Teeni Jumalat ja Kuningas Kristust”. Minu järel astus poni, kelle mõlemal küljel rippusid plakatid, mis kuulutasid välja avaliku kõne. Missugust vaatepilti see rongkäik võis küll pakkuda sellises iseäranis religioosses Gloucesteri linnas!
Hoolimata sellest, et kodus oli meil majanduslikult kitsas käes, julgustas ema mind pioneertööd alustama. Nõnda saabusin ma II maailmasõja alul 1939. aasta septembris oma esimesele pioneertöö territooriumile Warwickshire krahvkonna väikelinna Leamingtoni. Selles linnas elas palju pensionile jäänud vaimulikke.
Majast majja teenistuses kasutasime kergekaalulisi grammofone, mängides neil Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu toonase presidendi Joseph F. Rutherfordi kõnesid. Meie suur plaadimängija (mida kasutati suurema kuulajaskonna jaoks) oli aga tunduvalt raskem ning me tassisime seda lapsevankris. Mõnikord ajasid vaimulikud meid oma valdustelt ära, vihale aetuna valereligiooni paljastavast sõnumist. Me polnud aga sugugi löödud. Jehoova õnnistas meie tööd ning praeguseks on Leamingtonis kogudus, kus on üle saja tunnistaja.
Aastal 1941, kui möllas II maailmasõda, siirdusin Walesi, kus teenisin pioneerina Haverfordwesti, Carmartheni ja Wrexhami linnas. Täisajalise teenijana olin ma sõjaväeteenistusest vabastatud, kuid teistele inimestele meie erapooletus ei meeldinud. Seetõttu mõisteti mind ja minu kaaslast hukka kui spioone ning viienda kolonni liikmeid. Ühel ööl piiras politsei ümber meie järelhaagise. Minu kaaslane, kes oli just naasnud oma töökohalt kivisüsi kühveldamast, küünitas pea ukse vahelt välja, et näha, kes seal on. Ta nägu oli üleni kivisöetolmune ning politseile jättis ta mulje, otsekui valmistuks ta rünnakuks. Olukorda tuli tõesti pisut selgitada!
Meie tööd õnnistati rikkalikult. Kord, kui olime Carmarthenis, julgustas meid oma külaskäiguga John Barr Londoni harubüroost (nüüd juhtiva kogu liige). Sel ajal oli Carmarthenis vaid paar kuulutajat; nüüd on seal aga üle saja inimese. Wrexhamis on praegu kolm kogudust ning mul oli hiljuti eesõigus pidada pühitsemiskõne Haverfordwesti uues kuningriigisaalis (1. Korintlastele 3:6).
Tänulik oma teenistuse eest
Kui olime Lõuna-Walesis Swanseas, ei antud mu kaaslasele Don Rendellile sõjaväeteenistusest vabastust. Hoolimata selgitustest, et ta ei saa usulistel põhjustel sõdida oma teistes maades elavate kaaskristlaste vastu, pisteti ta vangi (Jesaja 2:2—4; Johannese 13:34, 35). Tema julgustamiseks ning et samas ka naabritele tunnistust anda, asetasin meie suure plaadimängija vangla lähedusse ja mängisin sellel piiblilisi kõnesid.
Naabruses elavatele naistele see aga ei meeldinud ning nad asusid raha koguma, et maksta sõduritele minu ja mu paarilise läbipeksmise eest. Me panime plehku nii kiiresti kui jalad kandsid — ma tõukasin veel ka lapsevankris meie suurt plaadimängijat —, otsimaks varju kuningriigisaalis. Kui sinna jõudsime, olid aga uksed hoopis lukus! Tänu sellele, et politsei õigeaegselt vahele sekkus, pääsesime siiski vaid üksikute hoopidega.
See juhtum sai ilmselt laialdaselt tuntuks. Kui olin mõnda aega hiljem Swansea lähistel maal kuulutamas, sõnas üks mees mulle tunnustavalt: ”Just teie astute välja kristluse kaitseks, nii nagu Swanseas see noormees, kes kuulutas söakalt oma uskumusi ning oli siis sunnitud enda päästmiseks pagema.” Küll see mees alles üllatus, kui kuulis, et mina see noormees olingi!
Noil sõja-aastail polnud just kerge pioneerina teenida. Meil polnud küll palju maist vara, kuid seda, mis meil oli, me hindasime ning tundsime sellest rõõmu. Meid varustati alati korrapäraselt vaimse toiduga ning me ei puudunud üheltki koosolekult, välja arvatud siis, kui olime tõbised. Ma ostsin endale vana jalgratta ning meil olid suured korvid, milles sai kanda grammofoni ja ka piiblilist kirjandust. Vahetevahel reisisin jalgrattal päevas tervenisti 80 kilomeetrit! Ma teenisin pioneerina ligi seitse aastat ning meenutan neid päevi ikka erilise soojusega.
Pärast II maailmasõda, 1946. aastal, kutsuti mind tööle Beetelisse, nagu Jehoova tunnistajate keskusi kõikjal kutsutakse. Meie Beetel asus siis aadressil Craven Terrace 34, otse Londoni tabernaakli kõrval. Tore oli seal lävida selliste vanemate tunnistajatega nagu Alice Hart, kelle isa Tom Hart olevat olnud esimene tunnistaja Inglismaal.
Leian ustava kaaslase
Aastal 1956 lahkusin Beetelist ja abiellusin Ettyga, pioneeriga, kellega tutvusin ajal, mil ta oli Hollandist tulnud külastama oma tol ajal Londonis elanud õde. Sõja lõpupoole oli Etty õpetanud Lõuna-Hollandis Tilburgis asuvas kaubanduskolledžis masinakirja ja kiirkirja. Kord pakkus üks teine õpetaja end Ettyle saatjaks, et koos jalgratastega koju sõita, veendumaks, et Etty ikka turvaliselt pärale jõuab. See mees oli roomakatoliiklane. Pärast nende kohalejõudmist sugenes neil vestlus Etty protestantidest vanematega. Sellest arenes sõprus ning õpetaja sai nende kodus sagedaseks külaliseks.
Varsti pärast sõda tuli see õpetaja Etty koju, hüüdes: ”Ma leidsin tõe!”
”Minu teada ütlesid sa endal juba roomakatoliiklasena tõe olevat!” vastas Etty isa.
”Sugugi mitte!” kordas õpetaja erutatult. ”Tõde on hoopis Jehoova tunnistajatel!”
Sel ja ka paljudel järgmistel õhtutel peeti ägedaid piiblilisi diskussioone. Ettyst sai peagi pioneer. Teenistuses olles kohtas ta ka vihast vastupanu, millele Hollandis andis tõuke roomakatoliku kirik. Lapsed, keda preestrid tagant utsitasid, segasid tema vestlusi majast majja teenistuses ning ükskord isegi lõhkusid tema jalgratta. Etty viis jalgratta ühe remondimehe juurde, kes oli talt varem brošüüri vastu võtnud. Pisarsilmil lausus Etty: ”Vaadake, mis need lapsed tegid!”
Mees aga vastas lahkelt: ”Ära nüüd siis alla anna. Sa teed ju head tööd. Ma parandan su ratta ära päris muidu.” Seda ta tegigi.
Etty pani tähele, et preestrid ei hoolinud eriti oma karjast, kuni ta polnud mõnede nende karja liikmetega piibliuurimist alustanud. Siis aga hakkasid preestrid ja nunnad nende inimestega tegelema, õõnestades nende usku nii Piiblisse kui Jehoovasse. Sellest hoolimata oli Ettyl mitmeid edenevaid piibliuurimisi.
Tänulik meie kooselu eest
Pärast pulmi määrati meid Ettyga Inglismaal reisivale tööle ning ligemale viis aastat külastasime kogudusi, et neid vaimselt tugevdada. Seejärel sain kutse Gileadi kooli 36. kursusele, mis toimus Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis. 1961. aasta novembris lõppenud kümnekuise kursuse eesmärgiks oli iseäranis väljaõppe andmine meestele, töötamaks Jehoova tunnistajate harubüroodes. Minu äraoleku ajal oli Etty Inglismaal Londoni Beetelis. Pärast minu lõpetamist määratigi meid koos sinna.
Järgmised 16 aastat töötasin teenistusosakonnas, tegeldes kogudusega seotud küsimustega. Pärast Beeteli kodu ülevaataja Pryce Hughesi surma 1978. aastal määrati mind tema asemele. Vastutada meie üha kasvava Beeteli pere liikmete heaolu eest — meid on nüüd peres juba rohkem kui 260 inimest — on olnud nende paljude aastate vältel tasutoov ülesanne.
Aastal 1971 suri 85-aastaselt mu armas ema. Käisime koos Ettyga Gloucesteris matustel, kus üks vend rääkis kõnes meeldivalt ema taevasest lootusest (Filiplastele 3:14). Ma olen tänulik oma õdedele Dorisele ja Grace’ile, kes nii suure armastusega ema eest tema vanas eas hoolitsesid, mistõttu saime Ettyga jätkata täisajalist teenistust.
Mõtleme Ettyga tihti oma vanematele ning sellele, kuidas nad meid nii armastavalt, kuid kindlakäeliselt kasvatasid. Missugune määratu võlg meil küll nende ees on! Mulle ja minu õdedele jättis eriti suurepärase eeskuju just minu ema, kes kasvatas meis hindamist Jehoova ja tema organisatsiooni vastu.
Tõepoolest, meie süda on tulvil tänu, kui mõtiskleme igal algaval päeval meie taevase Isa Jehoova teenimisele. Kuivõrd imepärane ja armastav Jumal ta on! Piibli laulukirjutajal olid samad tunded, kui ta kirjutas: ”Ma tõstan sind kõrgeks, mu Jumal, sa kuningas! Ja ma tänan su nime ikka ja igavesti! Iga päev ma tänan sind ja kiidan su nime ikka ja igavesti!” (Laul 145:1, 2).
[Pilt lk 26]
Koos oma naise Ettyga