Lugejate küsimusi
Kuna Jehoova tunnistajad püüavad olla ausad ja usaldusväärsed, miks peavad nad siis tähtsaks seda, et kristlased omavahel äriasju ajades kirjaliku lepingu sõlmiksid?
Selline teguviis põhineb Pühakirjal, see on praktiline ja armastav. Kas tõesti? Vaadelgem ärialaseid lepinguid selle külje pealt.
Piiblis on kirjas see, kuidas Jumal tegeles oma lepingurahva, iisraellastega. Muu hulgas räägitakse seal äritehingutest tõeliste jumalakummardajate vahel. Me võiksime uurida ülestähendust, mis on 1. Moosese raamatus 23. peatükis. Kui suri Saara, kes oli Aabrahamile kallis, tahtis viimane hauaplatsi hankida. Aabraham sõlmis tehingu Hebroni lähedal elavate kaananlastega. Salmid 7—9 näitavad, et ta pakkus selle maatüki eest, mida ta soovis, konkreetset hinda. 10. salm näitab, et ta esitas oma pakkumise avalikult, nii et need, kes olid linnaväravas, kuulsid seda. 13. salm näitab, et omanik tahtis seda maad Aabrahamile niisama anda, kuid too oli nõus maad ainult ostma. Salmid 17, 18 ja 20 näitavad, et Aabraham sõlmiski tehingu ning seda kinnitati ”hetiitide nähes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid”.
Kuid kas muudab see asja, kui mõlemad äritehingu osalised on tõelised jumalakummardajad? Jeremija 32. peatükk annab sellele küsimusele vastuse. 6. salmist alates me näeme, et Jeremija pidi oma nõolt maatüki ostma. 9. salm näitab, et nad leppisid kokku õiglase hinna suhtes. Nüüd loe salme 10—12, kus Jeremija ütleb: ”Kirjutasin üriku ja pitseerisin selle, võtsin siis tunnistajad ja vaagisin hõbeda vaekaussidega. Siis ma võtsin käsu ja seaduste kohaselt pitseeritud ostukirja ja lahtise kirja ning andsin ostukirja Baarukile, Mahseja poja Neerija pojale oma lellepoja Hanameeli ja tunnistajate nähes, kes olid ostukirjale alla kirjutanud, kõigi juutide nähes, kes istusid vahtkonnaõues.”
Tõepoolest, kuigi Jeremija ajas asju oma kaaskummardaja, koguni sugulasega, täitis ta mõningaid mõistlikke juriidilisi protseduure. Nad koostasid kaks kirjalikku dokumenti: üks jäeti lahti, et seda oleks kerge kontrollida, teine aga pitseeriti, et tagada kinnitavate tõendite olemasolu juhuks, kui kellelgi peaks lahtise dokumendi täpsuse suhtes kunagi kahtlusi tekkima. Nagu näitab 13. salm, leidis kogu see tehing aset ”nende nähes”. Seega oli see tunnistajate juuresolekul sõlmitud avalik ja seaduslik äritehing. Niisiis on selge, et Pühakirja kohaselt kinnitavad tõelised jumalakummardajad oma äritehingud seaduslikult ja kirjalike dokumentidega.
See on ka praktiline. Me teame, kui õige on ütlus, et ”aeg ja juhus tabab neid kõiki” (Koguja 9:11, UM). See käib ka pühendunud ja ustavate kristlaste kohta. Jakoobuse 4:13, 14 öeldakse seoses sellega järgnevalt: ”Kuulge nüüd, kes ütlete: ”Täna või homme me läheme sinna linna ja viibime seal aasta ja kaupleme ning saavutame kasu!” — teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu.” Seega võib juhtuda, et me alustame mingit ettevõtmist: tahame näiteks midagi osta, teeme mingit kokkulepitud tööd või valmistame kellelegi mõne eseme. Mida toob aga homne päev või järgmine kuu või aasta? Mis saab siis, kui meid või teist osapoolt tabab õnnetus? Lepingu täitmine võib siis võimatu näida. Oletame, et me ei saa soovitud tööd ära teha või leiab teine inimene, et tal on peaaegu võimatu vajalikku summat maksta või omalt poolt lepingut täita. Kui pole tehtud kirjalikku kokkulepet, võib tekkida tõelisi probleeme, mida oleks võinud vältida või lahendada, kui oleks sõlmitud lihtne kirjalik leping.
Me ei tohiks unustada ka seda, et kuna paljud eluvaldkonnad on väga ebakindlad, peab ehk koguni keegi teine kas meie (või teise osapoole) äriasjad üle võtma või neid ise ajama hakkama. Jakoobus lisas 14. salmis: ”Sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub.” Õigupoolest me võime ootamatult isegi surra. Kirjalik kokkulepe ehk leping võib väga praktiliselt aidata teistel asjaajamist jätkata, kui ühe osapoolega peaks midagi ootamatut juhtuma.
Nüüd jõuame kolmanda aspektini — nimelt võib kirjalike lepingutega ka armastust üles näidata. Kui üks lepinguosaline peaks surema või õnnetuse tõttu teovõimetuks jääma, oleks see kristlasest kindlasti armastav, kui ta oleks sõlminud kirjaliku dokumendi, mis sätestaks tema kohustused või rahalised nõudmised. Kui me teeme kirjaliku lepingu, kus öeldakse selgelt ja täpselt, mida teine osapool on kohustatud tegema või mida ta peab saama, siis ei näita see sugugi mitte usaldamatust, vaid hoopis armastust selle venna vastu, kellega me asju ajame. See armastav samm aitab leevendada igasugust põhjust meelepahaks või vimmapidamiseks, kui üks ebatäiuslikest osanikest mõne üksikasja või kohustuse juhuslikult unustab. Ja kes meist pole ebatäiuslik ega kaldu vahel unustama või vääriti mõistma kas üksikasju või kavatsusi? (Matteuse 16:5.)
On veel teisigi viise, kuidas kirjalikud ärikokkulepped peegeldavad armastust venna, perekonna ja terve koguduse vastu. Kuid peaks olema selge, et taoliste piisavalt üksikasjalike kirjalike dokumentide koostamine ei väljenda mitte üksnes armastust, vaid on ka praktiline ja põhineb Pühakirjal.