Külastame oma kodust misjonipõldu

SEE kristlike koguduste rühm, mida mina külastan, viib mind Portugalist Hiinani — või vähemalt tundub see nii. Ometi ei lahku ma koos oma naise Olive’iga üleüldse Inglismaalt.

Meie külastame pidevalt lisanduvaid Jehoova tunnistajate võõrkeelseid kogudusi, mis on kõikjal üle maa laiali. Tegutseme edeneval, vaimselt õitsval, paljukeelsel põllul alates Jersey saarest, kust Normandia rannikuni Prantsusmaal jääb umbes 20 kilomeetrit ja kus meil on üks portugali grupp, kuni Sunderlandini Põhja-Inglismaal, kus me külastame hiina keelt kõnelevaid huvitatuid. Kuidas see küll juhtus, et me sellise ebatavalise ülesande saime? Ja mis toimub sellel meie kodusel misjonipõllul? Lubage mul seda selgitada.

Oleme koos Olive’iga umbes 20 aastat reisivat tööd teinud ja iga nädal eri kogudust külastanud. Reisid on viinud meid kõikjale Inglismaale, põhjast lõunasse, idast läände, ja viimasel ajal ka kristlike vendade juurde Vahemeresaarele Maltale, kus meile on saanud osaks erakordne kristlik külalislahkus. (Võrdle Apostlite teod 28:1, 2.) Kui olime kolm aastat Maltal olnud, hakkasime juba mõtlema, kuhu meid järgmisena saadetakse. Oletasime, et ju vist hakkame külastama mõnda Inglismaa maapiirkonda, ning hakkasime end mõttes selle võimalusega kohandama. Milline küll oli meie üllatus, kui saime teada, et meile on tehtud ülesandeks teenida selles uues ringkonnas, kus gruppides ja kogudustes kõneldakse ühtekokku 23 keelt!

Mõtlesime, kuidas me küll toime tuleme. Välja arvatud Maltalt saadud kogemus, polnud meil eales olnud suurt tegemist teistsuguse päritolu ja kultuuriga inimestega. Kas me ikka suudame julgustada neid, kes inglise keelest suurt aru ei saa? Kuidas me hakkame suhtlema, kui me muid keeli ei oska? Kuidas on lugu toidu ja isesuguste kommetega? Kas me oleme piisavalt kohanemisvõimelised? Taolised küsimused keerlesid meil peas, kui kaalusime palvemeeles sellele Makedoonia kutsele vastamist (Apostlite teod 16:9, 10; 1. Korintlastele 9:19—22).

Keelebarjäärist ülesaamine

„Algul arvasin, et minust pole mingit kasu, sest ma ei oska teisi keeli,” selgitab Olive. „Ma ei mõistnud, kuidas ma saaksin õdesid aidata. Siis aga tuletasin meelde, kuidas abielupaar, kes meiega esmalt Piiblit uuris, meid julgustas mitte kunagi ühestki ülesandest keelduma. Nad õpetasid meile, et Jehoova ei kutsu meid iial tegema midagi, milleks me suutelised pole.” Seepärast võtsime mõlemad varmalt ülesande vastu.

Tagasi vaadates mõistame, et kuna me ei oska ühtki teist keelt, on see aidanud meil kohelda kõiki täpselt ühtmoodi. Kuna me käisime iga nädal koosolekutel, mida eri keeltes läbi viidi, hakkasime näiteks paremini mõistma, mida pidid tundma meie vennad, kui neil tuli istuda kõigil neil ingliskeelsetel koosolekutel, ilma et nad öeldust kuigipalju aru oleksid saanud. Peame koosolekuteks tõesti korralikult ette valmistuma, et võiksime esitatu mõtet tabada. Koosolekul annab Olive alati vastuse ühele küsimusele. Ta valmistab vastuse inglise keeles ette, laseb selle mõnel õel ära tõlkida ja kirjutab selle siis häälduspildi järgi üles. Ta möönab, et vastuse andmiseks tõstab ta kätt mõningase kõhklusega. Mõnikord kutsuvad ta püüded esile naerupahvaku. Kuid see veel ei pane teda üritamast loobuma. „Tean, et vennad hindavad minu pingutusi,” lausub ta. „Tegelikult annavad minu vastused julgust koosolekul osaleda ka neile, kes on selles keeles rohkem kodus.”

Samuti minul tuleb kõnesid teistmoodi esitada, sest ma pean peale igat lauset andma ka tõlgile aega. Mul võib mõttelõng üpris kergesti katkeda. Näen, et mul tuleb palju rohkem keskenduda ja materjali tunduvalt kärpida. Ent ma tunnen sellest siiski rõõmu.

Meie mitmekesine teenistus

Paljudes Inglismaa maapiirkondades elavad muukeelsed inimesed üksteisest kaugel, ühes tänavas on neid ehk kõigest paar, seepärast tuleb teiste leidmiseks tükk maad edasi sõita. Ent kui neid nende omas keeles tervitada ja näha nende reaktsiooni, võib tajuda, et asi on vaeva väärt. Kui vend, kellega ma kaasas olen, esitab Kuningriigi sõnumi korterivaldaja omas keeles, on tihti vastuseks ülevoolav rõõm.

Tõepoolest, teenimine võõrkeelsel põllul on üks suurepärasemaid kogemusi, mida oleme viimasel 40 aastal Kuningriiki teenides saanud. Kasv tõotab tulla hiigelsuur. Pole kahtlustki, et paljud inimesed õpivad tõde hulga kiiremini ja saavad sellest sügavamalt aru, kui neid nende emakeeles õpetatakse (Apostlite teod 2:8, 14, 41). Tekitab sügavat hingeliigutust, kui näeme koosoleku lõppedes rõõmupisarais vendi ja õdesid, kellest mõned on esimest korda saanud kogu programmi omas keeles kuulata ja ka kõike mõista.

Majast majja kuulutades püüame vähemalt jutu üles võtta korterivaldaja keeles, ehkki me mõnikord veidi hätta satume. Näiteks on gudžarati peres tavaliseks tervituseks „Kemcho”, mis tähendab lihtsalt „Tere”. Kord tuli välja, et minu vale häälduse tõttu kõlas see ilmselt, otsekui reklaamiksin ma üht tuntud kohvisorti. Sellegipoolest naeratasid ühes majas mees ja naine, kui ma neid gudžarati keeles tervitasin. Nad palusid meid kohe sisse ja pakkusid lahkelt kohvi — seda küll mitte minu vale häälduse pärast. Selgus, et nad suhtlesid mõnede Jehoova tunnistajatega grupist, mida parajasti külastasime, ning nad ilmutasid siirast huvi tõe vastu.

Juba aastaid jättis inglise keelt kõnelev õde ühele hiina keelt kõnelevale naisele tihtipeale ajakirju. Aeg-ajalt oli ta pakkunud tollele naisele ka tasuta kodust piibliuurimist, ent see keeldus. Kord läks temaga kaasa üks hiina keelt õppiv õde ning pakkus hiinakeelset raamatut „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”, mille huvitatud korterivaldaja ka hea meelega vastu võttis.a Kuna nüüd oli tal omakeelne raamat, oli ta nõus Piiblit uurima. Neil mõnel naise emakeeles lausutud sõnal oli tõesti positiivne mõju.

Eriilmelised kultuurid

Me ei tulnud varem selle pealegi, et mõnedes kultuurides on mehed selle vastu, et nende naised õhtuti üksi välja lähevad. Seetõttu on paljudel õdedel väga raske käia õhtustel koosolekutel. Mõnes aasia kogukonnas valitseb arvamus, et neiu, kes otsustab mitte abielluda ja elab kodus edasi, solvab perekonda. Ühe noore õe isa tahtis end mürgitada, kui tütar keeldus abiellumast mehega, kelle perekond tema jaoks välja oli valinud. Jah, on vägagi tähelepanuväärne, mida kõike need õed taluma peavad! Ometi on tõeliselt imeline näha, milline mõju on tõel perekonnaelule ja millist muljet avaldab uskmatutele vanematele selline meie õdede lojaalsus Jehoova ees.

Seda ülesannet täites on meil tulnud võtta ette mõningaid muudatusi. Enne selle reisimistöö alustamist tunnistasin ma ainult inglise kokakunsti, nüüd aga, mida vürtsikam toit, seda parem. Kahetseme, et lasime mööduda nii palju aastaid, enne kui hakkasime nautima sellist mitmekesist kööki alates toorest kalast kuni karriga vürtsitatud roogadeni.

Paljutõotav tulevik

Paistab olevat selge, et käes on aeg, mil paljudes paikades laieneb võõrkeelne põld jõudsasti. Järjest rohkem väljaandeid on nüüd saadaval eri keeltes. Uute koguduste organiseerimisel on tunda Jehoova õnnistust. Kaugetest kogudustest tuleb appi vendi, kes oskavad teisi keeli.

Silmapaistev näide on see, kuidas on reageeritud Kuningriigi sõnumi kuulutamisele prantsuse keeles. Viimastel aastatel on Inglismaale tulnud palju prantsuse keelt kõnelevaid põgenikke Sairist ja teistest Aafrika maadest. Kui Londonis moodustati esimene prantsuskeelne kogudus, hakkas koos käima 65 Kuningriigi kuulutajat. Aasta hiljem tõusis nende arv järsult 117-ni, kusjuures 48 nendest teenis korrapäraste pioneeridena täisajaliselt. Peagi moodustati kasvava huviga sammupidamiseks veel teinegi kogudus. Nüüd on paremini võimalik hoolitseda huvitatute eest, kellest 345 viibis 1995. aasta mälestusõhtul. Gileadi lõpetanud, kes on varem teeninud Beninis, Côte d’Ivoire’is, Marokos ja Sairis, kasutavad nüüd oma kogemusi selle järjest laieneva põllu eest hoolitsemisel, ning vastukaja on hämmastav.

Kui olin kord prantsuskeelset kogudust külastamas, läksin kaasa piibliuurimisele, mida viidi läbi ühe noore aafriklannaga. Kui kavatsesime lahkuda, hüüatas see noor naine: „Palun ärge minge ära! Jääge veel siia!” Ta tahtis aina rohkem kuulda. Ta meenutas mulle esimesel sajandil elanud Lüüdiat (Apostlite teod 16:14, 15).

Meie esmane töö on olnud aidata väikestel võõrkeelsetel gruppidel saada kogudusteks. Seal, kus vennad viisid läbi iganädalast koguduse raamatu-uurimist, seadsime neile sisse kord kuus toimuva teokraatliku teenistuskooli lühendatud kujul. See aitab neil põlluteenistuses olles hästi väljenduda. Pealegi on nad tasapisi võtnud sihiks pidada kõiki viit koguduse iganädalast koosolekut. Meil on juba uued kogudused, kus kõneldakse gudžarati, hiina (kantoni), jaapani, pandžabi, portugali, prantsuse, tamili ja uelsi keelt.

Samuti on meile saanud osaks eesõigus käia kurtide vendade koosolekutel. On üsna liigutav näha, kuidas vennad käte abil laulavad. Mõistes, et kuulutustööd tehes kõnelevad nad žestide abil, hindan kõrgelt nende tublisid pingutusi Kuningriigi kuulutamisel. On ka neid, kes oskavad sõnumit edasi anda neile, kes on nii kurdid kui ka pimedad. Paistab, et Jehoova hoolitseb selle eest, et mitte keegi kõrvale ei jääks.

Kui meil tuleks esitada üks soov, oleks see sama, mille esitas Jeesus: „Paluge siis lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele” (Matteuse 9:38). Paljud meie vennad on võtnud endale raske ülesande õppida selgeks keel, mida räägib mõni nende koguduse territooriumil elav etniline rühmitus. Ehkki meid pole õnnistatud imepärase anniga kõnelda paljusid keeli, on kindel see, et Jehoova on hoogustamas kuulutusteenistust siin kodusel misjonipõllul — põllul, mis on lõikuseks küps (Johannese 4:35, 36). (Jutustanud Colin Seymour.)

[Allmärkus]