Jumal on mu varjupaik ja tugevus

JUTUSTANUD CHARLOTTE MÜLLER

„Üheksa aastat Hitleri ajal vastu pidada on kahtlemata kiiduväärt,” ütles kommunistist kohtunik. „Te olite tõesti sõja vastu, aga nüüd te olete meie rahupüüdluste vastu!”

TA VIITAS sellele, et olin varem natside ajal vangis olnud, ning sellele, et nüüd on Saksa Demokraatlikus Vabariigis sotsialism. Olin alguses tummaks löödud, kuid vastasin siis: „Kristlane ei võitle tõelise rahu eest nii nagu teised inimesed. Ma lihtsalt püüan järgida Piibli käsku armastada Jumalat ja oma ligimest. Jumala Sõna aitab mul säilitada rahu nii sõnades kui ka tegudes.”

Tolsamal päeval, 1951. aasta 4. septembril, mõistsid kommunistid mind kaheksaks aastaks vangi — aasta vähem, kui natsirežiim mulle määras.

Kui natsionaalsotsialistid ja kommunistid meid Jehoova tunnistajaid taga kiusasid, leidsin lohutust Laulust 46:2: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!” Üksnes Jehoova andis mulle vastupidamiseks tugevust, ja mida enam ma tema Sõna uurisin, seda tugevamaks ma muutusin.

Ammutan jõudu tulevikuks

Sündisin 1912. aastal Saksamaal Tüüringis Gotha-Sieblebeni linnas. Kuigi mu vanemad olid protestandid, otsis mu isa Piibli tõde ning õiglast valitsust. Kui mu vanemad nägid „Loomise fotodraamat”, olid nad vaimustuses.a Isa leidis selle, mida ta otsinud oli — Jumala Kuningriigi.

Isa ja ema võtsid end koos meie, kuue lapsega, kirikust lahti 1923. aasta 2. märtsil. Elasime Saksimaal Chemnitzis ning hakkasime seal läbi käima piibliuurijatega. (Minu kolm venda ja õde said Jehoova tunnistajateks.)

Piibliuurijate koosolekutel avaldasid kuuldud pühakirjatekstid ja hinnalised tõed mulle sügavat mõju ning täitsid mu noore südame rõõmuga. Eriti tähtis oli see, et pühapäeviti anti juhatust meile kristlikele noortele, keda seal oli üle viiekümne, ning ka meie Käthe’iga saime sellest mõnda aega osa. Meie grupis oli ka noor Konrad Franke, kes korraldas matkasid ning harjutas meiega laulmist. Hiljem, aastatel 1955 kuni 1969, teenis vend Franke Vahitorni ühingu Saksamaa harubüroo ülevaatajana.

Kahekümnendad aastad olid rahutud, seda mõnikord isegi Jumala rahva seas. Mõningad ei pidanud enam „Vahitorni” ’roaks õigel ajal’ ning olid vastu majast majja kuulutustegevusele (Matteuse 24:45). See viis ärataganemiseni. Kuid just see „roog” andis meile jõudu, mida me tol ajal nii hädasti vajasime. Näiteks ilmusid „Vahitornis” sellised artiklid nagu „Õnnistatud on kartmatud” (1919) ja „Kes austab Jehoovat?” (1926). Ma tahtsin austada Jehoovat oma julge tegevusega, seepärast levitasin palju vend Rutherfordi raamatuid ja brošüüre.

Mind ristiti Jehoova tunnistajaks 1933. aasta märtsis. Tolsamal aastal keelustati Saksamaal meie evangeeliumikuulutamise töö. Ristimisel anti meile tulevikuks nõu tekstiga Ilmutuse 2:10: „Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Vaata, kurat tahab visata mõned teie seast vangitorni, et teid kiusataks; ja teil on viletsust kümme päeva. Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!” Võtsin selle salmi südamesse, ning mul polnud kahtlust, et mind ootavad ees rasked katsumused. See osutus tõeks.

Kuna me jäime poliitiliselt neutraalseks, suhtusid paljud naabrid meisse kahtlustavalt. Pärast poliitilisi valimisi karjus meie maja ees rühm mundrites natse: „Siin elavad reeturid!” Saksakeelse „Vahitorni” 1933. aasta detsembri numbris ilmunud artikkel „Ärge kartke neid” oli mulle eriliseks julgustuseks. Tahtsin jääda Jehoovale ustavaks tunnistajaks isegi kõige raskemates olukordades.

Vaenlase lahendus — vangistus

Chemnitzis oli võimalik „Vahitorni” salaja välja anda kuni 1935. aasta sügiseni. Pärast seda tuli kasutusel olev paljundusaparaat Maagimäestikku Beierfeldi viia, kus seda kasutati kirjanduse paljundamiseks 1936. aasta augustini. Jagasime Käthe’iga ajakirju vendadele, kelle aadressid saime isa käest. Mõnda aega sujus kõik hästi. Kuid siis võttis gestaapo mind järelevalve alla ning 1936. aasta augustis vahistati mind kodus ja pandi kinnipidamiskohta kohtuprotsessi ootama.

Veebruaris 1937 ilmus Saksimaal erikohtu ette 25 venda ja 2 õde, kaasa arvatud mina. Väideti, et Jehoova tunnistajate organisatsioon teeb õõnestustööd. Vennad, kes olid „Vahitorne” paljundanud, mõisteti viieks aastaks vangi. Mind kaheks aastaks.

Selle asemel et mind oleks pärast karistusaja lõppemist vabastatud, vahistas gestaapo mind uuesti. Minult oodati, et kirjutaksin alla avaldusele loobuda tegutsemast Jehoova tunnistajana. Kui ma sellest kindlalt keeldusin, läks ametnik raevu, hüppas püsti ning andis orderi minu vangistamiseks. Vangistuskäsk on näha ka pildil. Ilma et mul oleks lubatud oma vanematega kohtuda, viidi mind kohe väikesesse naistelaagrisse Elbe jõe äärde Lichtenburgi. Varsti pärast seda kohtusin Käthe’iga. Ta oli olnud Moringeni koonduslaagris alates 1936. aasta detsembrist, aga kui see koonduslaager suleti, saadeti ta koos paljude teiste õdedega Lichtenburgi. Ka minu isa vahistati, nägin teda alles 1945. aastal.

Lichtenburgis

Mul ei lubatud kohe teiste tunnistajatest naistega kokku saada, sest neile oli mingil põhjusel karistus määratud. Ühes blokis märkasin kahte vangide gruppi — naisi, kes istusid tavaliselt laua taga, ning tunnistajaid, kes pidid terve päev taburettide peal istuma, ilma et neile midagi süüa oleks antud.b

Võtsin hea meelega vastu ükskõik missuguse ülesande, mis mulle määrati, sest lootsin leida üles Käthe. Ja täpselt nii läkski. Meie teed ristusid, kui ta oli koos kahe teise vangiga tööle minemas. Kallistasin teda suurest rõõmust. Kuid naisvalvur kaebas meie peale otsekohe. Meid kuulati üle, ning sellest ajast alates hoiti meid sihilikult üksteisest lahus. Seda oli äärmiselt raske taluda.

Lichtenburgist on mu mällu sööbinud veel kaks juhtumit. Kord pidid kõik vangid siseõue kogunema, et raadiost üht Hitleri poliitilist kõnet kuulata. Meie, Jehoova tunnistajad, keeldusime, sest sellega kaasnesid patriootlikud tseremooniad. Seepärast suunasid valvurid tuletõrjevoolikud meie poole ning valasid meid üle hüdrandist tuleva tugeva veejoaga ja ajasid meid kaitsetuid naisi neljandalt korruselt alla siseõue. Pidime seal seisma läbimärgadena.

Ühel teisel korral kästi mul koos Gertrud Oehme ja Gertel Bürleniga komandandi maja värviliste lambikestega kaunistada, sest lähenemas oli Hitleri sünnipäev. Keeldusime, kuna tundsime ära Saatana meetodid, millega ta püüab panna meid tegema kompromissi väikestes asjades, mis viiks laitmatuse murdmiseni. Karistuseks pidi igaüks meist noortest õdedest järgmised kolm nädalat väikeses ja pimedas üksikkongis veetma. Kuid Jehoova oli meile lähedal ja isegi sellises hirmsas kohas oli ta meile varjupaigaks.

Ravensbrückis

Mais 1939 viidi vangid Lichtenburgi koonduslaagrist Ravensbrücki. Seal määrati mind koos paljude teiste tunnistajatest õdedega pesulasse tööle. Varsti pärast sõja puhkemist kästi meil tuua haakristiga lipp, kuid keeldusime seda tegemast. Selle tagajärjel pandi meid Mielchen Ernstiga karistusblokki. See oli üks julmemaid karistusviise, mis tähendas seda, et pidime iga päev ränka tööd tegema, isegi pühapäeviti, hoolimata ilmast. Tavaliselt oli maksimaalne karistusaeg kolm kuud, kuid meid hoiti seal terve aasta. Ilma Jehoova abita poleks ma iialgi ellu jäänud.

Aastal 1942 muutus vangide olukord mõnevõrra kergemaks ning mind määrati majapidajana tööle ühe SS-lase perekonda, kes ei elanud laagrist kuigi kaugel. Pere andis mulle mõningal määral vabadust. Näiteks kord, kui läksin lastega jalutama, kohtusin Josef Rehwaldi ja Gottfried Mehlhorniga, kahe vangiga, kellel olid violetsed kolmnurgad, ning sain nendega paar julgustavat sõna vahetada.c

Rasked sõjajärgsed aastad

Aastal 1945 jõudsid liitlasväed lähemale ning pere, kelle juures ma töötasin, põgenes ning mul tuli nendega ühes minna. Koos teiste SS-laste peredega moodustasid nad suure konvoi, mis liikus lääne poole.

Viimased sõjapäevad olid segased ja ohtlikud. Viimaks kohtasime mõningaid Ameerika sõdureid, kes lubasid mul järgmises linnas end vaba isikuna registreerida. Keda ma seal kohtasin? Josef Rehwaldi ja Gottfried Mehlhorni. Nad olid teada saanud, et kõik tunnistajad Sachsenhauseni koonduslaagrist olid jõudnud Schwerini, pärast seda kui nad olid läbi teinud kohutava surmamarsi. Niisiis asusime kolmekesi teele selle linna poole, mis oli meist umbes 75 kilomeetri kaugusel. Milline rõõm oli Schwerinis kohtuda kõigi koonduslaagrites ellujäänud ustavate vendadega, kelle hulgas oli ka Konrad Franke.

1945. aasta detsembriks oli olukord riigis sel määral paranenud, et sain reisida rongiga. Olin teel koju! Siiski tuli vahel ette ka seda, et pidin reisima raudteevaguni katusel lamades ja vaguniastmel seistes. Chemnitzi raudteejaamast läksin kohta, kus olime oma perega elanud. Kuid tänaval, kus natsid olid varem seisnud ja karjunud, et siin elavad reeturid, polnud ühtki maja alles jäänud. Kogu elamurajoon oli maatasa pommitatud. Kuid minu kergenduseks olid mu ema, isa, Käthe ning mu vennad ja õed siiski elus.

Majanduslik olukord sõjajärgsel Saksamaal oli kohutav. Vaatamata sellele hakkasid Jumala rahva kogudused kogu Saksamaal jõudsalt kasvama. Vahitorni ühing tegi kõik mis võimalik, et varustada meid kuulutustööks. Alustati uuesti tööd Magdeburgi Beetelis, mille natsid olid sulgenud. Kevadel 1946 kutsuti mind sinna tööle ning määrati kööki.

Veel kord keelu all ning vangistuses

Magdeburg asub selles Saksamaa osas, mis jäi kommunistide valitsuse alla. Nad keelustasid meie töö 1950. aasta 31. augustil ning sulgesid Magdeburgi Beeteli. Seega lõppes minu Beeteli teenistus, mis oli hinnalise väljaõppe aeg. Pöördusin tagasi Chemnitzisse, olles kindlalt otsustanud hoida tõest kõvasti kinni isegi kommunistliku valitsuse all ja kuulutada Jumala Kuningriiki kui ainsat lootust vaevatud inimkonnale.

Aprillis 1951 reisisin ühe vennaga Berliini, et saada „Vahitorni” numbreid. Kui tulime tagasi, olime jahmunud, nähes Chemnitzi raudteejaama politsei poolt ümber piiratuna. Kahtlemata ootasid nad seal meid ning meid arreteeriti otsekohe.

Kui mind kinnipidamiskohta viidi, olid mul kaasas dokumendid, mis tõestasid, et olin olnud mitmeid aastaid natside poolt vangistatud. Seepärast suhtusid valvurid minusse austusega. Üks tähtsamatest naisvalvuritest ütles: „Teie, Jehoova tunnistajad, pole kurjategijad; teie koht pole vanglas.”

Ükskord tuli ta minu kongi, kus olin koos kahe õega, ning pani midagi salaja ühe voodi alla. Mis see oli? Tema enda Piibel, mille ta lubas meil endale jätta. Ühel teisel korral külastas ta minu vanemaid, kes elasid vangla lähedal. Ta sai „Vahitorni” numbreid ja veidike toitu, peitis need riiete alla ning toimetas siis kõik salaja minu vangikongi.

Siinjuures tahaksin meenutada veel midagi. Vahel laulsime pühapäeva hommikuti teokraatlikke laule nii kõvasti, et teised vangid aplodeerisid pärast igat laulu rõõmuga.

Tugevus ja abi Jehoovalt

Kohtuprotsessi ajal, mis toimus 1951. aasta 4. septembril, lausus kohtunik sõnad, mida mainisin artikli alguses. Kandsin oma vanglakaristust Waldheimis, siis Halles ja lõpuks Hoheneckis. Paar lühikest seika näitavad, kuidas Jumal oli meile, Jehoova tunnistajatele, varjupaik ja tugevus ning kuidas tema Sõna andis meile jõudu.

Waldheimi vanglas kogunesid kõik õed regulaarselt ühte saali, seega oli meil võimalik kristlikke koosolekuid pidada. Meil ei lubatud kasutada pliiatsit ega paberit, kuid mõned õed said riidetükke, millest neil õnnestus teha väike loosung, mis kandis 1953. aasta teksti: „Pühas ehtes kummardage Jehoovat!” (Laul 29:2).

Üks naisvalvur tabas meid ootamatult ning andis meid viivitamatult üles. Siis tuli vanglaülem ning käskis kahel õel seda loosungit üleval hoida. „Kes selle tegi?” küsis ta. „Mida see tähendama peaks?”

Üks õde tahtis üles tunnistada ja süüd enda peale võtta, kuid leppisime kiiresti omavahel sosistades kokku, et vastutame selle eest ühiselt. Seega vastasime: „Tegime selle oma usu tugevdamiseks.” Loosung konfiskeeriti ning meid jäeti karistuseks söögist ilma. Kuid kogu selle ülekuulamise ajal hoidsid õed seda üleval, nii et võisime selle julgustava pühakirjateksti oma meelde talletada.

Pärast Waldheimi naistevangla sulgemist viidi meid üle Hallesse. Sinna lubati meile saata pakke, ja mis ma küll leidsin isa saadetud kingade sisse õmmelduna! „Vahitorni” artiklid! Mäletan veelgi nende pealkirju — „Tõeline armastus ilmneb tegudes” ning „Valed viivad elu kaotuseni”. Nii need kui ka teised artiklid olid tõelised maiuspalad, ja neid üksteisele salaja edasi andes tegi igaüks nendest endale märkmeid.

Läbiotsimise ajal leidis üks valvur mu isiklikud märkmed, mis ma olin õlgmadratsi alla peitnud. Hiljem kutsus ta mind ülekuulamisele ning ütles, et tahab kindlasti teada artikli „Jehoova kartjate väljavaated aastaks 1955” tähendust. Tema kui kommunist oli sügavalt kurb oma juhi Stalini surma pärast aastal 1953 ning talle tundus, et tulevik on tume. Meid aga ootas vanglas ees olukorra muutus, kuigi ma tol ajal sellest veel teadlik ei olnud. Ma seletasin enesekindlalt, et Jehoova tunnistajate tulevikuväljavaated on parimad. Miks? Ma tsiteerisin selle artikli juhtteksti Laul 112:7: „Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Jehoova peale!”

Jehoova jääb mu varjupaigaks ja tugevuseks

Pärast seda, kui jäin tõsiselt haigeks, vabastati mind vanglast kaks aastat varem, märtsis 1957. Ida-Saksamaa ametnikud avaldasid mulle jälle survet minu tegevuse pärast Jehoova teenistuses. Seepärast kasutasin 1957. aasta 6. mail juhust ning põgenesin Lääne-Berliini ning sealt edasi Lääne-Saksamaale.

Võttis aastaid, enne kui mu füüsiline tervis taastus. Kuid tänase päevani on mul hea vaimne isu ja ootan igatsusega igat „Vahitorni” uut numbrit. Aeg-ajalt uurin ma end läbi. Kas ma olen ikka veel vaimselt meelestatud? Olen ma arendanud häid omadusi? Kui minu usk läbi katsuda, kas toob see kiitust ja au Jehoovale? Minu eesmärk on Jehoovale kõikides asjades meelepärane olla, nii et ta jääks igavesti mu varjupaigaks ja tugevuseks.

[Allmärkused]

[Pilt lk 26]

SS-i ametiruum Ravensbrückis

[Allikaviide]

Ülal: Stiftung Brandenburgische Gedenkstätten

[Pilt lk 26]

Minu kirjalik luba töötada väljaspool laagrit