Mis on juhtunud laitmatusega?
PISUT üle saja aasta tagasi naasis Lõuna-Aafrika Vabariigist Inglismaale teemantidega hangeldaja Barney Barnato. Jõudnud pärale, pahandas teda üks temast kirjutatud ajaleheartikkel. Seetõttu andis ta toimetajale käsitsikirjutatud märkmed teise artikli jaoks, et „lihtsalt täpsustataks mõningaid asju”, ning lisas ka tšeki suurele rahasummale.
Toimetaja Jerome K. Jerome viskas märkmed prügikorvi ja andis tšeki tagasi. Hämmeldunud Barnato kahekordistas jalamaid oma pakkumist. Ka see lükati tagasi. „Kui palju te soovite?” päris ta. Jerome sõnab seda juhtumit meenutades: „Ma seletasin talle, et Londonis sellised asjad läbi ei lähe.” Jerome’i kui toimetaja laitmatus polnud mingil juhul müüdav.
Sõna „laitmatus” on defineeritud kui „kõlbelist õiglust, ausust”. Sellist inimest saab usaldada. Ent tänapäeval õõnestab ebaausus ehk laitmatuse puudus kõiki elu valdkondi.
Kirjeldades kõlbelise laitmatuse kadu, on Suurbritannia meediavahendid populariseerinud sõna sleaze. Ajalehe „The Independent” sõnul hõlmab sleaze „kõike alates armuafääridest ja kohalike omavalitsuste mahhinatsioonidest kuni suurtelt eksporttellimustelt ebaausalt saadava tuluni”. Ükski eluvaldkond pole välja jäänud.
Laitmatuse kõikuvad mõõdupuud
Laitmatus ei tähenda loomulikult seda, et me peaksime täiuslikud olema, küll aga peegeldab see inimese põhiolemust. Meie kiirelt rikastumist propageerivas maailmas võib laitmatus näida tihti pigem takistuse kui voorusena. Näiteks kasutavad tudengid üha keerukamaid seadeldisi, et eksamitel pettuse teel läbi saada, ning taolisi uusi leiutisi on peaaegu et võimatu avastada. Üks Suurbritannia ülikooli professor väidab, et enam kui pooled briti tudengid on kasutanud pettust, ning Suurbritannia pole selles osas kindlasti mitte ainus maa.
Läbi sõrmede ei saa vaadata ka sellele, mis läheb süütutele inimestele maksma ebaausate inimeste vale ja pettus. Näiteks Indias Bhopali linnas tappis 1984. aastal toksiline gaas üle 2500 mehe, naise ja lapse ning sajad tuhanded said kannatada. Ajaleht „The Sunday Times” teatas: „Abistamisplaanid ohvrite aitamiseks on määritud korruptsiooniporiga. [— — —] Põhjendatud kahjutasunõudjate kindlakstegemist on raskendanud tuhanded alusetud kahjutasunõuded, võltsitud dokumendid ja tõendusmaterjalid.” Tagajärjeks oli see, et kümme aastat hiljem oli 470 miljoni [USA] dollari suurusest kahjuhüvitussummast abivajajatele jaotatud vaevu 3,5 miljonit.
Kuidas on lood religiooniga? Mida öelda selle laitmatuse kohta? Paraku pole selle mõõdupuud tihti ilmalikest kõrgemad. Võtame näiteks roomakatoliku piiskopi Eamon Casey, kes tunnistas, et on ühe nüüdseks juba teismelise vallaspoja isa. Suurbritannia ajalehe „Guardian” kohaselt pole Casey juhtum „sugugi tavatu”. Sarnane mõte toodi ajalehes „The Times”: „Tuleb tunnistada, et piiskop Casey häbitegu pole sugugi erandlik, sellises tsölibaadi rikkumises pole midagi uut ega enneolematut.” Seda öeldut toetades väidab Šotimaa ajaleht „The Glasgow Herald”, et kõigest 2 protsenti Ühendriikide roomakatoliku vaimulikest on hoidunud nii hetero- kui ka homoseksuaalsetest vahekordadest. On see arv siis õige või mitte, igal juhul näitab see katolike preestrite kõlbluse mainet.
Kas on üksikisikul võimalik selliste näidetega silmitsi seistes kõlbeliselt laitmatuks jääda? Kas on see vaeva väärt? Mida see nõuab ja mis tasu see toob?