Vangistatute vaimne vabastamine

„ME OOTASIME teid.” „Neil viimastel öödel nägin teie tulekust lausa und.” „Suur tänu teile, et olete teinud kellelegi ülesandeks meid korrapäraselt külastada.” „Me tahame väljendada oma tänulikkust kõigi õnnistuste eest, mida me ärateenimatult saame Jehoovalt ja tema organisatsioonilt, ning õigel ajal antava vaimse toidu eest.”

Mis oli nende tänuavalduste põhjuseks? Need on mõningad mõtted kinnipeetavatelt eri vanglatest Mehhikos. Nad hindavad seda tähelepanu, mida Jehoova tunnistajad neile osutavad ja mis on neid vaimselt vabastanud isegi vangis olles. Mehhikos on 42 vanglat, kus Jehoova tunnistajad hoolitsevad korrapäraselt kinnipeetavate vaimsete vajaduste eest. Neid kohti nimetatakse Centro Readaptación Social (sotsiaalsed rehabilitatsioonikeskused). Mõnedes vanglates peetakse regulaarselt isegi kristlikke koosolekuid, ja sellel on väga head tulemused. Näiteks käis ühe hiljutise loenduse kohaselt nendes paikades koosolekutel umbes 380 inimest. Samal ajal viidi läbi keskmiselt 350 piibliuurimist. 37 vangi olid kõlblikud kuulutustööd alustama ja 32 pühendas oma elu Jehoovale, sümboliseerides seda veeristimisega.

Kuidas seda tööd tehakse

Kuidas teevad Jehoova tunnistajad neis paikades kuulutustööd? Esmalt lähevad nad vastutavate ametnike juurde, et paluda vanglasse sissepääsemiseks kirjalikku luba. Selleks nad selgitavad oma külastuse eesmärki: õpetada vangidele seda, kuidas parandada oma elu ja kuidas teenida Jumalat talle meelepärasel viisil.

Juhtkond on alati neile selleks ka loa andnud. Need ametnikud hindavad Piibli õpetusi, mida kinnipeetavatele pakutakse. Vanglate juhtkonnad on märganud, et Jehoova tunnistajad järgivad nendes paikades kehtestatud turvanõudeid. Nad on lubanud neil vange külastavail Jumala teenijail kasutada koosolekute läbiviimiseks kontoreid, söögisaale ja tööruume. Ühes vanglas lubati tunnistajatel koguni väike kuningriigisaal ehitada, nagu näitab ka järgnev kogemus, mille jutustas reisiv ülevaataja Mehhiko kaguosast.

„1991. aasta alguses hakkasime külastama vanglat Oaxaca osariigis Tehuantepecis, kus oli suur vaimne nälg. Alustasime peatselt 27 piibliuurimist. Arvestades huviga, mida vangid ilmutasid, hakati seal läbi viima viit koosolekut. Üks vangidest, kes ilmutas suurt armastust Jehoova vastu, otsustas ehitada vangla territooriumile väikese kuningriigisaali, et oleks paik, kus koosolekuid pidada. Ta läks vanglaülema juurde ja küsis selleks luba, ning juhtkond oli väga koostöövalmis. 1992. aasta detsembrikuu alguses said kuus vangi hea sõnumi kuulutajateks. Kuna edusammud olid ilmsed, tehti korraldusi mälestusõhtu läbiviimiseks vanglas. Palusime vanglaülemalt luba tuua kaasa sümbolid — leiva ja veini — ning pärast nelja tunni pikkust arutelu antigi luba.

Juhtus nii, et 3. aprillil 1993. aastal (kolm päeva enne mälestusõhtut) vabastati mõned vangid. Kui üks nendest, kes oli kuulutaja, sai vabakslaskmise paberid, siis palus ta vanglaülema jutule, saamaks luba jääda kuni mälestusõhtu pühitsemiseni vanglasse. See üpris tavatu palve hämmastas ülemat väga, kuid tulles vastu vangi suurele soovile viibida vanglaspeetaval mälestusõhtul, andis ta nõusoleku. Mälestusõhtul viibis 53 inimest, kes programmi lõppedes lausa rõõmupisaraid valasid. Me andsime sellele grupile nimeks ’Cereso vabadus’, sest nad on vabad vaimses mõttes.”

Jehoova tunnistajate tööd hinnatakse neis paigus väga. Ühe sellise kinnipidamiskoha juhtiv ametnik soovitab avalikult kinnipeetavatel Jehoova tunnistajate koosolekutel käia, mis on kui kiire ümberkujundamise „teraapia”.

Tõhus rehabilitatsiooniprogramm

Tänu Jehoova tunnistajate tegevusele on paljud vangid täielikult muutunud. Kuigi tihti osutub tõeks see, et need, kes on olnud vanglas, lähevad pärast vabanemist jälle kuritegelikule teele, siis need, kes on Jumala Sõna sõnumi tõesti vastu võtnud, on täielikult muutunud. Nende ümberkujunemine tuletab meile meelde apostel Pauluse sõnu: „Hoorajad .. ja vargad ja ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri Jumala riiki! Ja sellised olid teist mõningad; aga te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus” (1. Korintlastele 6:9—11).

See, et nende isiksus on oluliselt muutunud, ilmneb ka siis, kui nad väljendavad oma tundeid. Campeche osariigi vanglas Campeche linnas kinnipeetav Miguel väljendas end nõnda: „Ma võin täna rõõmuga öelda, et loodan kuuluda teiste lammaste hulka, kellel on lootus, mis on kirjas 2. Peetruse 3:13 ja Matteuse 5:5.” Kobenis Campeche osariigi vanglas olev José kommenteeris: „Kuigi ma olen vang ja minu süütegu võib olla väga raske, mõistan ma seda, et Jehoova on väga halastav ning kuuleb mu palveid ja anumisi. Ta võib andestada minu üleastumised ja anda mulle võimaluse kuulutada oma ülejäänud elu head sõnumit Jumala Kuningriigist. Suur tänu meie kogudusevanematele, et nad võtavad aega meid vanglas külastada, nii et võime Jumala Kuningriigi tõotustest kasu saada. Millised suurepärased õnnistused! Kas ma tunnen end vangina? Ei, Jehoova on andnud mulle vaimse vabaduse, mida ma just vajasin.”

Mis on ajendanud mõrvareid, vägistajaid, kuritahtlikke süütajaid, vargaid ja teisi muutuma õigesti elavateks kristlasteks? Nendesamade meeste sõnul on selleks ümberkujundavaks jõuks Jumala Sõna ja tõeliselt pühendunud inimeste hea seltskond. Mazatláni vangimajas Sinaloa osariigis kinnipeetava Tiburcio juhtum on heaks näiteks, et see rehabilitatsiooniprogramm on tõesti tõhus. Ta oli vanglas Sinaloa osariigis Concordias, kus tal oli probleeme oma ägeda iseloomu tõttu. Tiburcio naine on Jehoova tunnistaja ja mees kohtles oma abikaasat väga halvasti, isegi kui too teda vanglas külastamas käis. Naine oli kannatlik ja jätkas tema külastamist, nii et mees palus tal tuua raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”a, mida hakkas ise uurima. Seejärel palus mees, et keegi tuleks vanglasse temaga uurima. Tiburcio hakkas vaimselt edenema ja tema suhted teistega muutusid paremaks. Ta viidi üle Mazatláni vanglasse, kus oli grupp, kes uuris Piiblit, ja nüüd on ta kuulutaja. Ta kommenteerib: „Ma olen nüüd koos oma naise, laste ja kaasvangidega väga tänulik, et selles paigas on võimalik tõde õppida, ja ma loodan, et lähitulevikus mind vabastatakse ning ma saan käia kõigil kokkutulekutel ja koguduse koosolekutel.”

Sealsamas on ka Conrado, kes on väga tänulik nende muudatuste pärast, mida ta on suutnud oma elus teha. Tal olid sedavõrd tõsised abieluprobleemid, et naine läks tema juurest ära. Ta otsis lohutust narkootikumidest. Mõne aja pärast hakkas ta ise uimasteid müüma. Ta arreteeriti ja mõisteti vangi marihuaana ja kokaiini transportimise pärast. Vanglas oli grupp inimesi, kes uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit, ning ta kutsuti koos nendega uurima. Ta väljendab oma tundeid järgmiselt: „Mulle avaldas muljet see, kui hästi koosolekuid läbi viidi, väljaannetel põhinev uurimisprogramm ja tõik, et kõik tugines Piiblile. Palusin koheselt piibliuurimist ja hakkasin koosolekutel käima.” See oli 1993. aasta jaanuaris. Nüüd on Conrado vanglast väljas ja jätkab edenemist kristlikus koguduses.

Islas Marías

Mehhikos on üks hirmuäratav vangla, mis hõlmab nelja saart nimega Islas Marías. Vangid võivad ringi liikuda kõigil nendel karistussaartel, kus neid kinni peetakse. Mõned elavad seal koos naise ja lastega.

Sinna on rajatud väike kogudus. Kolm venda Mazatlánist sõidavad sinna kord kuus, et aidata koosolekuid läbi viia, tuua kirjandust ja julgustada. Vahetevahel külastab neid ka ringkonnaülevaataja. Keskmiselt käib koos 20 kuni 25 inimest. Seal on neli ristitud ja kaks ristimata kuulutajat. Reisiv ülevaataja teatab, et „mõned käivad jala 17 kilomeetrit, et minna pühapäevasele koosolekule, ja peavad lahkuma koosolekult kiiruga, et jõuda loenduse ajaks tagasi. Isegi kiire kõnniga kestab tagasitee üle kahe tunni”. Üks vend, kes õppis tõde selles vanglas, ütles hiljuti: „Varem ootasin ma kogu aeg, et saaksin siit rutem välja, kuid nüüd mõtlen, et juhtugu see, mil Jehoova tahab, igal juhul on mul ka siin sees palju tööd teha.”

Me oleme rõõmsad, nähes, et tõde ilmutab oma väge, vabastades siiraid inimesi, kes püüavad Jehoovale meelepärased olla. Nendest, kes on õppinud tõde vanglas, on üle tosina vabastatud ja ristitud ning nad elavad nüüd Jumala sulastena õiglast elu, mõned neist on saanud isegi kogudusevanemaks. See on jõuliselt tõendanud Piibli väge parandada südameid ja muuta inimesi. Niipea kui taolised kuritegude pärast vangistatud mehed asuvad Jumala Sõna valguse teele, kogevad nad tõelist vabanemist, mida tõotas Jeesus, kui ta ütles: „Tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:32; Laul 119:105).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Paljud on kasu saanud kristlikust tõest, mida nad õppisid vanglas