Mida usuvabadus sulle tähendab?

Ehkki usuvabadust peetakse Ühendriikides üheks inimese põhiõiguseks, tabas 1940-ndatel aastatel seda maad rahvajõukude vägivalla laine Jehoova tunnistajate vastu

MILJONID on selle eest võidelnud. Mõned on selle eest koguni surnud. See on tõesti inimsoo kallemaid omandeid. Mis see on? Vabadus! Teatmeteos „The World Book Encyclopedia” defineerib vabadust kui „võimalust langetada otsuseid ja neid ellu viia”. Ta jätkab: „Juriidilisest seisukohast vaadatuna on inimesed vabad siis, kui ühiskond ei sea neile ebaõiglasi, mittevajalikke või ebamõistlikke piiranguid. Ühiskond peab ka kaitsma inimeste õigusi: nende põhivabadusi, võimeid ja eesõigusi.”

See idee kõlab lihtsana. Ometi näib, et tegelikus elus on inimestel peaaegu võimatu kokku leppida, millised piirid tuleks vabadusele panna. Näiteks mõned arvavad, et valitsus peab jõustama seadused, kaitsmaks kodanike õigusi. Kuid teised väidavad, et need seadused ongi just ahelad, millest kodanikud tuleb vabastada! On selge, et vabaduse tähendus inimestele on erisugune.

Kuidas on usuvabadusega?

Näib, et vabadus, mille üle kõige tulisemalt vaieldakse, on usuvabadus, mida on defineeritud kui „õigust uskuda ja elada valitud usu järgi”. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonis öeldakse, et „igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele”. Sinna hulka kuulub ka inimese õigus „oma usku või veendumusi muuta” ning samuti vabadus „kuulutada oma usku või veendumusi .. õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu”. (Artikkel 18.)

Me kindlasti ootame, et riik, kes oma alamate eest tõesti hoolitseb, annaks neile sellise vabaduse. Kahjuks alati seda ei juhtu. „Religioon puudutab paljude inimeste sügavaimaid tundeid,” märgib „The World Book Encyclopedia”. „Osal valitsustel on ühe religiooniga tugevad sidemed ning nad arvavad, et teist usku inimesed ohustavad poliitilist võimu. Valitsus võib pidada religiooni poliitiliselt ohtlikuks ka sellepärast, et religioonid võivad truuduse Jumalale riigikuulekusest ettepoole seada.”

Taolistel põhjustel kehtestavad mõned valitsused usutegevusele piiranguid. Osa valitsusi ei luba üleüldse usuga tegelda. Ja mõningad, kes küll väidavad end usuvabadust kaitsvat, hoiavad kogu religioosset tegevust range kontrolli all.

Mõtle näiteks olukorrale, mis valitses palju aastaid Mehhikos. Kuigi sealne põhiseadus tagas usuvabaduse, sätestas see ka tingimuse: „Kirikud, mida kasutatakse jumalateenistuste pidamiseks, kuuluvad riigile, keda esindab föderaalvalitsus, ning see otsustab, milliseid neist tohib jätkuvalt sel eesmärgil kasutada.” Aastal 1991 parandati põhiseadust ja see piirang kaotati. Kuid see näide tõestab, et usuvabadust võidakse eri maades erinevalt tõlgendada.

Teist laadi usuvabadus

Kas maal, kus sina elad, on usuvabadus? Kui on, siis mida selle all mõeldakse? Kas sa tohid kummardada Jumalat viisil, nagu sina seda eelistad teha, või oled sa sunnitud saama riigikiriku liikmeks? Kas sul lubatakse lugeda ja levitada usulist kirjandust või on valitsus sellesisulised trükised ära keelanud? Kas sa tohid rääkida oma usust teistele või peetakse seda teiste inimeste usuliste õiguste rikkumiseks?

Nende küsimuste vastus sõltub sellest, kus sa elad. Aga on huvitav, et olemas on ka niisugune usuvabadus, mis ei sõltu vähimalgi määral inimese asukohast. Kui Jeesus oli aastal 32 m.a.j. Jeruusalemmas, ütles ta oma järelkäijatele: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:31, 32).

Mida Jeesus seda öeldes silmas pidas? Tema juutidest kuulajad ihkasid Rooma valitsuse alt vabaks saada. Kuid Jeesus ei rääkinud poliitilise rõhumise alt vabanemisest. Ta tõotas oma jüngritele midagi märksa paremat, nagu me järgmisest artiklist näeme.