Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU
Vahitorni
VEEBIRAAMATUKOGU
eesti
  • PIIBEL
  • VÄLJAANDED
  • KOOSOLEKUD
  • w96 1/12 lk 24-28
  • Jehoova on olnud mu varjupaik

Pole ühtegi videot.

Vabandust, video laadimisel tekkis tõrge.

  • Jehoova on olnud mu varjupaik
  • Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1996
  • Alapealkirjad
  • Sarnased artiklid
  • Tähtis külastus
  • Võtame seisukoha Piibli tõe poolel
  • Talume tugevat vastupanu
  • Võitlen tõsiste haigustega
  • Pioneeritööl vaatamata vastupanule
  • Tasutoov kogemus
  • Jehoova on olnud mulle hea
  • Kaheksale lapsele Jehoova teede õpetamine on toonud muret ja rõõmu
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2006
  • Rohkem kui 50 aastat „rändelu”
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1996
  • Hüljatud orb leiab armastava Isa
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2005
  • Olen teeninud Jehoova armastava käe all
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1996
Veel
Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1996
w96 1/12 lk 24-28

Jehoova on olnud mu varjupaik

JUTUSTANUD PENELOPE MAKRIS

Mu ema anus mind palavalt: „Jäta oma abikaasa, su vennad leiavad sulle parema.” Miks tahtis mu armastav ema, et lahutaksin oma abielu? Mis oli teda rööpast nii välja löönud?

OLEN sündinud 1897. aastal väikeses Ambelose külas Samose saarel. Olime kogu perega kreeka õigeusu kiriku hardad liikmed. Isa suri natuke enne minu sündi ning ema, minu kolm venda ja mina pidime kõvasti töötama ainuüksi selleks, et keset tollast äärmist vaesust elus püsida.

Aastal 1914 puhkes Esimene maailmasõda ja varsti pärast seda kästi mu kahel vanemal vennal sõjaväkke astuda. Et sellest kõrvale hoida, emigreerusid nad Ameerikasse ning jätsid minu ja mu noorema venna koos emaga koju. Mõni aasta hiljem, aastal 1920, abiellusin meie küla noore kooliõpetaja Dimitrisega.

Tähtis külastus

Varsti pärast minu abiellumist tuli mu ema vend Ameerikast meile külla. Ta tõi juhtumisi kaasa ühe köite Charles Taze Russelli kirjutatud „Kirjauurimuste” sarjast. Selle väljaandjad olid piibliuurijad, keda praegu tuntakse Jehoova tunnistajatena.

Kui Dimitris avas raamatu, märkas ta teemat, mille üle ta oli lapsest saadik mõtelnud: „Mis inimesega surma korral juhtub?” Keskkoolis oli ta küsitlenud sellesama teema kohta kreeka õigeusu teoloogi, kuid polnud saanud rahuldavat vastust. Selge ja loogiline selgitus, mille see väljaanne andis, vaimustas Dimitrist sedavõrd, et ta läks otseteed küla kohvimajja, kus mehed Kreekas armastavad koguneda. Seal ta jutustas, mida ta Piiblist oli teada saanud.

Võtame seisukoha Piibli tõe poolel

Umbes sel ajal — 1920-ndate aastate alguses — oli Kreeka ühe teise sõja keerises. Dimitris värvati nekrutiks ja saadeti Türgi mannermaale Väike-Aasiasse. Ta sai haavata ning saadeti koju. Kui ta oli paranenud, läksin koos temaga Väike-Aasiasse Smürnasse (praegu Izmir, Türgi). Kui sõda aastal 1922 äkitselt lõppes, pidime sealt pagema. Õigupoolest pääsesime vaevu ühe kõvasti kannatada saanud paadiga Samosele. Jõudnud koju, põlvitasime ja tänasime Jumalat — Jumalat, kellest meil olid ikka veel vaid napid teadmised.

Peagi määrati Dimitris kooliõpetajaks Bathysse, saare pealinna. Ta jätkas piibliuurijate kirjanduse lugemist ja ühel vihmasel õhtul külastasid meid neist kaks, kes olid pärit Chiose saarelt. Nad olid tagasi tulnud Ameerikast, et teenida kolportööridena, nagu nimetati täisaegseid evangeeliumikuulutajaid. Me võtsime nad öömajale ja nad rääkisid meile Jumala eesmärkide kohta paljusid asju.

Pärast seda Dimitris ütles mulle: „Penelope, ma mõistan, et see on tõde, ja ma pean seda järgima. See tähendab, et ma pean lõpetama laulmise kreeka õigeusu kirikus ega saa koolilastega enam kirikus käia.” Meie teadmised Jehoovast olid küll piiratud, kuid soov teda teenida oli suur. Niisiis vastasin: „Ma ei tee sulle takistusi. Tee täpselt nii, nagu soovid.”

Ta jätkas võrdlemisi kõhklevalt: „Jah, aga kui meie teguviisist teada saadakse, kaotan ma töökoha.”

„Mis sellest ikka,” ütlesin ma, „egas kõik inimesed teeni leiba õpetajatena! Me oleme noored ja tugevad ning võime Jumala abiga leida muud tööd.”

Umbes samal ajal saime teada, et üks teine piibliuurija — samuti kolportöör — oli Samosele tulnud. Kui kuulsime, et politsei ei andnud talle luba pidada avalikku piibliteemalist kõnet, läksime teda otsima. Leidsime ta ühest poest, kus ta parasjagu vestles kahe kreeka õigeusu teoloogiga. Need läksid peagi minema, tundes piinlikkust, et nad polnud osanud oma uskumusi Piibliga kaitsta. Minu abikaasa, kellele kolportööri teadmised muljet avaldasid, küsis: „Kuidas sa Piiblit nii hästi tunned?”

„Me uurime Piiblit kavakindlalt,” vastas ta. Ta avas koti ja võttis välja õpperaamatu „Jumala kannel” ning näitas meile, kuidas seda raamatut Piibli uurimisel kasutatakse. Kangest õpihimust ajendatuna läksime meie abikaasaga, kolportöör ja veel kaks meest koos poodnikuga otsemaid viimase koju. Kolportöör ulatas igaühele raamatu „Jumala kannel” ning me asusime kohe seda uurima. Uurisime seni, kuni kell oli tublisti üle südaöö, ning seejärel, koidiku lähenedes, hakkasime õppima laule, mida piibliuurijad laulsid.

Sellest ajast peale hakkasin uurima Piiblit mitu tundi päevas. Teiste maade piibliuurijad varustasid meid pidevalt piibliuurimise abivahenditega. 1926. aasta jaanuaris pühendusin palves Jumalale, tõotades tagasihoidmatult, et täidan tema tahet. Sama aasta suve lõpupoole sümboliseerisime mõlemad abikaasaga veeristimise kaudu oma pühendumist. Kuna meil oli suur soov rääkida teistele asjadest, mida me õppisime, siis alustasime traktaadiga „Lootusesõnum” („Message of Hope”) ukselt uksele teenistust.

Talume tugevat vastupanu

Ühel päeval kutsus üks noor naine mind pisikesse kreeka õigeusu palvemajja liturgiale. „Ma ei kummarda Jumalat enam sel viisil,” selgitasin ma. „Nüüd kummardan teda vaimus ja tões, nagu õpetab Piibel.” (Johannese 4:23, 24.) Ta oli rabatud ja kuulutas igasse ilmakaarde, mis minu ja mu abikaasaga on sündinud.

Praktiliselt igaüks sai meie vastaseks. Meil polnud rahu mitte kuskil — ei kodus ega koosolekutel, mida pidasime koos saare mõnede huvitatutega. Õigeusu preestrite õhutusel kogunesid rahvahulgad meie koosolekupaiga ümber ning pildusid kive ja hüüdsid solvanguid.

Kui levitasime „Lootusesõnumi” traktaati, kogunesid lapsed meie ümber, hüüdes meie kohta „rahuriiklased” ja muid teotavaid sõnu. Abikaasa kolleegid hakkasid samuti teda kimbutama. 1926. aasta lõpus anti ta kohtu alla süüdistusega, et ta ei kõlba kooliõpetajaks, ja mõisteti 15 päevaks vangi.

Kui mu ema sellest teada sai, soovitas ta mul oma abikaasa maha jätta. „Kallis ema, kuula mind,” vastasin ma, „sa tead sama hästi kui mina, kui väga ma sind armastan ja austan. Kuid ma lihtsalt ei saa lasta sul takistada meid kummardamast tõelist Jumalat Jehoovat.” Ta läks oma kodukülla kibedalt pettununa.

Aastal 1927 peeti Ateenas piibliuurijate kokkutulek ning Jehoova avas meilegi võimaluse seal olla. Olime ülirõõmsad ning saime vaimset tugevdust sellest, et viibisime suure hulga kaasusklike seas. Naasnud Samosele, levitasime oma saare linnades ja külades 5000 traktaati pealkirjaga „Tunnistus maailma valitsejatele” („A Testimony to the Rulers of the World”).

Umbes sel ajal lasti Dimitris õpetajakohalt lahti ning et meisse suhtuti eelarvamusega, oli meil peaaegu võimatu tööd leida. Aga kuna mina oskasin õmmelda ja Dimitris oli oskuslik maaler, suutsime teenida piisavalt, et ots otsaga välja tulla. Aastal 1928 mõisteti mu abikaasa ja veel neli Samose saare kristlikku venda hea sõnumi kuulutamise pärast kaheks kuuks vangi. Mina kui ainuke piibliuurija, kes oli vabaduses, sain neile vanglasse toitu viia.

Võitlen tõsiste haigustega

Äkitselt haigestusin tuberkuloossesse spondüliiti, mis oli tollal tundmatu krooniline haigus. Kaotasin söögiisu ja olin pidevalt kõrges palavikus. Ravi hõlmas seda, et mind pandi kipslahasesse alates kaelast kuni reiteni välja. Et rahaliselt toime tulla, müüs mu abikaasa ära ühe maatüki ja tänu sellele sain ravi jätkata. Ahastuses palusin Jumalalt iga päev jõudu.

Kui sugulased mind külastasid, puhusid nad vastupanu pidevalt lõkkele. Ema ütles, et kõik need hädad tabavad meid selle tõttu, et vahetasime usku. Liikumisvõimetuna leotasin patja pisaratega, anudes meie taevast Isa, et ta annaks mulle vastupidamiseks kannatlikkust ja julgust.

Voodi kõrval laual hoidsin oma Piiblit ning brošüüre ja traktaate külastajate jaoks. Minu õnnistuseks toimusid meie väikese koguduse koosolekud meie pool; võisin korrapäraselt saada vaimset julgustust. Pidime ära müüma veel teisegi maatüki, et Ateena arstile ravi eest maksta.

Mõne aja pärast külastas meid reisiv ülevaataja. Tal oli väga kahju näha mind sellises seisundis ja Dimitrist töötuna. Ta aitas lahkesti meil korraldada oma asjad nii, et saime asuda Mytilene linna Lesbose saarele. Kolisime sinna 1934. aastal ning Dimitrisel õnnestus leida tööd. Peale selle olid seal imetoredad kristlikud vennad ja õed, kes minu eest mu haiguse ajal hoolitsesid. Viis aastat kestnud ravi järel olin järk-järgult oma haigusest täiesti terveks saanud.

Ent 1946. aastal, peagi pärast Teist maailmasõda, jäin taas raskesti haigeks, seekord tuberkuloossesse peritoniiti. Olin viis kuud kõrge palaviku ja tõsiste valudega voodis. Kuid nagu varemgi, ei lakanud ma kunagi rääkimast oma külastajatele Jehoovast. Aja jooksul sain tervise tagasi.

Pioneeritööl vaatamata vastupanule

Sõjajärgsetel aastatel sai Jehoova tunnistajatele Kreekas osaks tugev vastupanu. Majast majja teenistuse ajal vahistati meid palju kordi. Mu abikaasa viibis vangistuses kokku peaaegu aasta. Teenistusse minnes me tavaliselt planeerisime veeta öö politseijaoskonnas vahi all. Kuid Jehoova ei hüljanud meid kunagi. Ta andis meile alati julgust ja jõudu, mida me vastupidamiseks vajasime.

1940-ndatel aastatel lugesin „Teadustajast” („Informant” [praegu „Meie Kuningriigiteenistus”]) võimalusest olla puhkusepioneerteenistuses. Otsustasin, et osalen selles teenistusvaldkonnas, kus pidi teenistusele pühendama 75 tundi kuus. Tulemuseks oli see, et minu korduskülastuste ja piibliuurimiste arv suurenes — üksvahe viisin iga nädal läbi isegi 17 piibliuurimist. Samuti kujunes mul Mytilene äripiirkonnas välja oma ajakirjade pakkumisring, kus levitasin regulaarselt umbes 300 „Vahitorni” ja „Ärgake!” numbrit poodides, kontorites ja pankades.

Kui reisiv ülevaataja teenis meie kogudust aastal 1964, ütles ta: „Õde Penelope, ma näen sinu aruandekaardilt, millised suurepärased tulemused sul teenistuses on. Miks sa ei anna üldpioneerteenistuse avaldust?” Jään selle julgustuse eest talle alati tänulikuks; täisaegne teenistus on toonud mulle rõõmu juba rohkem kui kolm aastakümmet.

Tasutoov kogemus

Mytilenes on üks tihedalt asustatud piirkond nimega Langada, kus elasid Kreeka põgenikud. Me sihilikult ei käinud seal ukselt uksele selle fanaatilise vastupanu pärast, mida olime kohanud. Ent kui mu abikaasa oli vangis, pidin tema külastamiseks sellest piirkonnast läbi minema. Ühel vihmasel päeval kutsus üks naine mind enda koju, sest teda huvitas, miks mu abikaasa vangis on. Selgitasin talle, et ta on seal Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamise pärast ning et ta kannatab, nagu Kristuski oli kannatanud.

Mõne aja pärast tegi üks teine naine minuga kokkuleppe, et astuksin mööda minnes tema juurest läbi. Kui ma saabusin, leidsin, et ta oli kutsunud kohale ühtekokku 12 naist. Aimates võimalikku vastupanu, palusin Jumalalt tarkust ja julgust, et igas olukorras hakkama saada. Naistel oli palju küsimusi ja mõned esitasid ka vastuväiteid, kuid ma oskasin anda Pühakirjal põhinevad vastused. Kui tõusin püsti, et lahkuda, palus majaperenaine mul järgmisel päeval tagasi tulla. Võtsin kutse rõõmuga vastu. Kui me järgmisel päeval ühes kaaslasega kohale jõudsime, leidsime naised meid juba ootamas.

Pärast seda hakkasid meie piiblilised vestlused toimuma korrapäraselt ning me alustasime palju piibliuurimisi. Mitmed nendest naistest edenesid täpses tundmises ja nõndasama nende pereliikmed. See grupp oli hiljem Mytilene uue Jehoova tunnistajate koguduse tuumaks.

Jehoova on olnud mulle hea

Läbi aastate on Jehoova tasunud mu abikaasale ja mulle nende pingutuste eest, mis me tema teenistuses oleme teinud. Käputäiest tunnistajatest, kes olid Samosel 1920-ndatel aastatel, on nüüd kasvanud kaks kogudust ja üks grupp, kus on kokku umbes 130 kuulutajat. Ja Lesbose saarel on neli kogudust ja viis gruppi, kus on ligikaudu 430 Kuningriigi kuulutajat. Minu abikaasa oli Jumala Kuningriigi aktiivne kuulutaja kuni oma surmani aastal 1977. Milline eesõigus on näha neid, keda oleme aidanud, ikka veel innukalt teenimas! Oma laste, lastelaste ja lastelastelastega moodustavad nad suure rahvahulga, kes kummardab Jehoovat ühtsuses!

Minu kristlik teenistus, mis on nüüdseks kestnud juba rohkem kui 70 aastat, pole olnud kerge. Kuid Jehoova on olnud võrreldamatu kindlus. Kõrge ea ja halveneva tervise tõttu olen sunnitud voodis lamama ja saan teha ainult väga vähesel määral kuulutustööd. Kuid nagu laulik, saan minagi öelda Jehoovale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” (Laul 91:2).

(Ajavahemikul, mil seda artiklit koostati, õde Makris suri. Tal oli taevane lootus.)

[Pilt lk 26]

Koos oma abikaasaga aastal 1955

[Pilt lk 26]

Jaanuaris 1997 oleks õde Makris saanud 100-aastaseks

    Eestikeelsed väljaanded (1984-2026)
    Logi välja
    Logi sisse
    • eesti
    • Jaga
    • Eelistused
    • Copyright © 2026 Watch Tower Bible and Tract Society of Pennsylvania
    • Kasutustingimused
    • Privaatsus
    • Privaatsusseaded
    • JW.ORG
    • Logi sisse
    Jaga