Kasvukeskkond Ekvatoriaal-Guineas

LOKKAV loodus on esimene asi, mis avaldab muljet reisijale, kelle lennuk Ekvatoriaal-Guinea rahvusvahelises lennujaamas maabub. Lennurada ümbritsevad majesteetlikud puud, mistõttu lennujaamahooned näivad tegelikust väiksemana. Lopsakas taimestik, mille kasvu hoogustavad rohked vihmasajud ning aastaringne umbes 30-kraadine õhutemperatuur, vohab mererannast kuni mäetippudeni välja.

Ekvatoriaal-Guineas leiab aset ka teistlaadi jõuküllane kasvamine, „Jumala poolt seatud kasvamine” (Koloslastele 2:19). Sarnaselt Etioopia riigiametnikuga, kes Filippuselt abi palus, ihkavad paljud siinsed elanikud Pühakirja mõista (Apostlite teod 8:26—39). Pole sugugi ebatavaline, et mõni inimene pöördub tänaval Jehoova tunnistaja poole ja palub piibliuurimist. Ligikaudu 325 Ekvatoriaal-Guinea tunnistajat viivad läbi üle tuhande piibliuurimise.

Seemnete külvamine algusaegadel

Ekvatoriaal-Guinea, Aafrika väikseim maa, asub Nigeeriast ja Kamerunist lõunas. (Vaata kaarti.) Esimesena tõid siia hea sõnumi Nigeeria Jehoova tunnistajad, kes tulid kakaoistandustesse tööd otsima. Moodustati mitu ingliskeelset kogudust, ent pärastpoole, kui vennad pidid tagasi Nigeeriasse minema, läksid need laiali. Varsti pärast maa iseseisvumist aastal 1968 määras Vahitorni ühing siia kolm misjonäridest abielupaari. Poliitiliste raskuste tõttu polnud neil võimalik siia kauaks jääda, kuid nende kuulutustööl olid head tulemused.

Santiago, üks neist misjonäridest, kohtas Buenaventurat, pikka, lihaselist meest, keda kohalikud tundsid supermehena. See oli usklik mees, kes pidas lugu Piiblist, kuid ta oli äkilise loomuga. Väikseimastki solvangust piisas talle, et kedagi lüüa. Kui ta baaris vihastus, kadusid sealt kõik kohalviibijad, põgenedes tema hoopide eest isegi akende kaudu. Tegelikult kavatses Buenaventura Santiagot kuulates ta läbi tuusteldada, kui ta oma juttu Pühakirja põhjal veenvalt ei tõesta. „Katsugu vaid keegi supermeest haneks tõmmata,” ütles ta endale. Kuna kuuldu, iseäranis lootus elada igavesti paradiisis maa peal, teda paelus, nõustus ta piibliuurimisega.

Uurimise jooksul tugevnes Buenaventura soov elada igavesti paradiisis ning ta õppis, et sellise autasu saamiseks tuleb tal kohandada oma elu Jumala mõõdupuudega. Mõistes, et tõelised kristlased ei tohi ’tasuda kurja kurjaga’, hakkas ta oma loomuse valitsemiseks tõsiseid pingutusi tegema (Roomlastele 12:17).

Tõeline katse saabus päeval, mil ta ühe baarikülastaja klaasi kogemata ümber ajas. Mees vihastus ja lõi teda. Silmapilkselt kadusid teised baaris olnud minema, arvates, et läheb kakluseks. Kuid Buenaventura maksis purunenud klaasi alandlikult kinni, ostis mehele uue joogi ning vabandas oma kohmakuse pärast. Kui tema naabruskonna inimesed nägid, et Piibli uurimine on teda niivõrd muutnud, soovisid mitmed neist temaga koos Piiblit uurida. Selleks ajaks kui Buenaventura ristiti, oli tal juba viis piibliuurimist. Viimased viis aastat on ta teeninud kogudusevanemana ja ehkki inimesed nimetavad teda ikka veel supermeheks, teevad nad seda nüüd huumoriga.

„Teadlikud oma vaimsetest vajadustest”

Ekvatoriaal-Guinea vähesed tunnistajad jätkasid 1970-ndatel aastatel kuulutamist ja kooskäimist nii hästi, kui nad oskasid. Hiljem tuli mitu paari Hispaania misjonäre neile appi. Andrés Botella, kes on teeninud Ekvatoriaal-Guineas 12 aastat, meenutab, et peagi pärast saabumist avaldas talle muljet see, et inimesed olid tõesti „teadlikud oma vaimsetest vajadustest” (Matteuse 5:3, NW). „Selliste inimestega, kes Piiblit hindavad, on olnud tõeline rõõm seda uurida,” ütleb ta.

Mary, üks Hispaania õde, uuris Piiblit noore naise Maríaga, kes mainis talle, et tema vanemad Francisco ja Fausta on samuti huvitatud Piibli uurimisest. Kuna Maryl oli juba 15 piibliuurimist ja María vanemad elasid veidi eemal, möödus mitu nädalat, enne kui tal oli võimalik neid külastada.

Kui Mary koos oma abikaasa Serafíniga tema vanematega viimaks kohtus, oli neil juba olemas raamat „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”a ja Piibel ning nad tahtsid väga alustada Piibli uurimist. Niisiis tegidki nad seda kohemaid. Serafín pani tähele, et María vanemad tunnevad materjali väga hästi. Teisel külastusel, kui nad käsitlesid teist peatükki, märkas ta sama asja. „Tundus, justkui uuriksime kahe ristitud tunnistajaga,” meenutab Serafín. Kuna näis, et nad tunnevad materjali väga hästi, tegi Serafín kolmandal külastusel ettepaneku viia uurimine läbi küsimuste ja vastuste vormis, sest ta tahtis kindlaks teha, kui palju nad materjali tegelikult mõistavad. Selgus, et Francisco ja Fausta olid juba terve raamatu iseseisvalt läbi uurinud!

Millist mõju olid nende värsked teadmised neile avaldanud? Kooskõlas õpituga olid nad juba lakanud käimast spiritistlikel koosolekutel ning katkestanud sidemed katoliku kirikuga. Lisaks sellele oli Francisco loobunud suitsetamisest ning nad ei söönud enam liha, kust veri polnud korralikult välja lastud. Kuna oli ilmne, et nad on kõike õpitut ellu rakendanud, innustati neid hakkama oma teadmisi ka teistele jagama. Otsekohe hakkasid nad naabritele kuulutama. Vaid kolme kuuga said nad ristimiskõlblikuks. Francisco on praegu teenistusabiline, ning tänu nende mõlema heale eeskujule ja innukusele kuulutustöös on nüüd kolm nende tütart Jehoova tunnistajad, kaks poega käivad koosolekutel ning kuue muu sugulasega viiakse läbi piibliuurimist.

Peagi pärast seda, kui Francisco lasi end ristida, kohtas ta Pablot, kes oli harras katoliiklane ja ametilt kirikuteener. Alati kui preester puudus, pidas jutluse Pablo. Kui mõni kirikuliige oli haige, siis ta külastas teda; kui keegi kirikust puudus, siis Pablo helistas, et teda julgustada; kui keegi suri, siis tegi ta lahkunu perekonna lohutamiseks kõik, mis suutis. On arusaadav, miks kogu vallarahvas Pablot väga armastas.

Kuna Pablo pidas Piiblist sügavalt lugu, võttis ta meeleldi vastu Francisco ettepaneku uurida koos Piiblit. Pablo taipas kiiresti, kui mõistlik on Piiblis leiduv sõnum, ning kui ta oli uurinud paaril korral, otsustas ta kasutada mõningaid õpitud kirjakohti oma „karjasekülastusel” haige kirikuliikme juurde. Varsti pärast seda selgitas Pablo ühel oma pühapäevasel jutlusel, kui tähtis on kasutada Jumala nime Jehoova ning miks ei tohiks kasutada kujusid.

Kuna ta ise võttis tõe vastu väga kiiresti, ootas ta sedasama ka teistelt kirikuliikmetelt. Kuid pidanud kolm või neli taolist Piiblil põhinevat jutlust, märkas Pablo, et inimesed polnud rahul sellega, mis ta neile rääkis. Seepärast otsustas ta kirikust lahkuda ja Jehoova tunnistajatega korrapäraselt läbi käima hakata. Mõne kuuga sai ta ristimiskõlblikuks ning nüüd on ta innukas hea sõnumi kuulutaja. Kuigi tal pole võimalik kuulutada täisaegselt, viib ta praegu läbi kümmet piibliuurimist.

Kasvu edendamine kooskäimiste läbi

Ekvatoriaal-Guinea tunnistajad suhtuvad tõsiselt Piibli käsku mitte jätta maha koguduse kooskäimisi (Heebrealastele 10:25). Alates aastast 1994, kui valitsus vendade tööd jälle ametlikult tunnustas, on nad püüdnud innukalt sobivaid kuningriigisaale leida. Tegelikult on enamik kogudusi juba ehitanud või siis ehitamas omaenda saali.

Mongomos, kus pühapäevastel koosolekutel viibijate arv ületab tihti kaks ja pool korda Kuningriigi kuulutajate arvu, on kogudus teinud tublisti tööd, ehitamaks avarat koosolekupaika. Kuna teised Mongomo religioonid tavaliselt palkavad oma kirikute ehitamiseks töölised, pole kohalike tunnistajate tegevus jäänud märkamata. Ühel päeval tuli ehituse juurde uusapostliku kiriku (Iglesia Nueva Apostólica) pastor ning küsis ühelt kogudusevanemalt, kui palju see oma tublidele töölistele maksab. Pastor rääkis, et ehkki ta võttis oma koguduse liikmete seast tööle mõned müürsepad, edeneb töö väga aeglaselt. Ta oli mõelnud, kas ta saaks palgata mõned neist töölistest, kes kuningriigisaali ehitasid. Kui talle öeldi, et kõik tunnistajad töötavad tasuta, kõndis ta hämmeldunult minema.

Nendelt, kes elavad kuningriigisaalist kaugel, võib koosolekutel käimine nõuda märkimisväärseid ohvreid. Nii oli Juani, noore mehega, kes ristiti 1994. aastal. Ta kuulis tõde Gabonis, kus ta uuris läbi esimese poole „Igavese elu” raamatust. Seejärel naases ta Ekvatoriaal-Guineasse oma kodukülla, mis asus Mongomost umbes 100 kilomeetri kaugusel. Selle tõttu polnud tal kerge uurimist jätkata. Kuid ta ei andnud alla. Iga kuu võttis ta ette kaheksatunnise jalgrattamatka Mongomosse, kus Santiago, üks kohalikest kogudusevanematest, viis temaga läbi uurimist. Ta viibis Mongomos mõned päevad ja uuris selle aja jooksul kolm või neli korda. Sel teel oli tal võimalik uurimiskursus läbi teha ning ristimiskõlblikuks saada.

Mis aitab Juanil vaimselt tugevana püsida, kui ta saab teiste kristlastega nii vähe koos olla? Eeskätt see, et ta on innukas hea sõnumi kuulutaja. Ta on kuulutanud igale oma küla elanikule ning selleks ajaks kui ta ristiti, oli tal 13 piibliuurimist. Kuus tema õpilast tulid temaga kaasa Mongomos peetud ühepäevasele erikokkutulekule, et tema ristimist näha. Nüüd viib ta oma kandi huvitatutega korrapäraselt läbi „Vahitorni”-uurimist, kus tavaliselt on kohal umbes 20 inimest.

Kannatlik seemnete kastmine

Vaimne kasv pole alati kiire. Et näha seemet lõpuks vilja kandmas, läheb mõnikord tarvis rohkesti kannatlikkust. See osutus tõeks Paca puhul, kes esimest korda kuulis head sõnumit juba 1984. aastal, kui pioneerist õde Edita talle turul kuulutas. Kui Edita järgmisel nädalal Pacat selle kodus külastas, oli Paca nõus hakkama Piiblit uurima. Kuigi ta palju ei edenenud, jätkas Edita temaga uurimist, sest ta märkas Pacal häid omadusi. „Ta tundus olevat lambasarnane inimene,” selgitab Edita, „ja ma palusin Jehoovalt, et ta avaks tema südame.”

Paca uuris vaheaegadega neli ja pool aastat, kuid edenes ikka väga vähe. Niisiis, kui nad „Igavese elu” raamatu olid läbi uurinud, rääkis Edita Pacaga otsekoheselt sellest, kui tähtis on tõesse tõsiselt suhtuda. Püüdes jõuda Paca südameni, lasi Edita isegi pisarail voolata.

„See südamesttulev nõuanne tõesti mõjutas mind,” meenutab Paca. „Sellest ajast peale hakkasin oma elus muudatusi tegema. Astusin Teokraatlikku Teenistuskooli ja sellelsamal aastal sain ristimata kuulutajaks. Õnnelikuim päev minu elus saabus siis, kui mind viimaks ristiti!” Paca praegust entusiasmi nähes on tema kunagist apaatiat raske uskuda. Praegu viib ta läbi 13 piibliuurimist ning mõistagi on ta kannatlik nendega, kes ei edene kiiresti.

Nad aitavad inimestel oma elu parandada

Elades vastavalt Piibli mõõdupuudele, on Ekvatoriaal-Guinea Jehoova tunnistajad oma aususe ja korralikkuse tõttu omandanud hea maine. Üks mees, kellele oli nende käitumine ilmselgelt muljet avaldanud, pöördus ühe Bata koguduse vanema poole ja küsis: „Kas teil on „Arutluste”b raamatut? Olen tüdinud olemast ilmalik inimene. Tahaksin saada Jehoova tunnistajaks!”

Antonio, üks Malabo koguduse teenistusabilisi, on tüüpiline näide ilmalikust inimesest, kes sai Jehoova tunnistajaks. Enne Piibli uurimist elas ta kombelõtva elu. Ta kulutas enamiku kellassepana teenitud rahast alkoholi peale ning elas kõlvatult. Mis aitas tal oma eluviisi muuta? Talle avaldas sügavat muljet see, mida tekstis 1. Korintlastele 6:9, 10 jõuliselt öeldakse: „Ärge eksige: hoorajad ja .. joodikud .. ei päri Jumala riiki!” Ta mõistis, et Jumala heakskiidu saamiseks peab ta eluviisi muutma. Sel eesmärgil hakkas ta hoolsalt seltskonda valima (Õpetussõnad 13:20). Kui endised sõbrad teda külastasid ja jooma kutsusid, ei võtnud ta kutset vastu, vaid hakkas neile hoopis kuulutama. Ei läinud kuigi kaua, kuni nad ta rahule jätsid.

Kas need pingutused tasusid ennast ära? „Olen tõesti õnnelik, et ma muutsin eluviisi,” selgitab Antonio. „Kuigi olen juba üle kuuekümne, on mu tervis nüüd tunduvalt parem, kusjuures mu endised sõbrad on kas surnud või väga põdurad. Nüüd on mul tõelised sõbrad, mitte aga niisugused, kes tahavad üksnes sellist kaaslast, kes neile järgmise pitsi välja teeks. Mis kõige tähtsam, mul on head suhted Jumalaga. Olen üldpioneer ning uurin Piiblit ühe mehega, kellel on samuti alkoholiga probleeme, niisiis saan kasutada tema aitamiseks omaenda kogemust.”

Jumala orjadeks saamine

Umbes 200 aastat tagasi võeti Ekvatoriaal-Guinea rannikualadelt inimesi ja viidi nad laevaga Ameerikasse orjadeks. Tänapäeval hakkavad paljud vabatahtlikult orjadeks — Jumala orjadeks. Sedalaadi orjus on toonud neile tõelise vabaduse, päästes nad valla babülonlike doktriinide ja spiritistlike tavade köidikuist. Samuti on see õpetanud neile, kuidas elada rahuldustpakkuvat ja saavutusterohket elu. Nad on kogenud Jeesuse tõotuse täitumist: „[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:32).

Pidades silmas, et 1995. aastal viibis mälestusõhtu pühitsemisel 1937 inimest — ligi kuus korda rohkem kui selle maa kuulutajaid —, on olemas suurepärane väljavaade edasiseks vaimseks kasvuks. Üha istutades ja kastes innukalt tõeseemneid, on Ekvatoriaal-Guinea Jehoova tunnistajad kindlad, et ’Jumal laseb neil kasvada’ (1. Korintlastele 3:6). Pole kahtlustki, et vaimne kasvukeskkond Ekvatoriaal-Guineas on ideaalne!

[Allmärkused]