Nad täitsid Jehoova tahet
Peetrus kuulutab nelipühapäeval
OLI mahe kevadhommik aastal 33 m.a.j. Õhus võis lausa tunda elevust! Jeruusalemma tänavad kihasid juutidest ja proselüütidest. Neid oli tulnud sinna seesugustest paikadest nagu Eelam, Mesopotaamia, Kapadookia, Egiptus, Rooma. Kui meeliköitev oli küll näha igaüht oma paikkonna rahvariietes ning kuulda eri keeli! Mõned olid võtnud sellel erilisel sündmusel osalemiseks ette ligi kahe tuhande kilomeetrise reisi. Mis sündmus see oli? Nelipühad — rõõmuküllane juudi pidustus, mis tähistas odralõikuse lõppu (3. Moosese 23:15—21).
Taevasse tõusis templialtaril toodud ohvrite suitsu ning leviidid laulsid Hallelit (Laulud 113 kuni 118). Veidi enne kella üheksat hommikul juhtus midagi jahmatavat. Taevast sündis „kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud”. See täitis terve koja, kuhu oli kogunenud 120 Jeesuse Kristuse jüngrit. Pühakiri jutustab: „Neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida” (Apostlite teod 2:1—4).
Igaüks kuuleb oma keelt
Peagi läksid paljud jüngrid summas kojast välja. Kui hämmastav: nad oskasid rääkida kokkutulnud rahvaste eri keeli! Mõtle, milline üllatus see oli, kui Pärsiast tulnu ning Egiptuse elanik kuulsid galilealasi rääkivat nende keeli. Muidugi mõista olid inimesed täis aukartust. „Mis see küll peaks tähendama?” küsisid nad. Mõned hakkasid jüngreid pilkama ning ütlesid: „Nad on täis magusat viina!” (Apostlite teod 2:12, 13).
Seejärel astus apostel Peetrus esile ning pöördus rahvahulga poole. Ta selgitas, et see imeline keelteanne viib täide Jumala tõotuse, mis anti prohvet Joeli kaudu: „Ma valan oma Vaimu kõige liha peale!” (Apostlite teod 2:14—21; Joel 3:1—5). Tõepoolest, Jumal oli just nüüdsama valanud oma püha vaimu Jeesuse jüngrite peale. See oli selge tõend, et Jeesus on surnuist üles äratatud ning on nüüd Jumala paremal käel taevas. „Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!” ütles Peetrus (Apostlite teod 2:22—36).
Kuidas kuulajad reageerisid? „[See] läks .. neil südamest läbi,” öeldakse jutustuses, „ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: ’Mehed, vennad, mis me peame tegema?’ ” Peetrus vastas: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida.” Umbes 3000 inimest tegigi nõnda! Pärast seda „jäid [nad] alati apostlite õpetusse” (Apostlite teod 2:37—42).
Sellel tähelepanuväärsel juhtumil üles astudes kasutas Peetrus esimest ’taevariigi võtit’, mis Jeesus oli lubanud talle anda (Matteuse 16:19). Need võtmed avasid eri inimrühmadele erilisi eesõigusi. Esimene võti võimaldas juutidel saada vaimuga võitud kristlasteks. Seejärel avasid teine ja kolmas võti sellesama võimaluse vastavalt samaarlastele ja paganatele (Apostlite teod 8:14—17; 10:44—48).
Mida meie võime õppida
Kuigi see juutidest ja proselüütidest rahvahulk kandis ühiskondlikku vastutust Jumala Poja surma eest, pöördus Peetrus inimeste poole lugupidavalt, nimetades neid „vendadeks” (Apostlite teod 2:29). Ta soovis neid kahetsema ajendada, mitte hukka mõista. Seepärast oli ta positiivse hoiakuga. Ta tõi välja faktid ning kinnitas oma mõtteid Pühakirja tsitaatidega.
Neil, kes tänapäeval head sõnumit kuulutavad, on hea järgida Peetruse eeskuju. Nad peaksid püüdma leida oma kuulajatega ühise keele ning siis taktitundeliselt nendega Pühakirja põhjal arutlema. Kui Piibli tõde esitatakse positiivsel moel, osutavad õiglase südamega inimesed sellele soodsat vastukaja (Apostlite teod 13:48).
Peetruse ind ja julgus nelipühapäeval on teravaks kontrastiks sellega, kuidas ta seitse nädalat varem Jeesust salgas. Tookord sai Peetrusest võitu inimestekartus (Matteuse 26:69—75). Kuid Jeesus oli Peetruse eest härdalt palvetanud (Luuka 22:31, 32). Kahtlemata oli apostel Peetrus saanud jõudu sellest, et Jeesus talle pärast surma end ilmutas (1. Korintlastele 15:5). Selle tulemusena Peetruse usk ei lõppenud. Juba veidi aja pärast kuulutas ta julgelt. Ja seda ei teinud ta mitte ainult nelipühil, vaid oma elu lõpuni.
Kuidas on lugu siis, kui meie oleme mingil moel eksinud nagu Peetrus? Ilmutagem kahetsust, palugem andestust ning otsigem vaimset abi (Jakoobuse 5:14—16). Siis võime minna edasi, olles täis kindlust, et meie püha teenistus meeldib meie halastavale taevasele Isale Jehoovale (2. Moosese 34:6).