„Õpeta meid palvetama”
„ISSAND, õpeta meid palvetama.” Nii palus üks Jeesuse Kristuse jünger (Luuka 11:1). See jünger, kelle nime pole mainitud, oli kahtlemata inimene, kes palvet sügavalt hindas. Samamoodi mõistavad ka tänapäeval tõelised kummardajad palve tähtsust. Palve kaudu kuuleb meid ju universumi Kõrgeim Isik! Mõtle sellele! „Palve Kuulja” pöörab isiklikult tähelepanu meie muredele ja hädadele (Laul 65:3, NW). Mis veelgi tähtsam, palve kaudu saame Jumalat tänada ja kiita (Filiplastele 4:6).
Vaatamata sellele tõstatavad sõnad „õpeta meid palvetama” mõningaid tõsiseid küsimusi. Kõikjal maailmas pöörduvad eri religioonid Jumala poole mitmel viisil. Kuid kas palvetada saab nii õigel kui ka valel viisil? Vastuse saamiseks vaadakem kõigepealt mõningaid populaarseid religioosseid kombeid, mis on seotud palvega. Me koondame tähelepanu Ladina-Ameerikas levinud kommetele.
Pühakujud ja „kaitsepühakud”
Üldiselt on Ladina-Ameerika maad väga religioossed. Näiteks võib kõikjal Mehhikos kohata populaarset „kaitsepühakute” poole palvetamise kommet. On täiesti tavapärane, et Mehhiko linnadel on „kaitsepühakud”, kelle auks peetakse kindlatel päevadel pühasid. Mehhiko katoliiklased palvetavad ka paljude pühakujude poole. Palve olemusest sõltub see, millist „pühakut” jumalakummardaja appi hüüab. Kui keegi otsib abikaasat, võib ta süüdata küünla „pühak” Antoniusele. Keegi, kes läheb autoga sõitma, võib end „pühak” Christophoruse hoolde usaldada, kes on reisijate, eriti aga autosõitjate kaitsja.
Kust on aga sellised kombed pärit? Ajalugu näitab, et kui hispaanlased saabusid Mehhikosse, leidsid nad eest rahva, kes oli pühendunud paganlike jumalate kummardamisele. Oma raamatus Los Aztecas, Hombre y Tribu, mis räägib asteekidest, ütleb Victor Wolfgang von Hagen: „Seal olid igal asjal omad jumalad, igal taimel oli oma jumal, igal tegevusel oli oma jumal või jumalanna, oli olemas isegi enesetapujumal. Yacatecuhtli oli ärimeeste jumalus. Sellises polüteistlikus maailmas oli kõikidel jumalatel selgelt määratletud omadused ja ülesanded.”
Nende jumalate ja katoliiklike „pühakute” sarnasus oli nii silmatorkav, et kui hispaanlastest vallutajad püüdsid kohalikke elanikke „kristianiseerida”, vahetasid viimased lihtsalt truuduse oma ebajumalatele truudusega kiriku „pühakutele”. Ajalehe The Wall Street Journal artiklis tunnustati seda, et Mehhiko mõningates osades levinud katoliiklusel on paganlik algupära. Selles märgiti, et ühes piirkonnas vastas enamik 64 „pühakust”, keda rahvas austas, „kindlatele maajade jumalatele”.
Teatmeteos New Catholic Encyclopedia väidab, et „pühakute ja maiste inimeste vahel valitseb lähedane usalduslikkuse side, .. side, mis kaugeltki mitte ei riku suhteid Kristuse ja Jumalaga, vaid hoopis rikastab ning süvendab neid”. Aga kuidas võib side, mis on kahtlemata paganlik pärand, süvendada inimese suhteid tõelise Jumalaga? Kas palved, mida esitatakse sellistele „pühakutele”, võivad tõesti Jumalale meelepärased olla?
Palvehelmeste algupära
Teine populaarne komme on seotud palvehelmeste kasutamisega. Teatmeteos Diccionario Enciclopédico Hispano-Americano kirjeldab, et palvehelmed on „nöör, mille viiskümmend või sada viiskümmend helmest on suuremate helmestega eraldatud kümnesteks gruppideks ning mille küljes ripub nüüdisajal kolmele helmele järgnev krutsifiks”.
Üks katoliiklik väljaanne selgitab, kuidas palvehelmeid kasutatakse: „Püha roosipärg on valjult öeldava ja mõttelise palve vorm, mis puudutab meie lunastuse müsteeriume. See koosneb viieteistkümnest osast. Iga osa koosneb Meie Isa palve, kümne Ave Maria ja ühe Gloria lugemisest. Iga osa juures mõtiskletakse ühe müsteeriumi üle.” Müsteeriumid on doktriinid ehk õpetused, mida katoliiklased peaksid teadma ja mis sel juhul puudutavad Kristuse Jeesuse elu, kannatusi ja surma.
Teatmeteos The World Book Encyclopedia ütleb: „Esmased palvehelmestega palvetamise vormid said kristluses alguse keskajal, kuid levisid laiemalt alles 15. ja 16. sajandil.” Kas palvehelmeste kasutamine on ainuomane vaid katoliiklusele? Ei. Teatmeteos Diccionario Enciclopédico Hispano-Americano teatab: „Sarnaseid palvehelmeid kasutatakse islami, lamaismi ja budismi jumalakummardamisel.” Tõepoolest, teatmeteos Encyclopedia of Religion and Religions märgib: „Arvatakse, et muhameedlased võtsid palvehelmed üle budistidelt ja kristlased ristisõdade ajal muhameedlastelt.”
Mõningad väidavad, et palvehelmed on lihtsalt meelespidamisel abiks, kui on tarvis korrata konkreetne arv palveid. Aga kas nende kasutamine on Jumalale meelepärane?
Me ei pea oletama ega väitlema selle üle, kas need kombed on õiged ja põhjendatud. Jeesus andis autoriteetse vastuse oma järelkäijatele, kes soovisid, et neid õpetataks palvetama. See, mida ta ütles, valgustab ja võib-olla ka üllatab mõningaid lugejaid.
[Pildid lk 3]
Katoliiklaste seas on palvehelmeste kasutamine laialt levinud. Milline on nende algupära?