„Tunnustage taolisi mehi”
KORINTOSE koguduses ei olnud kõik hästi. Seal oli leidnud aset šokeerivalt ebamoraalne juhtum ning vendade seas oli lõhesid. Mõnede ees oli tõsiseid isiklikke probleeme või oli neil küsimusi, mis ootasid vastust. Mõned vennad kaebasid üksteist kohtusse, teised koguni väitsid, et ülestõusmist ei ole.
Oli kerkinud ka eriti tõsiseid küsimusi. Kas need, kes elavad religioosselt erimeelses perekonnas, peaksid jääma oma uskmatu abikaasa juurde või asuma eraldi elama? Milline on õdede koht koguduses? Kas sobib võtta osa ebajumalate ohvriliha söömisest? Kuidas tuleks koosolekuid — sealhulgas Issanda õhtusöömaaega — läbi viia? (1. Korintlastele 1:12; 5:1; 6:1; 7:1—3, 12, 13; 8:1; 11:18, 23—26; 14:26—35.)
Kuna Ahhaikos, Fortunaatus ja Stefanas kahtlemata tundsid, et selline probleemne õhkkond ohustab vendade heaolu, võtsid nad ette reisi apostel Pauluse juurde Efesosse. Võimalik, et lisaks nendele ärevatele sõnumitele viisid nad Paulusele koguduselt kirja, milles nende küsimuste kohta aru päriti (1. Korintlastele 7:1; 16:17). Ilmselt polnud need kolm venda ainsad, kes olukorra pärast muret tundsid. Tegelikult oli Paulus juba saanud „Kloe pererahvalt” sõnumeid selle kohta, et koguduseliikmete seas on riidlemisi (1. Korintlastele 1:11). Kahtlemata aitasid sõnumitoojate teated Paulusel olukorrast selgemini aru saada, otsustada, millist nõu anda ja kuidas kerkinud küsimustele vastata. Näib, et kiri, mida me praegu teame kui esimest kirja korintlastele, ongi see, mille Paulus Jumala pühast vaimust juhituna korintlastele vastuseks saatis. Ahhaikos, Fortunaatus ja Stefanas võisid olla need, kes selle kirja kohale toimetasid.
Kes olid Ahhaikos, Fortunaatus ja Stefanas? Mida me võime õppida sellest, mida Pühakiri nendest räägib?
Stefanase pere
Stefanase pere oli Pauluse teenistuse „esimene pöördunu” Lõuna-Kreekas asuvas Rooma provintsis Ahhaias umbes aastal 50 m.a.j. ning Paulus ise oli selle pere ristinud. Ilmselt pidas Paulus Stefanase peret korintlastele eeskujuks ja küpseks tasakaalustavaks jõuks. Ta kiitis seda perekonda südamlikult koguduse heaks tegutsemise eest: „Ma palun teid, vennad: teie teate Stefanase peret, et see on Ahhaias esimene pöördunu ja et nemad on andunud pühade abistamisele; olge teiegi sõnakuulelikud niisugustele ja igaühele, kes töötab ühes ning näeb vaeva” (1. Korintlastele 1:16; 16:15, 16). Kes konkreetselt Stefanase „perre” kuulusid, pole öeldud. Selle väljendiga võidakse mõelda lihtsalt perekonnaliikmeid, ent see võib hõlmata ka orje või palgatöölisi. Kuna Ahhaikos on tüüpiline orja, Fortunaatus aga tüüpiline vabakslastud orja ladinakeelne nimi, oletavad mõned kommentaatorid, et need kaks meest võisid olla sellesama pere liikmed.
Igatahes pidas Paulus Stefanase peret eeskujulikuks. Selle liikmed olid „andunud pühade abistamisele”. Nad olid ilmselt tunnustanud vajadust koguduse heaks tööd teha ning olid vabatahtlikult võtnud oma õlule vastutuse, mis selle teenistusega kaasnes. Nende soov teenida pühasid vääris kindlasti moraalset toetust ja tunnustust.
„Nad on kosutanud minu ja teie vaimu”
Kuigi olukord Korintoses tegi Paulusele küll muret, valmistas kolme sõnumitooja saabumine talle heameelt. Paulus ütleb: „Ma rõõmustun Stefanase ja Fortunaatuse ja Ahhaikose tulekust, sest nemad täidavad minule teie aset; nemad on ju jahutanud [„kosutanud”, NW] minu ja teie vaimu” (1. Korintlastele 16:17, 18). Kuna Paulus teadis Korintoses valitsevat olukorda, oli eemalolek korintlastest olnud talle arvatavasti murelätteks, kuid nende käskjalgade kohalolek tegi nüüd tasa terve koguduse puudumise. Tõenäoliselt aitasid nende teated Paulusel olukorrast täieliku ettekujutuse saada ning kartust vähemalt osaliselt hajutada. Ehk polnud lood üldsegi nii halvasti, kui ta ette oli kujutanud.
Vastavalt Pauluse sõnadele ei kosutanud missioon, mille kolm sõnumitoojat olid endale võtnud, mitte üksnes tema vaimu, vaid ergutas ka Korintose koguduse vaimu. Kahtlemata tõi Korintose kogudusele kergendust teadmine, et käskjalad on Paulusele olukorra iga aspekti hästi ära seletanud ning toovad tagasi tulles kaasa tema nõuanded.
Niisiis said Stefanas ja tema kaks kaaslast korintlaste pärast nähtud vaeva eest soojalt kiita. Paulus hindas neid mehi nii kõrgelt, et määras nad lõhenenud Korintose kogudust juhtima. Apostel õhutab vendi: „Olge teiegi sõnakuulelikud niisugustele ja igaühele, kes töötab ühes ning näeb vaeva. [—] Tunnustage taolisi mehi!” (1. Korintlastele 16:16; 16:18, NW). Sellised tungivad soovitused viitavad selgelt sellele, et vaatamata koguduses valitsevatele pingetele, olid need mehed täiesti lojaalsed. Niisuguseid mehi tuli pidada kalliks (Filiplastele 2:29).
Ustav koostöö toob häid tulemusi
Pole kahtlustki, et tihe koostöö Jehoova organisatsiooni ja selle esindajatega toob häid tulemusi. Kui Paulus peagi pärast esimest kirja kirjutas veel teisegi, mida me praegu teame kui teist kirja korintlastele, siis liikusid asjad koguduses juba paremuse poole. Selliste vendade nagu Ahhaikose, Fortunaatuse ja Stefanase järjepidev kannatlik tegevus, samuti ka Tiituse külaskäik, oli avaldanud head mõju (2. Korintlastele 7:8—15; võrdle Apostlite teod 16:4, 5).
Praegusaja Jehoova rahva koguduste liikmed võivad saada kasu, kui nad mõtisklevad selle üle, mida Pühakiri nendest ustavatest meestest põgusalt räägib. Näiteks oletame, et kohalikus koguduses kestab olukord, mida ei saa mingil põhjusel otsekohe lahendada ning mis põhjustab vendadele muret. Mida tuleks teha? Jäljendada Stefanast, Fortunaatust ja Ahhaikost, kes täitsid julgelt oma kohust teatada sellest olukorrast Paulusele ning jätsid seejärel asjad usaldavalt Jehoova hoolde. Innukus õigluse pärast ei pannud neid kuidagi omapäi tegutsema ega ’kibestuma Jehoova vastu’ (Õpetussõnad 19:3).
Kogudused kuuluvad Jeesusele Kristusele ning sarnaselt sellega, kuidas ta toimis Korintose koguduse puhul, hakkab ta õigel ajal tegutsema, et lahendada kõik raskused, mis koguduste vaimset heaolu ja rahu ohustada võivad (Efeslastele 1:22; Ilmutuse 1:12, 13, 20; 2:1—4). Kui me seni aga Stefanase, Fortunaatuse ja Ahhaikose head eeskuju järgime ning oma vendi teenides jätkuvalt pingutame, siis toetame ka meie lojaalselt kogudust, ehitame üles oma vendi ning ’õhutame neid armastusele ja headele tegudele’ (Heebrealastele 10:24, 25).