Olen kogu elu lootnud, et ma ei pea kunagi surema

JUTUSTANUD HECTOR R. PRIEST

„See vähktõbi on ravimatu,” sõnas arst. „Me ei saa sinu heaks enam midagi teha.” See diagnoos pandi mulle üle kümne aasta tagasi. Siiski kannan tänaseni mõtteis piiblilist lootust elada igavesti maa peal, ilma et peaksin kunagi surema (Johannese 11:26).

MINU vanemad olid siirad metodistid, kes käisid korrapäraselt meie farmi lähedase väikese maakonnalinna kirikus. Sündisin Uus-Meremaal, Wellingtonist umbes 130 kilomeetrit kirdes asuvas kaunis Wairarapa orus, kus tegeldakse põllumajandusega. Võisime imetleda võrratuid vaateid, mida pakkusid lumised mäetipud, selge veega mägijõed, lainjad künkad, viljakad tasandikud.

Metodisti kirikus õpetati meile, et kõik head inimesed lähevad taevasse, halvad aga põrgusse, tulisesse piinapaika. Ma ei suutnud mõista, miks ei pannud Jumal siis inimesi kohe algusest peale taevasse, kui ta tahtis, et nad seal elaksid. Olin kogu aeg kartnud surma ning mõelnud tihtipeale, miks me üldse surema peame. Aastal 1927, kui olin 16-aastane, tabas meie peret suur õnnetus. See pani mind oma küsimustele vastuseid otsima.

Miks küll Reg suri?

Kui mu vend Reg oli 11-aastane, jäi ta raskelt haigeks. Arst ei saanud aru, mis tal viga on, ja nii ei suutnud ta tema heaks midagi teha. Ema kutsus kohale metodisti kirikuõpetaja. See palvetas Regi eest, kuid emale see mingit tröösti ei toonud. Ta koguni ütles kirikuõpetajale, et selle palved on kasutud.

Kui Reg suri, rääkis ema iga ettejuhtunud inimesega, püüdes meeleheitlikult leida tõepärast vastust küsimusele, miks küll pidi tema noor poeg surema. Kord linnas ühe ärimehega vesteldes küsis ema, kas ta teab midagi sellest, mis surnutega juhtub. Ärimehel polnud sellest õrna aimugi, kuid ta ütles: „Keegi jättis siia ühe raamatu, võta see endale.”

Ema tõi raamatu koju ja hakkas lugema. Ta ei saanud seda enam käest panna. Järk-järgult muutus kogu tema ellusuhtumine. Ta ütles kogu perele: „Just nii see on, see on tõde.” See raamat oli Kirjauurimuste sarja esimene köide Jumalik aegade kava. Olin algul skeptiline ja püüdsin vaielda vastu sellele, kuidas see raamat Looja eesmärki käsitleb. Lõpuks aga polnud mul enam midagi vastu väita.

Võtan Piibli tõe vastu

„Kujutle vaid, igavene elu, ilma et peaks kunagi surema!” mõtlesin omaette. Just sellist lootust ootaksimegi armastavat Jumalat meile pakkuvat. Paradiislik maa! Jah, see oli midagi just minu jaoks.

Pärast nende imeliste tõdede teadasaamist oli ema koos kolme kristliku õega Wellingtonist — õdede Thompsoni, Bartoni ja Jonesiga — päevade kaupa ära ning külvas Kuningriigi seemneid kõikjal maakohtades. Isa küll ei jaganud ema misjonivaimu, kuid ta toetas tema tegevust.

Olin veendunud, et see on tõde, kuid teatud aja jooksul ei mõjutanud mu tõekspidamised mu elu kuigivõrd. Aastal 1935 abiellusin Rowena Corlettiga ja mõne aja pärast sündisid meile tütar Enid ja poeg Barry. Töötasin loomade kokkuostjana, mis tähendas, et ostsin ümbruskonna farmeritelt kokku tuhandeid kariloomi. Kui need farmerid poliitika üle arutlesid, oli mul hea meel neile öelda: „Ükski neist inimeste pingutusist ei kanna vilja. Jumala Kuningriik on ainus valitsus, millel on edu.”

Kahjuks sattusin tubakaorjusse ja vahetpidamata oli mul sigar hambus. Aja jooksul läks mu tervis üha halvemaks, kuni mind piinarikaste maovaevustega lõpuks haiglasse pandi. Seal öeldi mulle, et olen suitsetamise tagajärjel saanud ägeda gastroenteriidi. Kuigi loobusin sellest harjumusest, nägin sageli unes, kuidas ma suitsetan lõputult pikka sigarit või sigaretti. Kui kohutav võib tubakaorjus küll olla!

Kui olin suitsetamise maha jätnud, võtsin ette teisigi tähtsaid muudatusi. Aastal 1939, kui olin 28-aastane, ristiti mind Mangatai jões meie kodu lähedal maal. Robert Lazenby, kes hiljem hoolitses kogu Uus-Meremaa kuulutustöö järelevaatamise eest, tuli koguni Wellingtonist kohale, et pidada meie kodus kõne ja mind ristida. Sellest ajast peale sai minust julge Jehoova tunnistaja.

Kuulutustöö korraldamine

Pärast ristimist määrati mind Eketahuna koguduse ülevaatajaks. Minu naine Rowena ei olnud veel Piibli tõde omaks võtnud. Siiski teatasin talle, et kavatsen kutsuda Alf Bryanti Pahiatuast, et ta näitaks mulle, kuidas on õige majast majja kuulutada. Tahtsin, et kuulutustöö oleks hästi korraldatud ja me võiksime oma territooriumi kavakindlalt läbi käia.

Rowena kostis: „Hector, kui sa lähed majast majja tunnistust andma, siis mind siin enam pole, kui sa koju jõuad. Lähen su juurest minema. Sinu kohus on olla siin — kodus, oma pere juures.”

Ma ei teadnud, mida teha. Panin end kahevahel olles riidesse. „Ma pean kuulutama,” korrutasin mõttes. „Sellest sõltub minu elu ja ka kogu mu pere elu.” Niisiis kinnitasin Rowenale, et ma ei taha talle mingil moel haiget teha. Ütlesin talle, et armastan teda väga, ent kuna asjaga on seotud Jehoova nimi ja suveräänsus ning ka meie endi elu, siis ma lihtsalt pean nõndaviisi kuulutamas käima.

Läksime Alfiga esimesele uksele ja tema alustas vestlust. Siis aga haarasin endalegi ootamatult jutuotsa enda kätte ja rääkisin majaomanikule, et Noa päevil juhtunu on paralleel meie päevil toimuvale ja et selleks, et kindlasti pääseda, peame midagi ette võtma (Matteuse 24:37—39). Jätsin talle mõned brošüürid.

Lahkudes küsis Alf: „Kust sa kõik need teadmised oled saanud? Sul pole küll mind tarvis. Mine sina omaette, ja me saame kaks korda suurema territooriumi läbi käia.” Mõeldud — tehtud.

Koju tulles ei teadnud ma, mis meid ees ootab. Minu üllatuseks ja rõõmuks aga võttis Rowena meid vastu tassi teega. Kaks nädalat hiljem tuli ka mu naine minuga kuulutustööle kaasa ning temast sai hea kristliku innukuse eeskuju.

Esimeste seas, kes meie põllumajanduspiirkonnas Jehoova tunnistajateks said, oli Maud Manser koos oma poja Williami ja tütre Rubyga. Maudi abikaasa oli äge ja karmiilmeline mees. Ühel päeval läksime Rowenaga nende farmi, et koos Maudiga teenistusse minna. Noor William oli lubanud meile oma autot, kuid tema isal olid teised plaanid.

Olukord oli pingeline. Palusin Rowenal hoida meie väikest tütart Enidit. Ronisin Williami autosse ja kihutasin garaažist välja, samal ajal kui härra Manser sööstis garaaži uksi kinni panema, enne kui me välja jõuame. Tema katse nurjus. Kui olime veidi maad eemale sõitnud, peatusime ja ma läksin raevunud härra Manserile vastu. Sõnasin talle: „Läheme põlluteenistusse ja proua Manser tuleb meiega.” Rääkisin temaga veenvalt ja ta viha lahtus teatud määral. Tagasi vaadates mõtlen, et ilmselt oleksin pidanud selles olukorras teisiti käituma; härra Manser aga muutus hiljem Jehoova tunnistajate suhtes heatahtlikumaks, kuigi tunnistajat ei saanud temast kunagi.

Noil aastail oli sealmail vähe Jehoova rahva hulka kuulujaid, ja kui täisaegsed teenijad meie farmi peatuma jäid, saime nende külastustest tõelist rõõmu ja kasu. Külalisteks olid teiste hulgas ka Adrian Thompson koos oma õe Mollyga, kes mõlemad käisid ühel esimestest Vahitorni Gileadi Piiblikooli misjonikursustest ning teenisid hiljem Jaapanis ja Pakistanis.

Sõjaaja kogemused

Septembris 1939 algas II maailmasõda ning 1940. aasta oktoobris keelustas Uus-Meremaa valitsus Jehoova tunnistajate tegevuse. Paljud meie kristlikud vennad viidi maa kohtute ette. Osa neist saadeti töölaagritesse ning eraldati oma naisest ja lastest. Kuigi meil oli piimafarm, mõtlesin sõja jätkudes, kas ka mind kutsutakse väeteenistusse. Siis aga kuulutati, et väeteenistusse ei võeta farmitöölt enam ühtegi farmerit.

Jätkasime Rowenaga oma kristlikku teenistust, kusjuures kumbki meist pühendas kuulutustööle kuus üle 60 tunni. Sel ajal oli mul eesõigus aidata noori tunnistajaid, kes jäid kindlaks kristliku neutraalsuse põhimõtetele. Astusin nende kaitseks välja Wellingtoni, Palmerston Northi, Pahiatua ja Mastertoni kohtutes. Tavaliselt kuulus kutsekomisjoni ka mõni vaimulik ning mul oli rõõm teha avalikuks, kui ebakristlik on nende tegevus sõja toetamiseks (1. Johannese 3:10—12).

Ühel õhtul, kui me Rowenaga Vahitorni uurisime, tormasid sisse salapolitseinikud. Läbiotsimisel leiti meie kodust piiblilist kirjandust. „Selle eest võidakse teid vangi panna,” teatati meile. Kui salapolitseinikud oma autosse istusid ja minema tahtsid sõita, avastasid nad, et pidurid on peale jäänud ja auto ei liigu paigastki. William Manser aitas auto ära parandada ning pärast seda pole me neist meestest enam midagi kuulnud.

Keelu ajal hoidsime piiblilist kirjandust meie farmi ühes kõrvalises ehitises peidus. Öösiti käisin Uus-Meremaa harubüroos ja laadisin auto kirjandust täis. Seejärel tõin selle koju ja viisin meie peidikusse. Ühel ööl, kui jõudsin harubüroosse, et järjekordselt oma salalaadung peale võtta, süttis kogu majas järsku valgus! Politsei hüüdis: „Oled tabatud!” Kuid üllataval kombel lasksid nad mu ilma suuremate sekeldusteta minema.

Aastal 1949 müüsime Rowenaga farmi maha ja otsustasime teha pioneeritööd, kuni raha otsa saab. Kolisime ühte majja Mastertonis ja teenisime pioneeridena Mastertoni koguduses. Kahe aasta pärast moodustati Featherstoni kogudus, kuhu kuulus 24 tegevkuulutajat, ning ma teenisin seal juhtiva ülevaatajana. Siis, 1953. aastal oli mul eesõigus reisida Ameerika Ühendriikidesse kaheksapäevasele Jehoova tunnistajate rahvusvahelisele konvendile, mis peeti Yankee staadionil New Yorgis. Rowena aga ei saanud minuga kaasa sõita, sest ta pidi hoolitsema meie tütre Enidi eest, kellel oli sünnitraumast tingitud ajukahjustus.

Pärast Uus-Meremaale naasmist pidin taas ilmalikule tööle minema. Kolisime tagasi Mastertoni kogudusse, mille juhtivaks ülevaatajaks mind määrati. Umbes sel ajal ostis William Manser ära Mastertoni Väikese Teatri ning sellest sai esimene kuningriigisaal Wairarapas. 1950-ndatel aastatel kasvas meie kogudus jõudsalt nii vaimses kui arvulises mõttes. Seepärast kutsus ringkonnaülevaataja oma külastustel küpseid kristlasi sageli üles kolima teistesse maa osadesse, et sealsele kuulutustööle õlg alla panna, ja nii mõnigi järgis seda üleskutset.

Meie jäime oma perega Mastertoni ning järgnevatel aastakümnetel võisin rõõmustada paljude eesõiguste üle koguduses ning täita ülesandeid ka riigisisestel ja rahvusvahelistel konventidel. Rowena osales agaralt põlluteenistuses, aidates pidevalt ka teistel seda teha.

Usukatsetes vastupidamine

Nagu ma sissejuhatuses mainisin, diagnoositi mul 1985. aastal ravimatu vähktõbi. Kui väga me küll koos ustava Rowena ja lastega soovisime olla nende miljonite praegusaja inimeste hulgas, kes ei sure kunagi! Arstid aga saatsid mind koju surema. Kuid enne küsisid nad minult, mida ma sellest diagnoosist arvan.

„Olen ikka rahuliku südamega ja jään optimistlikuks,” kostsin mina. Tõepoolest, mul aitas tasakaalu säilitada Piibli õpetussõna: „Südamerahu on ihule eluks” (Õpetussõnad 14:30).

Vähispetsialistid kiitsid seda Piibli nõuannet. „Vähihaigete puhul ongi 90 protsenti ravist just selline ellusuhtumine,” ütlesid nad. Peale selle soovitasid nad teha läbi ka seitsmenädalase kiiritusravikuuri. Olin rõõmus, kui lõpuks läkski mul korda vähktõvest võitu saada.

Sel väga raskel ajal sain veel ühe ränga löögi. Mu kaunis ja truu naine suri ajuverevalumi tagajärjel. Leidsin tröösti Pühakirjas toodud ustavate jumalateenijate eeskujust ja sellest, kuidas Jehoova neid nende probleemides aitas, kui nad laitmatuks jäid. Nii jäi minu usk uude maailma kindlaks (Roomlastele 15:4).

Sellest hoolimata langesin masendusse ega tahtnud enam kogudusevanemana teenida. Kohalikud vennad julgustasid mind senikaua, kuni leidsin endas taas jõudu jätkata. Tänu sellele olen saanud teenida kristliku kogudusevanema ja ülevaatajana kõik viimased 57 aastat ühtejärge.

Kindlustundega tulevikku

On hindamatu eesõigus, et olen kõik need aastad saanud Jehoovat teenida. Kui palju õnnistusi ma küll olen kogenud! Tundub, et see oli alles hiljaaegu, kui ma 16-aastasena kuulsin oma ema hüüatamas: „Just nii see on, see on tõde!” Mu ema oli ustav ja innukas tunnistaja kuni oma surmani 1979. aastal, mil tal oli vanust juba üle 100 aasta. Ka tema tütar ja kuus poega said lojaalseteks Jehoova tunnistajateks.

Mul on palav soov näha, kuidas Jehoova nimi kõigest teotusest puhastatakse. Kas mu eluaegne lootus, et ma ei pea mitte kunagi surema, läheb täide? Eks seda näita aeg. Kuid ma olen kindel, et paljud inimesed, keda kindlasti on miljoneid, saavad viimaks selle õnnistuse osaliseks. Nii et kuni ma veel elan, pean väga kalliks lootust kuuluda nende hulka, kes ei sure kunagi (Johannese 11:26).

[Pilt lk 28]

Minu ema

[Pilt lk 28]

Mina koos naise ja lastega