William Tyndale — mees, kelle pilk oli suunatud tulevikku

William Tyndale sündis Inglismaal „Walesi lähistel”, tõenäoliselt Gloucestershire’is, kuid täpne sünnipaik ja -aeg pole teada. Oktoobris 1994 tähistas Inglismaa 500. sünniaastapäeva mehel, „kes andis meile ingliskeelse Piibli”. Selle teose pärast suri Tyndale märtrisurma. Miks?

WILLIAM TYNDALE oli silmapaistev kreeka ja ladina keele uurija. Juulis 1515, olles vaevalt 21 aastat vana, sai ta Oxfordi ülikoolis humanitaarteaduste magistri kraadi. Aastal 1521 ordineeriti ta roomakatoliku preestriks. Saksamaa katolitsismile olid Martin Lutheri tegevuse tõttu saabunud rahutud ajad. Kuid Inglismaa jäi katoliiklikuks maaks, kuni kuningas Henry VIII lõpuks aastal 1534 Roomaga sidemed katkestas.

Kuigi Tyndale’i päevil oli kõnekeeleks inglise keel, oli õpetuskeeleks ladina keel. Viimane oli ka kiriku ja Piibli keel. Aastal 1546 tegi Trento kirikukogu teatavaks otsuse, et kasutada tohib ainult viiendal sajandil Hieronymuse poolt tõlgitud ladinakeelset Vulgatat. Kuid seda said lugeda vaid haritud inimesed. Miks ei võiks Inglismaal olla rahval ingliskeelne Piibel ja vabadus seda lugeda? „Ka Hieronymus tõlkis Piibli oma emakeelde, miks siis ei võiks meiegi seda teha?” küsis Tyndale.

Samm, mis nõudis usku

Oxfordile ja arvatavasti lisaõpingutele Cambridge’is järgnenud kahe aasta jooksul oli Tyndale Gloucestershire’is John Walshi poegade koduõpetajaks. Sel ajal hellitas ta endas soovi tõlkida Piibel inglise keelde, ning kahtlemata oli tal võimalik arendada oma tõlkijaoskusi, kasutades Erasmuse uut kreeka- ja ladinakeelsete paralleelveergudega piibliteksti. Aastal 1523 lahkus Tyndale Walshide juurest ja reisis Londonisse. Tema sihiks oli saada Londoni piiskopilt Cuthbert Tunstallilt tõlkeluba.

Tunstalli heakskiit oli tingimata tarvilik, sest aastal 1408 välja antud Oxfordi sinodi korraldustes, mida tuntakse Oxfordi konstitutsiooni nime all, oli ka keeld Piiblit piiskopi loata kohalikku keelde tõlkida või seda kohalikus keeles lugeda. Paljud sellest keelust üle astuda julgenud rändjutlustajad, keda tunti lollardide nime all, põletati tuleriidal kui ketserid. Lollardid lugesid ja levitasid John Wyclifi Piiblit, Vulgata ingliskeelset tõlget. Tyndale’i arvates oli saabunud aeg teha kirikule ja Inglismaa rahvale kreekakeelsetest Kristlikest Kirjadest uus, autentne tõlge.

Piiskop Tunstall oli õpetatud mees, kes oli Erasmust suuresti julgustanud. Tõendamaks oma oskusi, oli Tyndale Tunstalli heakskiitmisel tõlkinud ühe Isokratese kõne, nõudlikus stiilis kreekakeelse teksti. Tyndale oli täis optimismi ja lootis, et Tunstall pakub oma sõprust ja eestkostet ning nõustub tema ettepanekuga teha Pühakirjast tõlge. Mida tegi piiskop?

Miks palve tagasi lükati?

Kuigi Tyndale’il oli kaasas soovituskiri, ei võtnud Tunstall teda vastu. Seetõttu tuli Tyndale’il taotleda kirjalikult luba jutulepääsemiseks. Pole teada, kas Tunstall lõpuks soostus Tyndale’iga kohtuma, kuid tema sõnum kõlas: „Minu majas ruumi ei ole.” Miks kohtles Tunstall Tyndale’i sellise rõhutatud külmusega?

Lutheri reformatsiooniline tegevus Euroopa kontinendil tegi katoliku kirikule palju muret, kusjuures sellega kaasnesid tagasilöögid Inglismaal. Kuningas Henry VIII avaldas aastal 1521 jõulise Lutheri-vastase paavsti kaitsva traktaadi. Tänulik paavst andis Henryle tiitli „Usukaitsja”.a Ka Henry kardinal Wolsey tegutses aktiivselt ning hävitas Lutheri illegaalselt maaletoodud raamatuid. Paavstile, kuningale ja selle kardinalile lojaalse katoliku piiskopina tundis Tunstall kohustust suruda maha mistahes mõttesuund, mis võiks avaldada poolehoidu mässajast Lutherile. Esmajoones langes kahtlus Tyndale’ile. Miks?

Elades Walshide perekonna juures, oli Tyndale astunud kartmatult välja kohalike vaimulike võhiklikkuse ja kitsarinnalisuse vastu. Viimaste hulgas oli ka John Stokesley, kes tundis Tyndale’i Oxfordi ajast. Lõpuks sai tema Cuthbert Tunstalli asemel Londoni piiskopiks.

Vastuseis Tyndale’ile ilmneb ka kokkupõrkes kõrge vaimulikuga, kes ütles: „Meil oleks parem olla pigem ilma Jumala seaduseta kui paavsti seaduseta.” Tyndale vastas mälestusväärsete sõnadega: „Mina ei tunnista ei paavsti ega tema seadusi. Kui Jumal mulle elu annab, siis ma hoolitsen selle eest, et ei lähe palju aastaid, kui künnipoisski teab Pühakirjast rohkem kui sina.”

Valesüüdistuste pärast ketserluses tuli Tyndale’il ilmuda Worcesteri piiskopkonna valitseja ette. „Ta ähvardas mind karmilt ning teotas mind,” meenutas Tyndale hiljem, lisades, et teda koheldi otsekui „koera”. Kuid puudus tõendusmaterjal Tyndale’i ketserluses süüdimõistmiseks. Ajaloolaste arvates anti kõik see salaja edasi Tunstallile, et mõjutada teda otsuse tegemisel.

Olnud aasta Londonis, jõudis Tyndale järeldusele: „Minu isandal ei olnud Londoni palees ruumi, et saaks tõlkida Uut Testamenti, kuid ka .. kogu Inglismaal ei leidunud selle tegemiseks paika.” Tal oli õigus. Milline trükkal olekski söandanud Lutheri tegevusest tingitud repressioonide õhkkonnas anda välja ingliskeelset Piiblit? Niisiis, aastal 1524 ületas Tyndale Inglise kanali, et mitte iial enam tagasi tulla.

Euroopasse saabudes uued probleemid

William Tyndale koos oma hinnaliste raamatutega leidis varjupaiga Saksamaal. Kaasas oli tal 10 Inglise naela, mis tema sõber, mõjukas Londoni kaupmees Humphrey Monmouth, talle lahkelt andnud oli. Sellest annetusest Tyndale’ile noil aegadel peaaegu piisas, et trükkida ära Kreeka Kirjad, mida ta kavatses tõlkida. Tyndale’i abistamise ja arvatava poolehoiu pärast Lutherile Monmouth peagi arreteeriti. Monmouth kuulati üle ja heideti Londoni Towerisse ning vabastati alles pärast kardinal Wolsey’le armuandmispalve esitamist.

Ei ole teada, kuhu täpselt Tyndale Saksamaal läks. Mõningad tõendid osutavad Hamburgile, kus ta võis ühe aasta olla. Kas ta kohtus Lutheriga? See ei ole täpselt teada, kuigi Monmouthile esitatud süüdistuses seda väidetakse. Üks asi on aga kindel: Tyndale oli kibedasti ametis Kreeka Kirjade tõlkimisega. Kus võis ta oma käsikirja trükki anda? Ta usaldas selle ülesande Peter Quentellile Kölnis.

Kõik laabus, kuni ettevõtmisest sai teada vastane John Dobneck, tuntud ka nime all Cochlaeus. Ta teatas oma avastusest otsekohe ühele Henry VIII lähedasele sõbrale, kel õnnestus kiiresti hankida keeld Quentellil Tyndale’i tõlget trükkida.

Tyndale’i ja ta abilise William Roye elu oli kaalul ning nad põgenesid, kaasas juba trükitud Matteuse evangeeliumi leheküljed. Nad seilasid Reini jõge mööda üles Wormsi, kus nad oma töö lõpetasid. Peagi valmis Tyndale’i Uue Testamendi 6000 esmatrükieksemplari.b

Opositsioonile vaatamata edukas

Üks asi oli tõlkimine ja trükkimine. Hoopis raskem oli Piiblite Inglismaale toimetamine. Kirikutegelased ja ilmalikud võimud olid kindlalt otsustanud takistada saadetisi jõudmast üle Inglise kanali, kuid vastutulelikud kaupmehed leidsid väljapääsu. Peidetuna kangarullide ja muu kauba alla jõudsid köited salakaubana Inglismaa rannikule ja sealt edasi Šotimaale. See andis Tyndale’ile julgust, kuid võitlus alles algas.

Londonisse Saint Pauli katedraali juurde kogunes 1526. aasta 11. veebruaril 36 piiskoppi ja tähtsat kirikutegelast eesotsas kardinal Wolsey’ga „vaatama, kuidas kastitäite kaupa raamatuid tulle heidetakse”. Nende hulgas oli ka Tyndale’i kallihinnalise tõlke eksemplare. Nüüdseks on sellest väljaandest säilinud vaid kaks eksemplari. Ainuke täielik eksemplar (puudub ainult tiitelleht) on Briti Raamatukogus. Irooniline küll, kuid teine eksemplar, kust puudub 71 lehekülge, leiti Saint Pauli katedraali raamatukogust. Kuidas see sinna sattus, ei tea keegi.

Kartmatult valmistas Tyndale oma tõlkest järjest uusi väljaandeid, mida inglise vaimulikud süstemaatiliselt konfiskeerisid ja põletasid. Siis aga muutis Tunstall taktikat. Ta leppis kaupmees Augustine Packingtoniga kokku, et ostab ära kõik Tyndale’i kirjutatud raamatud, kaasa arvatud Uue Testamendi, et need ära põletada. Asi aga korraldati Tyndale’i osavõtul, kellega Packingtonil oli kokkulepe. Halle väljaandes Chronicle öeldakse: „Piiskop sai raamatud, Packington tänu ja Tyndale raha. Kui hiljem veel Uusi Testamente trükiti, jõudsid need üksteise järel nobedasti Inglismaale.”

Miks avaldas vaimulikkond Tyndale’i tõlkele nii ägedat vastuseisu? Kõikjal, kus ladinakeelses Vulgatas oli püha teksti mõte ähmane, andis Tyndale’i tõlge kreekakeelsest algtekstist esimest korda Inglismaa rahvale edasi Piibli selgekeelse sõnumi. Näiteks eelistas Tyndale tõlkida 1. Korintlastele 13. peatükis kreekakeelse sõna a·gaʹpe sõnaga ’armastus’, mitte aga sõnaga ’heldus’. Ta pidas õigeks kasutada sõna ’kirik’ asemel ’kogudust’, et rõhk oleks kummardajatel, mitte sakraalehitistel. Kuid vaimulike kannatus katkes lõplikult, kui Tyndale asendas sõna ’preester’ sõnaga ’vanem’ ning kasutas ’patukahetsuse’ asemel sõna ’kahetsema’, jättes seega vaimulikud ilma nii enesestmõistetavast preestrivõimust. David Daniel ütleb selle kohta nõnda: „Pole enam puhastustuld; pole enam kõrvapihti ega patukahetsust. Kaks kiriku rikkuse ja võimu alustuge on kokku kukkunud.” (William Tyndale—A Biography) Selline oli väljakutse, mille esitas Tyndale’i tõlge, ja nüüdisteadus toetab täielikult tema täpset sõnavalikut.

Antverpen, reetmine ja surm

Umbes aastatel 1526 kuni 1528 asus Tyndale elama Antverpeni, kus ta võis end inglise kaupmeeste keskel turvalisena tunda. Seal ilmus tema sulest „Tähendamissõna ülekohtusest mammonast” (The Parable of the Wicked Mammon), „Kristlase kuulekus” (The Obedience of a Christian Man) ja „Prelaatide tegevus” (The Practice of Prelates). Tyndale tegi oma tõlketööd edasi ning võttis Heebrea Kirjade ingliskeelses tõlkes esimesena kasutusele Jumala nime Jehoova. Seda nime leidub seal rohkem kui 20 korda.

Seni, kuni Tyndale peatus Antverpenis oma sõbra ja heategija Thomas Poyntzi juures, oli ta Wolsey ja selle nuhkide eest kaitstud. Tyndale sai tuntuks oma hoolitsusega haigete ja vaeste eest. Lõpuks võitis inglane Henry Phillips salakavalalt tema usalduse. Tagajärjeks oli see, et aastal 1535 Tyndale reedeti ja toimetati 10 kilomeetrit Brüsselist põhja pool asuvasse Vilvorde kindlusesse. Seal hoiti teda 16 kuud vangis.

On võimatu kindlalt öelda, kes just Phillipsi värbas, kuid otsene kahtlus langeb piiskop Stokesley’le, kes tol ajal Londonis agaralt „ketsereid” põletas. Aastal 1539 surivoodil olles rõõmustas Stokesley, „et ta on oma eluajal põletanud viiskümmend ketserit”, ütleb teoses The Bible of the Reformation W. J. Heaton. Nende hulka kuulus ka William Tyndale, kes kägistati, enne kui ta surnukeha oktoobris 1536 avalikult põletati.

Tyndale’i ülekuulamiskomisjonis oli kolm silmapaistvat usuteaduste doktorit katoliiklikust Leuveni ülikoolist, kus käis ka Phillips. Kohal oli ka kolm Leuveni kanoonikut ja kolm piiskoppi koos teiste tähtsate isikutega, et näha, kuidas Tyndale ketserluses süüdi mõistetakse ning preestriametist tagandatakse. Kõik rõõmustasid selle üle, kui ta arvatavasti 42 aasta vanuselt suri.

Üle saja aasta tagasi ütles biograaf Robert Demaus: „Tyndale paistis alati silma oma kartmatu ausameelsuse poolest.” Tyndale kirjutas John Frithile, oma kaastöölisele, kes põletati Londonis tuleriidal: „Ma pole eales vastu oma südametunnistust muutnud sõnakestki Jumala sõnast, ka ei teeks ma seda nüüd, antagu mulle siin maa peal mida tahes, olgu selleks siis heaolu, au või rikkus.”

Niisiis ohverdas William Tyndale oma elu eesõiguse eest anda Inglismaa rahvale Piibel, mida oleks kergem mõista. Millist hinda ta küll maksis — kuid millise hindamatu kingituse ta tegi!

[Allmärkused]

[Kast lk 29]

VARASEID TÕLKEID

TYNDALE’I huvi Piibli lihtrahva keelde tõlkimise vastu ei olnud põhjendamatu ega pretsedenditu. Kümnendal sajandil tehti tõlge anglosaksi keelde. Euroopas ringles 15. sajandi lõpupoole vabalt järgmisi ladina keelest tõlgitud ja trükitud Piibleid: saksakeelne (1466), itaaliakeelne (1471), prantsuskeelne (1474), tšehhikeelne (1475), hollandikeelne (1477) ja katalooniakeelne (1478) Piibel. Aastal 1522 andis Martin Luther välja oma saksakeelse Uue Testamendi. Tyndale vaid küsis, miks ei võidaks sedasama teha Inglismaal.

[Pildi allikaviide lk 26]

Piibel taustal: © The British Library Board; William Tyndale: The Principal, Fellows and Scholars of Hertford College, Oxford