Lugejate küsimusi
Mida mõtles jünger Jakoobus sellega, kui ta ütles: „Mu vennad, ärgu püüdku paljud saada õpetajaiks, sest te teate, et me saame seda suurema nuhtluse.” — Jakoobuse 3:1.
Kindlasti ei tahtnud Jakoobus kahandada kristlaste julgust õpetada teistele tõde. Matteuse 28:19, 20 andis Jeesus oma jüngritele käsu ’teha jüngriteks kõik rahvad, õpetades neid pidama kõike, mida tema on käskinud’. Järelikult peavad kõik kristlased olema õpetajad. Apostel Paulus noomis heebrea kristlasi sellepärast, et nad ei olnud veel õpetajad. Ta kirjutas: „Teie, kes aja poolest peaksite olema õpetajad, vajate jälle, et teile õpetataks Jumala sõnade esimesi algeid.” — Heebrealastele 5:12.
Millest Jakoobus siis rääkis? Ta viitas neile, kellel on koguduses erilised õpetamiseesõigused. Me loeme Efeslastele 4:11: „Tema [Jeesus Kristus, koguduse Pea] on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumikuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks.” Nii nagu esimese sajandi kogudustes, on ka tänapäeval erilisi õpetamiseesõigusi. Näiteks juhtiv kogu esindab „ustavat ja mõistlikku orja” ning sellel on eriline kohustus hoolitseda ülemaailmse koguduse õpetamise eest. (Matteuse 24:45, NW) Ka reisivatel ülevaatajatel ja kogudusevanematel on erilised õpetamiskohustused.
Kas Jakoobus ütles võimekatele kristlikele meestele, et hirmust suurema nuhtluse ees peaksid nad keelduma võtmast vastu õpetaja ametit? Kindlasti mitte. Kogudusevanemaamet on suur eesõigus, nagu näitab 1. Timoteosele 3:1, kus öeldakse: „Kui keegi püüab koguduse ülevaataja ametisse, siis ta igatseb kaunist tööd.” Et kedagi saaks kogudusevanemaks määrata, peab ta olema „osav õpetama”. (1. Timoteosele 3:2) Jakoobus ei läinud vastuollu Pauluse sõnadega, mis see inspiratsiooni all kirja oli pannud.
Kuid näib, et esimesel sajandil hakkasid mõned ise õpetajateks, kuigi neil ei olnud selleks vajalikke võimeid ega olnud neid sellesse ametisse ka määratud. Ilmselt arvasid nad, et see roll teeb neid silmapaistvaks ja nad soovisid, et neid ülistataks. (Võrdle Markuse 12:38—40; 1. Timoteosele 5:17.) Apostel Johannes mainis Diotrefest, kes ’püüdis olla ülem, kuid ei võtnud Johannest vastu’. (3. Johannese 9) 1. Timoteosele 1:7 räägitakse mõningatest, kes ’tahtsid olla käsuõpetajad, kuigi nad ei mõistnud seda, mida nad rääkisid, ega seda, mida nad kindlasti väitsid’. Sõnad, mis on kirjas Jakoobuse 3:1, käivad eriti just nende meeste kohta, kes soovivad olla õpetajad, kuid kelle motiivid on valed. Sellised inimesed võivad karjale palju kahju teha, mistõttu nad saavad ka suurema nuhtluse. — Roomlastele 2:17—21; 14:12.
Jakoobuse 3:1 on heaks meeldetuletuseks ka neile, kes on võimekad ja kes juba teenivad õpetajatena. Kuna neile on palju usaldatud, siis neilt ka nõutakse palju. (Luuka 12:48) Jeesus ütles: „Inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud.” (Matteuse 12:36) See käib eriti just nende kohta, kelle sõnadel on palju kaalu, nimelt ametissemääratud kogudusevanemate kohta.
Vanematel tuleb anda aru sellest, kuidas nad Jehoova lambaid kohtlevad. (Heebrealastele 13:17) See, mida nad räägivad, mõjutab inimeste elu. Seega peaksid vanemad jälgima hoolikalt, et nad ei propageeriks oma isiklikke arvamusi ega kohtleks lambaid halvasti, nagu seda tegid variserid. Nad peavad püüdma ilmutada samasugust südamlikku armastust nagu seda ilmutas Jeesus. Iga kord, kui kogudusevanem õpetab kedagi, eriti just õigusküsimustes, tuleb tal kaaluda, mida ta ütleb, et mitte rääkida mõtlematult ega esitada omaenda ideid. Kui kogudusevanem toetub kindlalt Jehoovale, tema Sõnale ja juhenditele, mis tulevad tema organisatsiooni kaudu, saab ta „suurema nuhtluse” asemel hoopis Jumala rikkalikke õnnistusi.