Kas mõttetu rituaal?

PIHISAKRAMENT on katoliiklastel kasutusel olnud juba sajandeid. Kuid paljudele kujutab see endast vaid tühipaljast rutiinset tegevust. Tuletades meelde oma noorusaega, ütleb üks keskkooli direktor, kelle nimi on Bob: „Isegi teismelisena ei võtnud ma seda tõsiselt.” Miks? Tema arvates oli pihtimine muutunud vaid mõttetuks rituaaliks. Ta selgitab: „Pihile minemine tekitas minus tunde, nagu tooksin oma patte täis pagasi lennujaama tollipunkti. Tolliametnik esitab pattude kohta küsimusi, ning seejärel, kui on makstud teatud maks välismaalt kaasa toodud luksusesemete eest, lubab ta sul edasi minna.”

Midagi sarnast kirjutab ka Frank Wessling ajakirjas U.S. Catholic, kirjeldades pihtimist kui „ühte äärmiselt lihtsat abinõu, mille kaudu päheõpitud kahetsuspalveid esitades kustutatakse ükshaaval paturegistris olevad tavalised patud ja lõpus sooritatakse formaalne patukahetsuse rituaal”. Millisele järeldusele Wessling jõudis? „Olen veendunud, et pihtimine on hingele kasulik,” ütleb ta. „Kuid probleem on selles, kuidas katoliiklased seda teevad.”

Piibel räägib pattude ülestunnistamisest täiesti teisiti. Kõige tähtsam on tunnistada oma patud Jumalale. (Laul 32:1—5) Kristlik jünger Jakoobus kirjutas: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks.” — Jakoobuse 5:14, 16.

Kristlane, keda koormab patt, võib kutsuda koguduse ülevaatajad, kes võivad eksijale Piibli põhjal kohast ja praktilist nõu anda, et aidata tal oma patune tee hüljata. Ülevaatajad saavad ka kohast julgustust pakkuda, kui nad jälgivad, kuidas vaimselt haige kristlane paraneb. Milliseks kontrastiks on see küll puhtformaalsele pihirituaalile, mida kasutavad tänapäeva kirikud! Kahetsev kristlane, kellele kogudusevanemad osutavad isiklikku abi, võib saada kergendust, mida koges Taavet, kes ütles ühes laulus: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: ’Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!’ Siis andsid sina mu patu süüteo andeks!” — Laul 32:5.