Üksi, kuid mitte kunagi hüljatud
JUTUSTANUD ADA LEWIS
Ma olen alati mingil määral teistest eemale hoidnud. Samuti olen ma kõigis oma tegemistes väga otsusekindel — mõned nimetavad seda teinekord kangekaelsuseks. Tean ka seda, kui kerge on kalduda otsekohesusele, ning see iseloomujoon on mulle aastaid probleeme tekitanud.
KUID ma olen Jehoovale väga tänulik, et ta pole mind mu isiksuse nõrkade külgede pärast eemale tõuganud. Olen tema Sõna uurimise kaudu oma isiksust muutnud ning teeninud seega tema Kuningriigi huve peaaegu 60 aastat. Olen lapsepõlvest saati hobuseid armastanud, ning see, kuidas Jumal on mul aidanud minu teatud määral jonnakavõitu loomust vaos hoida, meenutab mulle seda, kuidas hobuse juhtimiseks suitseid kasutatakse.
Sündisin 1908. aastal Lõuna-Austraalias Mount Gambieris asuva imeilusa sinise järve lähedal. Mu vanematel oli piimafarm ning mina olin kaheksast lapsest vanim tütar. Meie isa suri, kui olime kõik veel üsna väikesed. Kuna kaks vanemat venda pidid perekonna sissetuleku eest hoolitsemiseks tööl käima, langes minu õlgadele üsna palju farmitöö kohustusi. Elu farmis tähendas pingelist, rasket tööd.
Esimene kokkupuude Piibli tõega
Meie pere käis presbüterlikus kirikus ning me olime selle kiriku tublid tegevliikmed. Minust sai pühapäevakooli õpetaja, ning ma suhtusin tõsiselt oma kohustusse õpetada lastele seda, mida uskusin vaimsuse ja moraali seisukohalt õige olevat.
Aastal 1931 suri minu vanaisa, ja tema asjade hulgas oli ka mitmeid Vahitorni Ühingu tolleaegse presidendi Joseph F. Rutherfordi kirjutatud raamatuid. Hakkasin lugema raamatuid Jumala kannel ja Loomine, ning mida rohkem ma neid lugesin, seda enam hämmastusin teadasaamisest, et paljud asjad, mida olin uskunud ja lastele õpetanud, ei põhine Piiblil.
Šokina mõjus teadasaamine, et inimesel polegi surematut hinge, et enamik inimesi ei lähegi pärast surma taevasse, ning et kurje inimesi ei piinatagi igavesti põrgutules. Mind tegi rahutuks ka see, kui avastasin, et hingamispäeva pidamine polegi kristlik nõue. Seega tuli mul langetada tähtis otsus: kas jääda ristiusumaailma traditsiooniliste õpetuste juurde või hakata õpetama Piibli tõde. Peagi tegin otsuse katkestada kõik sidemed presbüterliku kirikuga.
Nüüd siis tõeliselt üksi
Minu perekond, sõbrad ja endised tuttavad kirikuliikmed polnud kaugeltki vaimustunud, kui tegin teatavaks oma soovi kirikust lahkuda ja pühapäevakooli õpetaja amet maha panna. Ning kui nad teada said, et olin hakanud lävima niinimetatud kohtunik Rutherfordi rahvaga, lisas see vallapääsenud keelepeksule veelgi õli tulle. Mind ei pandud küll otseselt põlu alla, kuid pehmelt öeldes suhtus enamik pereliikmeid ja endisi sõpru minusse ükskõikselt.
Mida enam ma nendes raamatutes toodud kirjakohti uurisin ja kontrollisin, seda rohkem hakkasin tajuma vajadust avalikult kuulutada. Sain teada, et Jehoova tunnistajad külastavad inimesi majast majja käies, mis on üks osa nende avalikust teenistusest. Kuid tollal ei elanud meie piirkonnas ühtegi Jehoova tunnistajat. Seepärast ei olnud kedagi, kes oleks mind julgustanud või mulle näidanud, kuidas head sõnumit Jumala Kuningriigist kuulutada. (Matteuse 24:14) Tundsin end väga üksildasena.
Sellest hoolimata kõlas pidevalt mu kõrvus Piibli käsk inimestele kuulutada, ning ma otsustasin, et pean kuulutustööga kuidagi algust tegema. Pärast korduvate palvete esitamist otsustasin külastada naabrite kodusid, et neile lihtsalt rääkida seda, mida olin uurinud ja teada saanud, ning proovida neile näidata seda nende endi Piiblist. Esimeses majas, kuhu ma läksin, elas minu endine pühapäevakooli superintendent. Tema külm vastuvõtt ja negatiivsed märkused minu kirikust lahkumise kohta polnud sugugi julgustav algus. Aga kui ma tema majast välja astusin, voogas kuum laine üle mu ihu ja ma tundsin ebatavalist sisemist tugevust, ning ma jätkasin teiste kodude külastamist.
Ma ei kohanud küll mingit otsest vastuseisu, kuid oma endisi kirikukaaslasi külastades hämmastas mind see, kuivõrd ükskõiksed nad on. Minu üllatuseks ja pettumuseks osutas mulle kõige ägedamat vastupanu minu vanem vend, ning see meenutas mulle Jeesuse sõnu: „Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid ära .. ja teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast.” — Luuka 21:16, 17.
Kuna olin juba väga noores eas saanud heaks ratsutajaks, siis otsustasin, et kõige kiiremini jõuan inimeste kodudeni ratsa. See võimaldas mul jõuda ümberkaudse maapiirkonna kaugeimatessegi paikadesse. Kuid ühel pärastlõunal mu hobune komistas ja kukkus libedal teel, mille tagajärjel sain raske pealuumurru. Mõni aeg kardeti, et võib-olla ma ei jäägi ellu. Pärast seda kukkumist eelistasin ma märgade ja libedate teede korral sõita hobukaarikus, mitte aga ratsa.
Kokkupuude organisatsiooniga
Mõni aeg pärast minuga toimunud õnnetust külastas Mount Gambieri piirkonda rühm täisaegseid kuulutajaid, keda nüüd nimetatakse pioneerideks. Seega nägin siis esimest korda oma kaasusklikke näost näkku ja sain nendega rääkida. Enne lahkumist julgustasid nad mind kirjutama Vahitorni Ühingu harubüroosse ja uurima järele, kuidas võiksin oma avalikku kuulutustööd organiseeritumalt teha.
Pärast seda, kui olin Ühingule kirjutanud, saadeti mulle raamatuid, brošüüre ja trükitud tunnistuskaart, et saaksin seda ustel enda tutvustamiseks kasutada. Kuna olin harubürooga kirjavahetuses, tundsin end olevat oma vaimsetele vendadele ja õdedele veidike lähemal. Aga kui see rühm pioneere lahkus ja teise linna edasi läks, tundsin end nii üksikuna nagu ei kunagi varem.
Kuna mul oli oma kuulutustöö territoorium, mida ma regulaarselt, tavaliselt hobukaarikuga sõites külastasin, sain selles piirkonnas väga tuntuks. Samal ajal suutsin hoolitseda ka farmi eest. Selleks ajaks oli minu perekond mu elukorraldusega leppinud ning ei püüdnud mind enam takistada. Neli aastat teenisin selliselt teistest eraldiasuva, ristimata hea sõnumi kuulutajana.
Konvent ning viimaks ristimine
Vend Rutherford külastas Austraaliat 1938. aasta aprillikuus. Vaimulikkonna tugev vastuseis viis selleni, et Sydney Linnahalli üürileping tühistati. Kuid viimasel minutil hangiti luba kasutada spordiväljakut. Tegelikult osutus see oludest sunnitud plaanide muudatus isegi kasulikuks, sest suuremale spordiväljakule võis mahutada veel lisaks tuhandeid inimesi. Kohale tuli ligikaudu 12000 inimest, kusjuures paljude huvi oli arvatavasti äratanud vaimulikkonna poolt õhutatud vastuseis meie kokkutulekule.
Seoses vend Rutherfordi külastusega peeti mitmepäevane konvent ka lähedalasuvas Sydney äärelinnas. Just seal sümboliseerisin viimaks veeristimisega oma pühendumist Jehoova Jumalale. Kujutle, millist rõõmu ma kogesin, kui sain lõpuks ometi koguneda sadade vendade ja õdedega kõikjalt üle hiigelsuure Austraalia mandri!
Tagasipöördumine Mount Gambieri
Koju tagasi pöördudes tundsin end kohutavalt üksinda, kuid olin otsusekindlam kui kunagi varem, et teen Kuningriigi töös kõik, mida suudan. Peagi tutvusin Agnew’de perekonnaga — Hugh’i, tema naise ja nende nelja lapsega. Nad elasid Millicenti linnas, mis asus Mount Gambierist vaid 50 kilomeetri kaugusel, ning selleks, et viia nendega regulaarselt läbi piibliuurimist, sõitsin hobukaarikuga 50 kilomeetrit sinna ja tagasi. Kui nad tõe vastu võtsid, ei tundnud ma end enam nii üksikuna.
Peagi moodustasime grupi organiseeritud tunnistustöö läbiviimiseks. Seejärel hakkas ema minu rõõmuks huvi ilmutama ning tegime koos 100 kilomeetri pikkusi edasi-tagasi sõite, et uurida koos äsjamoodustatud grupiga. Sellest ajast alates pakkus ema mulle alati julgustust ja abi, kuigi ta ristiti alles mõne aasta pärast. Nüüd oli üksindus nagu käega pühitud!
Meie väikesest grupist kasvas välja neli pioneeri, kolm tütarlast Agnew’de perekonnast — Crystal, Estelle ja Betty — ning mina. Hiljem, 1950-ndate aastate algul, läksid kõik kolm õde Vahitorni Gileadi Piiblikooli. Nad määrati misjonärideks Indiasse ja Sri Lankasse, kus nad kõik veel üsna hiljutigi teenisid, kuni Estelle pidi tõsiste terviseprobleemide tõttu Austraaliasse tagasi pöörduma.
Jaanuaris 1941 keelustati Austraalias Jehoova tunnistajate tegevus, niisiis hakkasime kohe vastavalt tegutsema. Panime kõik selle, mida kasutasime teenistuses — kirjanduse, kaasaskantavad grammofonid, salvestatud piiblilised kõned ja muu —, ühte suurde metallkonteinerisse. Seejärel panime konteineri küüni ning vedasime selle kinnikatmiseks sisse mitu vankrikoormat heina.
Vaatamata keelule, jätkasime majast majja kuulutustööd, kuid tegime seda ettevaatlikult ning kasutasime ukse avanud inimestega vesteldes ainult Piiblit. Peitsin ajakirjad ja brošüürid hobusesadula alla ning võtsin need välja ainult siis, kui nägin, et Kuningriigi sõnumi vastu ilmutatakse tõelist huvi. Viimaks, 1943. aasta juunis, keeld tühistati ning me võisime jälle kirjandust avalikult pakkuda.
Uued ülesanded
Aastal 1943 alustasin pioneerteenistust ning järgmisel aastal lahkusin Mount Gambierist, et hakata täitma uut ülesannet. Kõigepealt kutsuti mind mõneks ajaks teenima Ühingu harubüroosse Strathfieldi. Sellele järgnesid teenistusülesanded väikestes linnakestes Uus-Lõuna-Walesi lõunaosas ja Victoria lääneosas. Kuid vaimselt kõige rahuldustpakkuvamaks ülesandeks on olnud teenistus ühes Melbourne’i linna suures koguduses. Kuna olen pärit väikesest maakonnalinnast, õppisin seal teenides väga palju.
Täites oma ülesannet Victorias Gippslandi piirkonnas koos oma pioneerist töökaaslase Helen Crawfordiga, viisime läbi palju piibliuurimisi ning nägime, kuidas lühikese aja jooksul moodustati kogudus. See ringkond hõlmas suurt maapiirkonda ning sõiduvahendiks oli meil vana autoloks. Selle autoga saime mõnikord isegi sõita, kuid enamasti tuli meil seda lükata. Kuidas ma küll igatsesin saada endale hobust! Mõnikord ohkasin südamest: „Annaksin kõik (välja arvatud Kuningriigi) hobuse eest!” Praegu on selles ringkonnas enamikus linnades tugevad kogudused ja kenad kuningriigisaalid.
Aastal 1969 määrati mind teenima Canberrasse, Austraalia pealinna. Selles linnas kuulutamine pani täielikult proovile kõik meie võimed ja see oli väga vaheldusrikas, sest me puutusime tihti kokku välissaatkondade töötajatega. Ka praegu teenin ma sealsamas, kuid viimastel aastatel olen keskendunud kuulutustööle selle linna tööstuspiirkonnas.
Aastal 1973 oli mul eesõigus käia Ameerika Ühendriikide suurtel konventidel. Üheks teiseks kõrgpunktiks minu elus oli see, et sain 1979. aastal käia konvendil ning ringreisil Iisraelis ja Jordaanias. Oli tõepoolest meelierutav kogemus külastada ka ise Piiblis mainitud paiku ning mõtiskleda neis paigus asetleidnud sündmuste üle. Sain isiklikult kogeda, mis tunne on Surnumere soolast küllastunud vees hõljuda, ning kui külastasime Petra linna Jordaanias, oli mul jälle võimalus hobusega ratsutada. See meenutas mulle neid algusaegu, mil sain käia hobustega Kuningriigi sõnumit kaugetesse maapiirkondadesse levitamas.
Katkematu täisaegne teenistus
Minu soov jääda täisaegsesse teenistusse, vaatamata kõrgele vanusele, on saanud teoks tänu sellistele erilistele korraldustele nagu Pioneeride Teenistuskool ja ringkonnakokkutulekutel peetavad pioneeride koosolekud ning ka tänu pidevale julgustusele, mida ma saan reisivatelt ülevaatajatelt. Võin tõesti öelda, et Jehoova on lahkelt korraldanud asjad nii, et minu üksinduspäevad on täielikult unustustehõlma vajunud.
Olen praegu 87-aastane, ning olles teeninud Jehoovat peaaegu 60 aastat, tahan lausuda julgustavad sõnad neile, kes on ehk samuti otsekohesed ja väga sõltumatu loomusega: alluge alati Jehoova juhtimisele. Aidaku Jehoova meil hoida vaos meie otsekohesust ning tuletagu meile pidevalt meelde, et kuigi me võime end sageli tunda üksildasena, ei hülga tema meid kunagi.