Me ei loobu oma ametist!
„ME EI LOOBU OMA AMETIST” — seda võib selgelt tajuda, kui külastada ühte ebatavalist kodu Jaapanis Tokyos. Seal elab pere, kuhu kuulub 22 meest ja naist keskmise vanusega 70 aastat. Neid inimesi ei ühenda mitte sugulussidemed, vaid ühine huvi — misjoniteenistus. Nad on teinud täisaegset kuulutustööd ühtekokku 1026 aastat! Pere kolm vanimat liiget on sündinud 1910. aastal. Seitse nendest alustasid oma täisaegset teenistust teismelistena. Üheksa nendest on näinud kuningriigi kuulutustöö algust ja kasvu Jaapanis peale II maailmasõda. — Jesaja 60:22.
Ometi on see kuuekorruseline Vahitorni harubüroo endine hoone koht, kust saab julgustust eriti just tänu sealelavate misjonäride vaimule ehk valitsevale meelelaadile. Kuigi enamikul neist on ea ja kehva tervise tõttu füüsilisi puudeid, pole ükski neist vaimsetest sõduritest nõus oma tööd lõpetama. Jaapani Jehoova tunnistajad on selle hoone nende jaoks põhjalikult korda seadnud, paigaldanud sinna lifti ning ehitanud keldrikorrusele kuningriigisaali.
Mis teeb neid õnnelikuks
Töötanud nii palju aastaid sellel neile määratud territooriumil, tunnevad misjonärid, et see on nende kodu. „Kui ma möödunud suvel taas Austraaliasse piirkonnakonvendile sõitsin,” selgitas üks vanemaid pereliikmeid, „tahtsin juba kahe nädala pärast koju tagasi tulla!” Nad armastavad inimesi, keda nad teenivad, ning on neisse sügavalt kiindunud. Kõik misjonärid peavad kalliks kirju ja telefonikõnesid, mis tuletavad meelde möödunud päevade toiminguid.
See on usina teenistuse tulemus. Ajendatuna armastusest Jumala vastu, on misjonärid töö pakilisust tunnetades kuulutanud igasuguses olukorras. (Võrdle 2. Timoteosele 4:2.) „Oleme harjutanud end olema rõõmsad juba üknes sellepärast, et teenime Jehoovat,” ütleb Vera MacKay, kes on teeninud Jaapanis 37 aastat. „Isegi kui keegi ei tule ust avama, annab meie sealolek tunnistust Jehoovast.”
Kaksteist misjonäri selles peres ei ole kunagi olnud abielus, kuid nad on õnnelikud, et nad on saanud Issandat teenida, laskmata millelgi oma tähelepanu kõrvale kallutada. (1. Korintlastele 7:35) Üks nendest on Gladys Gregory, kes on teeninud misjonärina 43 aastat. Ta ütleb: „Et saada Jehoova teenistuseks suuremat vabadust, läksin pioneeritööle, hiljem Gileadi [Vahitorni Gileadi Piiblikool] ja siis misjonitööle. Olen jäänud vallaliseks, andmata selleks mingit tõotust, ja nagu paljud teisedki sõbrad, pole ma seda kunagi kahetsenud.”
Valmis kohanema
Kuigi mõned inimesed lähevad vananedes isepäiseks, on misjonärid olnud valmis kohanema. Lois Dyer, Molly Heron ning Lena ja Margrit Winteler elasid väiksemas misjonikodus ühes Tokyo individuaalelamurajoonis. Nad elasid seal rohkem kui 20 aastat ja kiindusid kohalikesse inimestesse. Õdedel Winteleridel oli oma territooriumidel ajakirja pakkumisringil 40 inimest teenindada, Mollyl ja Loisil 74 inimest. Siis aga palus Ühing neil kolida kuuekorruselisse misjonikodusse Tokyo kesklinnas. „Olin algul masendunud ja õnnetu,” möönab Lena. Nagu alati, kohanesid nad siiski oma uue määratud territooriumiga. Kuidas nad end praegu tunnevad? „Väga õnnelikuna,” vastab Lena. „Kaks Beeteli venda valmistavad meile praegu toitu ja koristavad tube. Meie eest hoolitsetakse hästi.” Kõik on nõus Loisiga, kes ütleb: „Jehoova organisatsiooni armastav hoolitsus on aidanud meil vastu pidada.”
Norrine Thompson kohanes samuti uute tingimustega. Ta ütleb: „Mul oli eesõigus olla 15 aastat oma mehe [kes oli pärit Uus-Meremaalt] kaaslaseks piirkonnatööl ajal, mil kogu Jaapan oli ainult üks piirkond.” Kuid mehe tervis halvenes pidevalt, ning Norrine’ile sai osaks elu rängim katsumus — mehe surm 18 aastat tagasi. „Sel ajal,” ütleb ta, „võimaldas mul misjonitööd jätkata armastus, mida vennad kõikjal Jaapanis mulle osutasid, samuti palved ja hoolas teenistus.”
Nad ei heida meelt, vaatamata terviseprobleemidele
„Enamikul neist on mingi terviseprobleem, kuid nad on rõõmsameelsed ja nende silmapaistev omadus on soov teenida,” ütleb Albert Pastor, kes on misjonikodu ülevaataja. Et hoolitseda misjonäride tervise eest, on misjonikodusse määratud teenima arst koos oma meditsiiniõest naisega.
Ühel päeval umbes kolm aastat tagasi jäi Elsie Tanigawa, Gileadi kooli 11. lennu lõpetanu, järsku vasakust silmast pimedaks. Neli kuud hiljem levis haigus ka paremasse silma. „Aeg-ajalt olen veidi masendunud, kuna ma ei suuda teenida enam nii, nagu varasematel aegadel. Kuid tänu Ühingu südamlikule hoolitsusele ning minu kaaslase ja teiste armastavale abile leian Jehoova teenistusest jätkuvalt rõõmu,” ütleb Elsie.
Shinichi Tohara ja tema naine Masako, kes olid Elsie kursusekaaslased Gileadis, on viimastel aastatel seoses oma tervisega seisnud silmitsi mitmete katsumustega. Shinichile kui võimekale kõnepidajale valmistab suuri raskusi see, et nägemise halvenemise tõttu ei ole ta enam võimeline oma märkmeid nägema. Hoolimata sellest et talle on viimastel aastatel tehtud suuremaid ja väiksemaid operatsioone, löövad tema silmad särama, kui ta räägib 90 aasta vanusest piibliõpilasest, keda ta praegu aitab.
Vaatamata „liha sisse antud vaiale”, suhtuvad need misjonärid oma nõrkustesse samamoodi, nagu apostel Paulus, kes ütles: „Kui olen nõder, siis olen vägev.” (2. Korintlastele 12:7—10) Ja nad on tõepoolest vägevad! Nad on iga päev kell seitse üleval, et viibida hommikusel jumalakummardamisel. Peale hommikusööki lähevad need, kellel tervis lubab, põlluteenistusse.
Richard ja Myrtle Shiroma on nende seas, kes käivad regulaarselt kuulutustööl. Myrtle’il oli 1978. aastal ägedast ajuarterite ateroskleroosist põhjustatud ajurabandus, kuid ta oli oma abikaasaga reisival tööl kaasas kuni 1987. aasta novembrini. Praegu aitab Richard, kes ise on 70-aastane, Myrtle’il kõike teha. Ta tõuseb kell viis hommikul, aitab naise voodist välja, peseb teda, paneb ta riidesse, jumestab ta nägu ja toidab teda lusikaga. Seejärel viib ta naise igal hommikul ratastoolis põlluteenistusse, käies umbes tund aega majast majja ning andes seejärel tunnistust bussipeatustes. Myrtle ei ole enam võimeline rääkima, kuid viimased sõnad, mida ta kuuldavale tõi, olid dendo, dendo, mis jaapani keeles tähendab „kuulutada, kuulutada”.
Nende tütar Sandra Sumida on kolinud misjonikodusse, et neile abiks olla. Sandra ise kaotas hiljuti oma kalli abikaasa südameataki tagajärjel. Ta hindab Vahitorni Ühingu lahket korraldust, millega ta määrati tagasi Jaapanisse Guamist, kus nad mehega misjonäridena olid teeninud. „Mul oli kogu aeg tunne, et minust ei ole oma vanematele kuigi suurt abi, kuna viibin Guamis,” ütleb ta. „Siiani oli selles kodus nende eest hoolitsenud minu õde Joanne. Nii et kui mulle selline võimalus avanes, oli mul hea meel. Tunne, et mind siin vajatakse, on mulle pärast mehe äkilist surma suureks toeks olnud.”
Aktiivne huvi püsib
Kuigi vanus annab end misjonäridele tunda, ei taha nad kaotada oma misjonivaimu. (Laul 90:10; Roomlastele 5:12) Jerry ja Yoshi Toma, kes on ühed esimesed Jaapanisse saadetud Gileadi kooli lõpetanud, käivad ikka veel Shibuya linnaosa ärikvartalis kuulutamas. „Kui me tulime elama kahekorruselisse majja, mis siin 1949. aastal seisis, siis käisime kuulutamas varjendist varjendisse. Nüüd on Tokyost saanud suurlinn. Oleme vanad ega suuda teha enam nii palju kui varem, kuid alati, kui tuleme kuulutustöölt, tunneme, et oleme saanud värskendust,” ütleb Yoshi.
Lillian Samson on olnud Jaapanis misjonär 40 aastat ja ta tunneb teenimisest suurt rõõmu. „Aitan praegu ühte 80-aastast naist, kes õppis algul minu misjonitöökaaslasega Adeline Nakoga, kes on nüüd tagasi Havail ja hoolitseb seal oma haige ema eest. Saanud üle esivanemate kultuse probleemist, hakkas see naine hiljuti Kuningriigi kuulutajaks. Ta läks templisse ja ütles preestri naisele: ’Olen võtnud vastu kristluse!’ ” Mõeldes sellistele rõõmudele oma elus, ei ole Lillian kunagi kahetsenud päeva, mil ta 19-aastasena lõpetas oma ilmaliku töö ja hakkas pioneeriks.
Ruth Ulrich ja Martha Hess, kes on olnud juba üle 45 aasta misjonitöökaaslased, on selles misjonikodus töötanud 35 aastat. Nad on oma territooriumil väga hästi tuntud. Üks ringkonnaülevaataja küsis Marthalt: „Kas ma võiksin laenata sinu nägu, kui ma lähen ukselt uksele kuulutama?” Inimestele oli Martha nägu tuttav ja nad võtsid temalt meeleldi ajakirju vastu, samas kui ringkonnaülevaatajal oli raskusi vestluse alustamisega.
Ruthil on oma ajakirjade pakkumisringil üks naine, kes ei ole oma halva tervise tõttu võimeline lugema. See naine võtab siiski kirjandust ja ta võttis isegi raamatu Mankind’s Search for God (Inimkond Jumala otsingul). Ruth kahtles, kas on mingit mõtet viia sinna ajakirju, kuna näis, et keegi neid ei loe. Siis ühel päeval tuli selle naise abikaasa Ruthi juurde raamatuga Search ja ütles: „See on suurepärane raamat! Olen selle kaks korda läbi lugenud.” Ruth alustas tema ja ta naisega piibliuurimist.
Juba see misjonikodu ise kütkestab huvitatud inimesi. Ühel õhtul tuli sinna üks noor mees ja ütles: „Nagu olen aru saanud, aidatakse mul siin majas Piiblit õppida.” Temaga alustati piibliuurimist. Ta töötas kokana Hiina restoranis koos ühe naisega, kes oli eemaldatud palju aastaid tagasi. Ajakirjad, mis kuulutaja restorani külastamisel jättis, jõudsid ka kööki. Noorele kokale need meeldisid ja ta hakkas endist tunnistajat küsitlema. Naine aga ei osanud tema küsimustele vastata ning soovitas tal minna misjonikodusse. Praegu teenib see mees teenistusabilise ja pioneerina. Peagi võeti see eemaldatud naine tagasi, ja ka temast sai üldpioneer.
Kõik misjonärid, kes selles kodus elavad, hindavad väga seda, mida Jehoova on nende heaks teinud. Nad on pärit Austraaliast, Kanadast, Havailt, Šveitsist ja Ühendriikidest ning 11 nendest on Gileadi misjonäride kooli 11-nda või mõne varasema lennu lõpetajad. Nad on näinud kuningriigitöö edenemist Jaapanis ja jagavad kuningas Taaveti arvamust, kes ütles: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” (Laul 37:25) Hinnates Jumala armastavat hoolitsust, on need misjonärid otsustanud mitte loobuda oma ametist, vaid teenida Jehoovat edasi.