Dominikaani Vabariigis on ikka veel avastamisväärset

CHRISTOPH Kolumbus alustas küllaltki noore mehena oma meremeheelu ning avastas lõpuks saared, mis on tänapäeval tuntud Lääne-India nime all. Tema lipulaev „Santa María” randus 1492. aasta detsembris Española, hiljem paiguti Hispaniola nime all tuntud ning Haiti ja Dominikaani Vabariigi halduses oleva saare põhjarannikul. Seal rajas Kolumbus esimese euroopaliku asunduse, rutuga ehitatud kindlustuse, ning andis sellele nimeks Santo Domingo. See saar sai tema edasiste uurimisreiside lähtepunktiks.

Kolumbus avastas, et saart asustavad silmapaistvalt kenad, usaldavad ja külalislahked inimesed, taino indiaanlased. Sel ajal elas neid saarel arvestuste kohaselt 100000 ringis. Kuid eeskätt kulla leidmisest huvitatud sissetungijate ränga kohtlemise tagajärjel kahanes pärismaalaste arv kiiresti. Aastaks 1570 oli vastavalt teadetele alles jäänud vaid umbes 500 taino indiaanlast.

Tänapäeval elab Dominikaani Vabariigis paljudest rassidest ning eri nahavärviga rahvast, kelle esivanemad on siia sisse rännanud. Kuid siiski paistab, et neil on mitmeid tainode häid omadusi, sest üldiselt on nad sõbralikud ja muretud inimesed. Kõik see, ja lisaks veel siiras usk Jumalasse ja austus Piibli vastu, on muutnud Jehoova tunnistajate kuulutus- ja õpetustöö sellel maal tähelepanuväärselt tulemusrikkaks.

Teistlaadi avastus

Esimesed Vahitorni misjonärid Lennart ja Virginia Johnson saabusid Dominikaani Vabariiki ajal, mil võimul oli diktaator Trujillo. Oma suureks rõõmuks avastasid nad, et paljud inimesed vastavad kiiresti ja soodsalt Piibli sõnumile, mida nad esitasid. Kuid see ei meeldinud võimudele ja nende religioossetele nõunikele. Peagi vallandus tagakiusamislaine, ja Dominikaani esimeste Jehoova tunnistajate usk pandi rängale katsele. Tänapäevalgi on tihtipeale kõneaineks nende tunnistajate lojaalsus ja usk isegi surmaga silmitsi seistes.

Jehoova tunnistajaid on praegu sellel maal ligikaudu 16000 ning neid tuntakse hästi. Mõni aeg tagasi andsid viis televisioonijaama üle kogu riigi eetrisse video pealkirjaga Jehovah’s Witnesses—The Organization Behind the Name (Jehoova tunnistajad — organisatsioon selle nime taga).a

See ei tõmmanud Jehoova tunnistajate tööle avalikkuse tähelepanu mitte ainult suuremates, vaid ka väiksemates linnades ja mõnedes maapiirkondades. Selle järelkajana organiseerisid tunnistajad erilise kuulutushoogtöö, et Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine laieneks ka kaugemate piirkondadeni.

Õnnistused, mis tulenevad töö laiendamisest

Paljud noored, energilised ja innukad Jehoova tunnistajad olid vabatahtlikult nõus minema kaheks kuuks kuulutama nendele kaugetele territooriumidele. Nende pingutused said rikkalikult tasutud. Ühes piirkonnas leidsid kaks tunnistajat erakordselt huvitatud inimesi. Kuna parajasti oli aeg pühitseda iga-aastast Jeesuse surma mälestusõhtut, tegid nad selleks korraldusi ning kutsusid inimesi kohale. Saal tuli inimesi täis ning tunnistajad viisid koosoleku läbi. Kui see lõppes, leidsid nad oma suureks üllatuseks, et saali ukse taga oli veel suur hulk inimesi sissepääsu ootamas. Kuulutajad kutsusid ka need inimesed sisse ja kordasid programmi. Selles piirkonnas tegutseb nüüd kogudus.

Tihtipeale ajendab helde ja sõbralik loomus inimesi Piiblist õpitud tõde oma perekonnaliikmete ja teiste inimestega jagama. Üks piibliõpilane oli lausa ülevoolavalt rõõmus, kui ta võis viimaks majast majja teenistuses osaleda. Ta juhatas juba oma naabruskonnas viit piibliuurimist, kuid nüüd oli ta õnnelik, et saab teenistuses veel rohkem osaleda.

Kuna üsna suurt osa selle maa territooriumist ei külasta Kuningriigi kuulutajad regulaarselt, tehakse pingutusi, et kuulutada bussisõitjatele ning neile, kes tulevad linna äriasjus või sisseoste tegema. See on viinud rõõmustavate tulemusteni, nagu seda näitab kujukalt üks kogemus seoses harubüroosse saabunud kirjaga. See paistis olevat kahelt maapiirkonnas elavalt mehelt, kes palusid piibliuurimist. Kui Jehoova tunnistaja neid külastama läks, tuli välja, et need „mehed” on hoopis 10- ja 11-aastane poiss. Aga kuidas nad said teada Piibli õppimise korraldusest? Juhtus nii, et üks mees sellest külast tuli äriasjus pealinna. Ta kohtas tänaval ühte Jehoova tunnistajat, kes andis talle traktaadi ja pakkus tasuta kodust piibliuurimist. Kui see mees oma külla tagasi läks, andis ta selle traktaadi 12-aastasele naabritüdrukule ja rääkis talle piibliuurimise korraldusest. Tüdruk omakorda rääkis sellest neile kahele poisile, kes kohe kirja kirjutasid. Piibliuurimist alustati nende poiste, selle tüdruku, mehe ja tema kahe lapsega.

Noored osutavad head vastukaja

Tundub tõepoolest, et nii need noored, kes on tões üles kasvanud, kui ka teised, kes seda ei ole, suhtuvad Jumala kummardamisse tõsiselt. Näiteks Tamar ja tema õde Keila ristiti 10-aastastena ning täisaegsesse pioneerteenistusse astusid nad 11-aastaselt. Wendy Carolina sümboliseeris oma pühendumist veeristimisega 12-aastaselt, ja kaks aastat hiljem, aastal 1985, alustas ta üldpioneerteenistust. Nüüd on ta edukas piiblitõdede õpetaja ja tunneb täisaegsest teenimisest jätkuvalt rõõmu. Noor Jovanny, kes ristiti 10-aastaselt ja sai üldpioneeriks 11-aastaselt, viib läbi nelja kodust piibliuurimist. Kui kümneaastane Rey nägi vanaraamatute müüjal Jehoova tunnistajate poolt välja antud brošüüri, palus ta väga oma ema, et see talle selle ostaks. Rey luges brošüüri kaanest kaaneni läbi. Tema otsingud sooviga saada veel piiblilist kirjandust viisid ta viimaks ühendusse harubürooga. Praegu tunneb ta rõõmu täisaegsest teenistusest ning ka tema ema teenib Jumalat.

Mis on aidanud neil ja ka teistel noortel mõista, kui väärtuslikud on vaimsed asjad? Paljudel juhtudel on tähtsat osa etendanud õige vanemlik juhatus. See pidas paika Josué puhul, kelle kristlikud vanemad on kooliõpetajad. Kui ringkonnaülevaataja soovitas vanematel proovida aidata vähemalt ühel oma lastest täisaegsesse teenistusse astuda, mõtlesid nad seejuures kohe Josué peale. Kuna Josué oli edukas õpilane, määrati talle riiklik stipendium, et ta võiks õppida inseneriks. Pärast poolteiseaastast õppimist ülikoolis võttis ta vastu kutse osaleda Jehoova tunnistajate keskusekompleksi ehitusel Dominikaani Vabariigis. Tema vanemad olid väga rahul, et nad olid andnud oma poja Jehoova teenistusse.

„Maadeuurijad” teistest maadest

Jeesuse sõnad „lõikust on palju, aga vähe töötegijaid” peavad täpselt paika ka siinse põllu puhul. (Matteuse 9:37) Suur tööliste vajadus põllul ning inimeste hea vastukaja on ajendanud teiste maade Jehoova tunnistajaid tulema ja osalema territooriumi läbiuurimises, et leida tõelisi praegusaja aardeid — siiraid tõeotsijaid.

Jehoova tunnistajate perekonnad, kes on naabersaarelt Puerto Ricolt Dominikaani Vabariiki kolinud, leiavad selle eri piirkondades teenimisest tõelist rahuldust. Üks perekonnapea ütles: „Võimalus väljendada oma usku ja lootust kuulvatele kõrvadele muudab tõe tõepoolest elavaks!” Kui Rootsist pärit Cecilia ja Ühendriikidest pärit Nia said teada siinsetest vajadustest, tulid nad koos paljude teiste noorte täisaegsete teenijatega siia tööle. Nad teenivad kõrgemal sisemaal, kus kliima on pehmem. Ning kaks Kanada abielupaari liitusid ühe Ühendriikidest naasnud dominikaani perekonnaga, ja kõik nad teenivad nüüd kõrgel männimetsaga kaetud jaheda ilmastikuga mägedes. Nad kuuluvad sealsesse väikesesse kogudusse, ning neil on võimalik jõuda inimesteni, keda Jehoova tunnistajad ei ole peaaegu kümne aasta jooksul külastanud.

Alfredo ja Lourdes ning nende viis last pöördusid New Yorgist tagasi ja on nüüd ühenduses väikese kogudusega, mis asub ühes kaunis turismi- ja kuurortlinnas. Nad rõõmustavad võimaluse üle osaleda ausa südamega inimeste leidmises ning koguduse kasvule kaasaaitamises. Austriast pärit arvutioperaator Roland ja tema naine Yuta on elama asunud maa lõunapoolsesse ossa, kus kliima on soe ja kuiv. Neil on olnud rõõm näha, kuidas pärast nende saabumist on moodustunud uus kogudus. Kolm naaberlinnas elavat pioneerõde ja üks Californiast pärit abielupaar teatasid, et nii palju inimesi soovib piibliuurimist, et nad ei suuda neid kõiki läbi viia. Niisiis innustasid nad huvitatud inimesi käima kohalikus kuningriigisaalis peetavatel koosolekutel ja kirjutama oma nime piibliuurimist ootavate inimeste nimekirja. Yuta vend Stefan teenib ustavalt ühes väikeses koguduses kenas Samaná linnas riigi kirderannikul. Vaid kahe aastaga on sealsete Kuningriigi kuulutajate arv kahekordistunud.

See armastus ja innukus, mida on üles näidanud nii need kui ka teised siia appi tulnud kristlased, on tõepoolest kiiduväärt. Nad on võtnud endale raske ülesande, mis ei seisne pelgalt uuel, teistsuguse kultuuri ja kommetega maal sisseelamises, vaid enamikul juhtudel ka uue keele õppimises, et hoolitseda lambasarnaste inimeste vaimsete vajaduste eest. Nende pingutusi on krooninud kohalike inimeste positiivne vastukaja.

Mõned Dominikaani perekonnad on hüljanud suurlinna mugavused ja kolinud maapiirkondadesse. Neile kõigile on toonud rikkalikku tasu avastamisrõõm, et maal on tõelisi aardeid siiraste tõeotsijate näol.

Need aareteotsijad, kes tegutsesid 15. sajandil, ei toonud kohalikule taino rahvale mitte õnnistusi, vaid hoopis orjapõlve ja loendamatuid kannatusi. Isegi Kolumbus ise ei saanud Uue Maailma aaretest kasu. Lõpuks ta arreteeriti ning saadeti endaavastatud saarelt välja, ning tagasi Hispaaniasse viidi ta ahelais.

Tänapäeval on teoksil teistsugune maadeuurimine ning leitakse hulga väärtuslikumaid aardeid. Jehoova rahvas otsib innukalt ausa südamega inimesi, kes vastavad Kuningriigi heale sõnumile. Tulemuseks on see, et järjest kasvav rahvahulk tunneb rõõmu vabadusest, mida suudab tuua vaid Jumala Sõna. (Johannese 8:32) Nad ootavad igatsusega aega, mil see mägede, kaunite koskede, ilusate liivarandade ja vaimustavate koobaste maa muutub paradiisisaareks ja ühtlasi ka tervet maakera hõlmava uue maailma osaks. — 2. Peetruse 3:13.

[Allmärkus]

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Dominikaani Vabariik

[Pildid lk 24, 25]

Täisaegne teenistus aitab noortel mõista, kui väärtuslikud on vaimsed asjad