Mispärast on aeg langetada otsus?

JUMAL valis 16. sajandil e.m.a. iisraellased enda ’omandiks kõigi rahvaste hulgast, ... pühaks rahvaks’. (2. Moosese 19:5, 6) Rüvetades end naaberrahvaste ebajumalate kummardamise ja kõlblusetute tegudega, kaotasid nad peagi oma pühaduse, oma religioosse puhtuse. Sellega nad näitasid, et nad on „kangekaelne rahvas”. (5. Moosese 9:6, 13; 10:16; 1. Korintlastele 10:7—11) Rohkem kui kolmesaja aasta kestel pärast Joosua surma laskis Jehoova tõusta kohtumõistjaid, ustavaid teejuhte, kes pidid iisraellased õige kummardamise juurde tagasi juhtima. Siiski ei jätnud rahvas „midagi maha oma kurjadest tegudest ega kangekaelsuse viisidest”. — Kohtumõistjate 2:17—19.

Pärast seda laskis Jumal tõusta ustavaid kuningaid ja prohveteid, et need ergutaksid rahvast õige kummardamise poole tagasi pöörduma. Prohvet Asarja innustas kuningas Aasat ja tema kaasmaalasi otsima Jehoovat: „Kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!” Aasa viis Juuda kuningriigis läbi usupuhastuse. (2. Ajaraamat 15:1—16) Viimaks pidi Jumal prohvet Joeli kaudu selle üleskutse uuesti esitama. (Joel 2:12, 13) Veel hiljem õhutas Sefanja Juuda elanikke ’otsima Jehoovat’. Sedasama tegi noor kuningas Joosija, kes usupuhastuskampaania käigus kõrvaldas ebajumalakummardamise ja kõlbelise laostumuse. — Sefanja 2:3; 2. Ajaraamat 34:3—7.

Taolistele lühikestele kahetsemisperioodidele vaatamata muutus rahva religioosne olukord üha kriitilisemaks. (Jeremija 2:13; 44:4, 5) Jeremija mõistis selle ebajumalakummardamisega rüvetunud religioosse süsteemi avalikult hukka ning ütles, et usupuhastus ei ole nende juures enam võimalik: „Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema!” (Jeremija 13:23) Seepärast tõi Jumal Juuda kuningriigi peale ränkraske karistuse. Jeruusalemm ja selle tempel hävitati aastal 607 e.m.a. ning ellujäänud viidi 70 aastaks Babüloni orjusesse.

Kui see periood möödus, andis Jumal armu. Ta õhutas kuningas Kyrost vabastama iisraellasi, kelle jäänus läks tagasi Jeruusalemma, et tempel uuesti üles ehitada. Selle asemel et kõigest juhtunust õppust võtta, kaldusid nad jällegi õigest kummardamisest kõrvale, mistõttu Jehoova Jumal pidi uuesti kordama oma kutset: „Pöörduge tagasi minu juurde, siis ma pöördun teie juurde.” — Malakia 3:7.

Miks Iisrael hüljati

Milline oli iisraellaste religioosne olukord Jeesuse päevil? Silmakirjalikud religioonijuhid olid „pimedate pimedad teejuhid”, kes õpetasid seda, mis on „inimeste käskimised”. ’Nad rikkusid Jumala käsku oma pärimuse pärast.’ Rahvas austas Jumalat „oma huultega”, kuid nende süda oli temast kaugel. (Matteuse 15:3, 4, 8, 9, 14) Kas võisid nad rahvana saada veel ühe võimaluse kahetseda oma eksimusi? Ei võinud. Jeesus ütles: „Jumala riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab.” Ta ütles veel: „Teie koda”, Jeruusalemma tempel, „jäetakse teil maha.” (Matteuse 21:43; 23:38) Nende eksimus oli liialt suur. Nad hülgasid Jeesuse kui Messia, tapsid ta ning valisid oma kuningaks Rooma keisri, kes neid rõhus. — Matteuse 27:25; Johannese 19:15.

Iisraellased ei tahtnud mõista, et see aeg, mil Jeesus viib läbi oma teenistust, ongi kohtumõistmise aeg. Ustavusetule Jeruusalemma rahvale ütles Jeesus: „Sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega.” — Luuka 19:44.

Nelipühil aastal 33 m.a.j. moodustas Jumal uue rahva oma Poja Jeesuse Kristuse vaimuga võitud jüngritest, kes pidi valitama kõigist suguharudest ja rahvastest. (Apostlite teod 10:34, 35; 15:14) Kas oli mingit lootust, et viimaks ometi juudi religioonisüsteem reformitakse? Sellele andsid aastal 70 m.a.j. vastuse Rooma leegionid, kes Jeruusalemma maatasa tegid. Jumal oli selle religioonisüsteemi täielikult hüljanud. — Luuka 21:5, 6.

Ristiusumaailma suur ärataganemine

Vaimuga võitud kristlased moodustasid samuti ’püha rahva, omandrahva’. (1. Peetruse 2:9; Galaatlastele 6:16) Aga ka algkristliku koguduse religioosne puhtus ei säilinud kuigi kaua.

Pühakiri ennustas ette suurt ärataganemist ehk tõelisest usust äralangemist. Jeesuse tähendamissõna sümboolne luste ehk võltskristlased proovivad lämmatada sümboolset nisu ehk tõelisi kristlasi, kes on Jumala vaimuga võitud. Tähendamissõna näitab, et valekristlus, mida õhutab Jumala peavaenlane Kurat, pidi hakkama levima ajal, mil ’inimesed magavad’. See leidis aset pärast Kristuse ustavate apostlite surma, sellele järgneva vaimse unisuse perioodil. (Matteuse 13:24—30, 36—43; 2. Tessalooniklastele 2:6—8) Nagu apostlid ennustasid, puges karja hulka palju võltskristlasi. (Apostlite teod 20:29, 30; 1. Timoteosele 4:1—3; 2. Timoteosele 2:16—18; 2. Peetruse 2:1—3) Viimane apostel, kes suri, oli Johannes. Umbes aastal 98 m.a.j. kirjutas ta, et „viimne aeg”, apostelliku perioodi lõpuosa, on juba alanud. — 1. Johannese 2:18, 19.

Kui Rooma keiser Constantinus sõlmis religiooni ja poliitilise võimu liidu, halvenes ristiusumaailma vaimne, õpetuslik ja moraalne olukord järsult. Paljud ajaloolased on ühisel seisukohal, et kristlikust vaatenurgast vaadatuna tähendas „kiriku triumf neljandal sajandil . . . täielikku hävingut”. ’Ristiusumaailm kaotas oma kõrge moraali’ ja võttis paganluselt üle paljud kombed ja filosoofiad, näiteks nagu „Maarja-kultuse”, „pühakute” harda austamise ning ka kolmainukäsituse.

Pärast ristiusumaailma võltstriumfi hakkas selle seisukord halvenema. Paavstide ja kirikukogude poolt koostatud dekreedid ja doktriinid, rääkimata inkvisitsioonist, ristisõdadest ja „pühadest” sõdadest katoliiklaste ja protestantide vahel, tõid esile religioosse süsteemi, kus usupuhastus ei olnud enam võimalik.

Oma raamatus A World Lit Only by Fire (Maailm, mida valgustavad ainult tuleriidad), kirjutab William Manchester: „Viieteistkümnenda ja kuueteistkümnenda sajandi paavstid elasid nagu Rooma keisrid. Nad olid maailma rikkaimad mehed, ning nemad koos kardinalidega rikastusid järjest enam, müües pühasid ameteid.” Suure ärataganemise ajal püüdsid väikesed rühmitused või mõned üksikisikud tõelist kristlust taasavastada, ilmutades sellega sümboolsele nisule iseloomulikke tunnusjooni. Tihti maksid nad selle eest kõrget hinda. Seesama raamat ütleb: „Oli aegu, mil tundus, et kristluse, nii protestantide kui ka katoliiklaste tõelised pühakud olid hoopis leekides söestunud märtrid.” Teistel niinimetatud usupuhastajatel, nagu Martin Lutheril ja Johann Calvinil, õnnestus luua vastupidavad religioossed süsteemid, mis seisid lahus katoliku kirikust, kuid siiski säilitasid nende põhiõpetused. Ka nemad olid sügavalt segatud poliitilistesse afääridesse.

Protestantlikes ringkondades tehti pingutusi niinimetatud religioosse taasärkamise läbiviimiseks. Näiteks 18. ja 19. sajandil kandsid need pingutused vilja tarmuka misjonitegevuse näol võõrastes maades. Kuid nagu väidavad protestantlikud karjased ise, pole nende karja vaimne olukord tänapäeval sugugi mitte vaimustav. Protestandi teoloog Oscar Cullmann möönis hiljuti, et „kirikuid endid on haaranud usukriis”.

Ka katoliku kirikus on viidud läbi nii reforme kui ka vastureforme. Vaatamata vaimulikkonna seas laialt levinud kõlbelisele laostumusele ja meeletule rikkusele, moodustati 11. kuni 13. sajandini mungaordusid, kus peeti jäigalt kinni vaesustõotusest. Kuid neid jälgiti rangelt, ja vastavalt õpetlaste sõnadele olid nad kirikuhierarhia rõhumise all. Siis toimus 16. sajandil Trento kirikukogu õhutusel vastureformatsioon, mis oli suures osas suunatud protestantliku reformatsiooni vastu.

Katoliku kirik võttis 19. sajandi esimesel poolel, kiriku restauratsiooniperioodil, autoritaarse ja konservatiivse hoiaku. Ei saa siiski öelda, et tõelise kristluse taastamiseks oleks toimunud mingit tõelist usupuhastust. Pigem olid need kõigest püüded kindlustada vaimulikkonna autoriteeti maailma religioossete, poliitiliste ja sotsiaalsete muudatuste taustal.

Hiljuti, 1960-ndatel aastatel, tundus, et katoliku kirik tahab Vatikani teise oikumeenilise kirikukoguga panna aluse põhjalike muudatuste protsessile. Siiski tegi võimulolev paavst sellele niinimetatud kirikukogu uuendusprotsessile järsu lõpu, sest ta soovis talitseda taoliste progressiivsete kirikuliikmete vaimu. Seda faasi, mida mõned kutsuvad Wojtyła restauratsiooniks, nimetas üks katoliiklik rühmitus „uueks konstantinismi vormiks”. Nagu osutatakse jesuiidi ajakirjas La Civiltà Cattolica, seisab katoliku kirik, nagu ka teised religioonid, silmitsi „radikaalse ja globaalse kriisiga: radikaalne sellepärast, et see ulatub kristliku usu ja elu juurteni; ning globaalne sellepärast, et see hõlmab kristluse kõiki tahke”.

Ristiusumaailma religioonid ei ole tegelikult teinud läbi mingit usupuhastust ning see poleks olnud võimalikki, sest tõeline kristlus pidi taastatama alles „lõikuse” ajal, mil sümboolne nisu kogutakse ühte puhtasse kogudusse. (Matteuse 13:30, 39) Pikk nimekiri religiooni nimel toime pandud kuritegudest ja pattudest, väitku see religioon end olevat kristlik või mitte, tõstatab küsimuse: kas ristiusumaailmalt on realistlik oodata tõelist usupuhastust?

Kas usupuhastus polegi võimalik?

Piibli Ilmutusraamat ehk Apokalüpsis räägib sümboolsest suurest hoorast, kellel on saladuslik nimi Suur Baabülon. (Ilmutuse 17:1, 5) Piibli lugejad on sajandeid proovinud leida sellele salapäraga ümbritsetud sümbolile selgitust. Paljudes inimestes tekitas vaimulikkonna rikkus ja kõlbeline laostumus vastikust. Mõned arvasid, et „Suur Baabülon” kujutab kirikuhierarhiat. Nende hulgas oli ka Jan Hus, böömi katoliku preester, kes aastal 1415 elusalt põletati, ning Aonio Paleario, itaalia humanist, kes poodi üles ja põletati aastal 1570. Mõlemad püüdsid edutult reformida katoliku kirikut, lootuses, et see pöördub tagasi „oma algse väärikuse juurde”.

Vastupidiselt sellele näitab Ilmutusraamatu 17. ja 18. peatükk, et Suur Baabülon kujutab kõikide valereligioonide ülemaailmset impeeriumi.a Selle „suure [ühend]hoora” juures ei ole usupuhastus võimalik, sest „tema patud on ulatunud taevani”. Sel 20. sajandil kannavad mitte ainult ristiusumaailma religioonid, vaid praktiliselt kõik religioonid vastutust suurt verevalamist põhjustavate sõdade ning ka inimkonda vaevava järsu moraalse allakäigu eest. Järelikut on Jumal „Baabüloni” hävingule määranud. — Ilmutuse 18:5, 8.

Nüüd on aeg ’minna temast välja’

Piibli prohvetiennustuste täideminek näitab, et meie päevad märgistavad selle kurja „maailmaajastu lõpetuse” aega. (Matteuse 24:3) Igaüks, kes tahab siiralt Jumalat kummardada, ei saa endale lubada oma ideede või eelistuste järgimist. Ta peab ’otsima Jehoovat, kui ta on leitav’, jah, see tähendab kohe praegu, sest Jeesuse ennustatud „suur viletsus” on lähedal. (Jesaja 55:6; Matteuse 24:21) Nii nagu sai ilmsiks Iisraeli rahva puhul, ei salli Jumal religiooni kõlbelist laostumust, vaatamata sellele, et see uhkeldab oma auväärse vanusega. Selle asemel et püüda hukkumisele määratud laeva remontida, peavad kõik, kes soovivad saada Jumala heakskiitu ja päästet, viivitamatult kuuletuma Ilmutuse 18:4 toodud inspireeritud käsule: „Minge välja [Suurest Baabülonist], minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!”

’Minna välja’, aga kuhu? Kus mujal võib leida pääste? Kas ei varitse meid oht otsida kaitset valest kohast? Kuidas võib tunda ära selle ainsa religiooni, millel on Jumala heakskiit? Ainsad usaldusväärsed vastused võib leida Jumala Sõnast. (2. Timoteosele 3:16, 17) Jehoova tunnistajad kutsuvad sind üles Piiblit lähemalt uurima. Siis sa mõistad, kes on see rahvas, kelle Jumal on valinud ’rahvaks oma nimele’, keda ta oma peagi saabuval vihapäeval kaitseb. — Apostlite teod 15:14; Sefanja 2:3; Ilmutuse 16:14—16.

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Kui sinu religioonilaev on uppumas, siis mine tõelise kristluse päästelaevale