Pea tõelist elu kalliks
KAS praegune elu ongi kõik? Innustades meid ’hakkama kinni tõelisest elust’, näitab Piibel, et on olemas midagi enamat. (1. Timoteosele 6:17, 18; 6:19, UT) Mis siis on tõeline elu, kui meie praegune elu seda pole?
Eeltoodud piibliteksti kontekst näitab, et see on „igavene elu”, millest jumalakartlik inimene peaks kinni hakkama. (1. Timoteosele 6:12) Valdavale enamusele tähendab see igavest elu maa peal. Aadamal, esimesel inimesel, oli väljavaade elada igavesti paradiislikul maal. (1. Moosese 1:26, 27) Ta pidi surema vaid juhul, kui ta sööb „hea ja kurja tundmise puust”. (1. Moosese 2:17) Aga kuna Aadam ja tema naine Eeva olid sõnakuulmatud ja sõid sellest puust, kuulutas Jumal välja surmaotsuse. ’Päeval, mil nad sellest sõid’, surid nad Jumala silmis, ning kiiresti hakkas lähenema ka füüsiline surm. See polnud enam seesugune hea elu, millest nad olid alguses rõõmu tundnud.
Kuidas saavutada „tõelist elu”
Selleks et „tõeline elu” võiks võimalikuks osutuda, tegi Jehoova Jumal korralduse inimkonna päästmiseks. Et mõista seda korraldust, kujutagem ette ühte väikest vabrikut. Kõik masinad selles vabrikus on korrast ära ja põhjustavad töötajatele probleeme, kuna esimene tööline eiras aastaid tagasi käsitsemisjuhendit ning rikkus kõik masinad ära. Praegustel töötajatel ei jää muud üle, kui olemasolevate masinatega töötades teha oma parim. Vabrikuomanik tahab oma tööliste aitamiseks masinad remontida ning eraldab sel eesmärgil teatud vajaliku summa.
Esimene ’masinal töötaja’ Aadam ei pidanud kalliks seda elu, mis talle oli antud. Seega andis ta oma järeltulijatele edasi ebatäiusliku elu, mis on sarnane halvasti töötava masinaga. (Roomlastele 5:12) Nii nagu hilisemad töötajad selles vabrikus ei suuda olukorda parandada, nii pole ka Aadama järeltulijad olnud võimelised saama endale tõelist elu. (Laul 49:8) Et seda pealtnäha lootusetut olukorda parandada, saatis Jehoova maa peale oma ainusündinud Poja, et see ostaks igavese elu inimkonnale tagasi. (Luuka 1:35; 1. Peetruse 1:18, 19) Surres inimkonna eest ohvrisurma, maksis Jumala ainusündinud Poeg Jeesus Kristus vajaliku summa — elu, mis on võrdne Aadama kaotatud eluga. (Matteuse 20:28; 1. Peetruse 2:22) Nüüd on Jehooval selle hinnalise ohvri alusel võimalus pakkuda tõelist elu.
Sõnakuulelikule inimkonnale tähendab Jeesuse lunastusohver igavest elu paradiislikul maal. (Laul 37:29) Sellist lootust pakutakse kõigile, kes elavad üle ’kõigeväelise Jumala suure päeva sõja’, millele viidatakse kui Harmagedoonile. (Ilmutuse 16:14—16) See hävitab maa pealt kogu kurjuse. (Laul 37:9—11) Need, kes surevad enne seda aega ja on Jumala mälestuses, äratatakse üles maa peal taastatud Paradiisis, ning neil on väljavaade tunda rõõmu tõelisest elust, mis on varuks kõigile neile, kes Jumalale kuuletuvad. — Johannese 5:28, 29.
Me peame oma praegust elu hindama
See ei tähenda, et meil oleks õigust oma praeguse elu pühadusse hoolimatult suhtuda. Kas vabrikuomanik kulutaks oma aega ja raha selleks, et remontida masinat sellise töölise jaoks, kes selle eest üldse ei hoolitse? Kas ei usaldaks tööandja remonditud masina hoopiski sellise inimese hoolde, kes on teinud vana masina korrashoidmisel oma parima?
Elu on hinnaline kingitus Jehoovalt. Selle kingituse heasoovliku andjana soovib ta, et me seda hindaksime. (Laul 36:10; Jakoobuse 1:17) Rääkides sellest, millise hoolivusega Jehoova maa peal elavatesse inimestesse suhtub, ütles Jeesus: „Teie juuksekarvadki on kõik ära loetud!” (Luuka 12:7) Jehoova keelas iisraellastel inimesi tappa, ja see keeld käis loomulikult ka iseenda tapmise kohta. (2. Moosese 20:13) See ei luba meil suhtuda enesetappu kui ühte valikuvõimalusse.
Kuna jumalakartlikud inimesed teavad, et Jehoova on armastavalt huvitatud meie heakäekäigust, rakendavad nad Piibli põhimõtteid praegusaja elus. Näiteks, kuna tõelised kristlased peavad ’puhastama endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest ja tegema täielikuks oma pühitsuse Jumala kartuses’, hoiduvad nad tubakast ja mõistustkahjustavatest ning sõltuvust tekitavatest uimastitest. — 2. Korintlastele 7:1.
Seda, et Jumal tunneb inimese elu vastu huvi, on näha ka tema nõuandest säilitada „südamerahu” ning mitte käituda ebamoraalselt. (Õpetussõnad 14:30; Galaatlastele 5:19—21) Kui me peame nendest kõrgetest normidest kinni, oleme kaitstud muuhulgas ka tervisele kahjulike raevuhoogude ja seksuaalsel teel edasikanduvate haiguste eest.
Seda, et Jehoova on huvitatud oma rahva elust, näitab ka see, et ta manitseb neid hoiduma liigsöömisest ja -joomisest. (5. Moosese 21:18—21; Õpetussõnad 23:20, 21) Kristlasi hoiatatakse, et ahned ja joodikud ei päri Jumala Kuningriiki, see tähendab, et nemad ei saa kunagi elada tõelist elu. (1. Korintlastele 6:9, 10; 1. Peetruse 4:3) Innustades meid olema mõõdukad, õpetab Jehoova seda, mis on meile kasulik. — Jesaja 48:17.
Kui me peame kinni Jumala normidest, näitame, et peame oma praegust elu kalliks. Loomulikult on tõeline elu veelgi tähtsam. Kuna see on igavene, pööravad tõelised kristlased sellele rohkem tähelepanu kui oma praegusele elule. Kui Jeesus Kristus ohverdas oma elu, allutas ta end Jehoova tahtele. Oma Isale kuulekana püsimine tähendas talle palju rohkemat kui tema elu maa peal. Jeesus valis eluviisi, mille tulemusena ta äratati surnuist üles ning ta sai surematu elu taevas. (Roomlastele 6:9) Tema surm tähendab igavest elu ka kuulekale inimkonnale, kes näitab üles usku tema lunastusohvrisse. — Heebrealastele 5:8, 9; 12:2.
Elutähtis vereseadus
Muidugi mõista peegeldavad Jeesuse järelkäijad tema mõtteviisi. Nagu Kristuski, püüavad nad meeldida Jumalale kõigis asjus. See ongi põhjus, mispärast nad keelduvad näiteks vereülekandest, mis mõnede arstide sõnul võib elu päästa. Vaadelgem, kuidas näitab inimene vereülekandest keeldumisega, et ta peab kalliks tõelist elu.
Nagu Jeesus Kristus, soovivad ka tõelised kristlased olla Jumala silmis elus, ning see tähendab, et nad kuuletuvad Temale täielikult. Jumala Sõna käsib Kristuse järelkäijaid: ’Hoiduge ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest.’ (Apostlite teod 15:28, 29) Mispärast on see vereseadus lisatud teiste kristlastele kohustuslike käskude hulka?
Iisraellastele antud Seadus nõudis, et nad hoiduksid vere eest. (3. Moosese 17:13, 14) Kristlased ei ole Moosese seaduse all. Kuid nad mõistavad, et vere söömise keeld oli antud juba enne Seadust; veel enne seda oli see keeld antud Noale peale Veeuputust. (1. Moosese 9:3, 4; Koloslastele 2:13, 14) See käsk käis kõigi Noa järeltulijate kohta, kellest on pärit kõik maailma rahvad. (1. Moosese 10:32) Lisaks sellele aitab Moosese seadus meil näha põhjust, miks Jumal vere pühadust nii väga rõhutab. Pärast seda kui Jumal oli andnud iisraellastele keelu, et nad ei tohi süüa mitte mingisugust verd, ütles ta: „Liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu.” (3. Moosese 17:11) Jumal määras, et verd võib kasutada vaid altaril ohverdamise puhul. Tema seadus vere pühaduse kohta näitab, et kõik elu maa peal kuulub temale. (Hesekiel 18:4; Ilmutuse 4:11) Kui vaatame oma elule Jehoova seisukohast, siis me mõistame, et see ei kuulu mitte meile, vaid et Jumal on selle meie kätte ainult usaldanud.
Täpselt nii nagu töötajal meie selgitavas näites lasus kohustus masina eest hoolitseda, on ka meie hoolde usaldatud meie praegune elu. Mida sa teeksid, kui sinu masin vajaks remonti ja mehaanik teeks ettepaneku kasutada remontimiseks neid osi, mis on käsitsemisjuhendis täiesti keelatud? Kas sa mitte ei konsulteeriks teiste mehaanikutega, veendumaks, et masin remonditakse vastavalt juhendis antud näpunäidetele? Inimelu on masinast hulga tähtsam ja keerulisem. Oma inspireeritud Sõnas, inimeste ellujäämisjuhendis, keelab meie Valmistaja kasutada verd, et elu hoida. (5. Moosese 32:46, 47; Filiplastele 2:16) Kas poleks mõistlik pidada kinni selles juhendis toodud nõuetest?
Tõesti, kristlastest patsiendid, kes paluvad, et nende puhul kasutataks veretut ravi, ei hülga tegelikult meditsiiniabi tervikuna. Nad paluvad vaid sellist ravi, milles väljenduks nende elu — nii praeguse kui ka tulevase — hindamine. Arstid, kes kartmatult austavad kristlaste seisukohta, toovad tõendeid selle kohta, millist kasu on andnud vastavalt nende soovile ravimine. „Jehoova tunnistajatega kohtumine viis mind uute väärtushinnanguteni,” ütleb üks kirurg, kel oli varem tavaks palju verd kasutada. Nüüd proovib ta ravida ilma vereta isegi neid inimesi, kes pole Jehoova tunnistajad.
Tema pidas tõelist elu kalliks
Mis olid need uued väärtushinnangud, mida see kirurg Jehoova tunnistajaid ravides avastas? Ta mõistab nüüd, et patsiendi ravimine ei hõlma mitte ainult haiget kehaosa, vaid inimest tervikuna. Kas siis patsiendil ei peaks olema õigus paluda oma füüsilise, vaimse või emotsionaalse tervise huvides parimat ravi?
Vereülekanne oli 15-aastase Kumiko meelest halvim surmatoova leukeemia ravivariant. Püüd pikendada sel moel elu mõni nädal, kuu või isegi aasta ei väärinud seda, mida see talle lõppkokkuvõttes maksma oleks läinud. Kuna ta oli oma praeguse elu Jehoova tunnistajana pühendanud Jehoova Jumalale, austas ta elu ja vere pühadust. Vaatamata sellele, et tema isa ja teised sugulased olid tugevalt ta seisukoha vastu, püsis Kumiko kindlana. Kord küsis temalt ta arst: „Kui sinu Jumal annab eksimused andeks, kas ta ei andestaks ka siis, kui sa nõustud vereülekandega?” Kumiko keeldus tegemast kompromissi ega öelnud seega lahti Piiblil põhinevast usust. „Pidades kinni elusõnast”, jäi ta oma seisukohale kindlaks. (Filiplastele 2:16, UT) Tema uskmatu vanaema ütles: „Kumiko ei hülgaks iial oma usku.” Peagi muutsid nii tema isa ja vanaema kui ka tema arstid oma seisukohta.
Kumiko tugev usk Jehoova Jumalasse, kes suudab ta surnuist üles äratada, liigutas paljude inimeste südant. Veel elus olles palus ta oma isa: „Isegi kui ma suren, äratatakse mind Paradiisis üles. Aga kui sind Harmagedoonis hävitatakse, ei näe ma sind enam iial. Niisiis, palun uuri Piiblit.” Ta isa vaid kordas: „Ma hakkan uurima, kui sa paraned.” Kui Kumiko oma ravimatusse haigusse suri, pani tema isa kirstu sedelikese kirjaga: „Kumiko, kohtume Paradiisis.” Pärast matusetalitust rääkis ta kohalolijatega ja ütles: „Ma lubasin Kumikole, et kohtun temaga Paradiisis. Kuigi ma ei suuda sellesse veel uskuda, kuna ma pole piisavalt õppinud, olen ma otsustanud seda põhjalikult uurima hakata. Palun aidake mind.” Ka teised tema perekonnaliikmed hakkasid Piiblit uurima.
Kumiko tõepoolest hindas elu ja tahtis elada. Ta hindas kõike seda, mida arstid tema praeguse elu päästmiseks tegid. Kuid pidades kinni õpetustest, mis on kirjas Looja antud juhendis, tõestas ta, et peab kalliks tõelist elu. Miljonitele tähendab see igavest elu paradiislikul maal. Kas ka sina oled nende hulgas?