Kas tegu on nõrkuse, kurjuse või kahetsemisega

PATT on miski, mida kristlased vihkavad — see on Jehoova õiglaste normide täitmata jätmine. (Heebrealastele 1:9) Kahjuks me kõik aeg-ajalt patustame. Me kõik võitleme päritud nõrkuste ja ebatäiuslikkusega. Aga kui me tunnistame oma patud Jehoovale ja püüame kogu hingest neid mitte korrata, võime enamikul juhtudel temale puhta südametunnistusega läheneda. (Roomlastele 7:21—24; 1. Johannese 1:8, 9; 2:1, 2) Me oleme Jehoovale tänulikud, et vaatamata meie nõrkustele tunnustab ta lunastusohvri alusel meie püha teenistust.

Kui keegi sooritab tõsise patu lihaliku nõrkuse tõttu, on tal vastavalt Jakoobuse 5:14—16 kirjeldatud toimimisviisile pakiline vajadus hoolitseva karjatamise järele: „Kui keegi teie seast on [vaimselt] haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad . . . ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks. Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks.”

Seega, kui pühendunud kristlane sooritab väga tõsise patu, on vaja midagi enamat kui vaid isiklikku ülestunnistamist Jehoovale. Kogudusevanemad peavad teatud samme astuma, kuna ohus on koguduse puhtus ja rahu. (Matteuse 18:15—17; 1. Korintlastele 5:9—11; 6:9, 10) Vanematel tuleb ehk kindlaks määrata järgmist: kas see inimene kahetseb? Mis viis selle patuni? Kas see oli hetkelise nõrkuse tagajärg? Kas see oli harjumuslik patt? Selge piiri tõmbamine ei ole alati sugugi kerge, ja see nõuab märkimisväärset vahetegemisvõimet.

Mida aga teha siis, kui patt on selle tagajärg, et järjekindlalt on vääralt tegutsetud või kurja tehtud? Sellisel juhul on kogudusevanematel selge, mida nad on kohustatud tegema. Kui apostel Paulus juhtis ühe tõsise probleemi käsitlemist Korintose koguduses, ütles ta: „Lükake . . . kurjategija endi seast välja.” (1. Korintlastele 5:13) Kurjadel inimestel ei ole kristlikus koguduses kohta.

Kas see on nõrkus, kurjus või kahetsemine

Kust võivad vanemad teada, kas inimene kahetseb?a Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata. Mõelgem näiteks kuningas Taavetile. Ta rikkus abielu ja tegelikult sooritas ka mõrva. Siiski lubas Jehoova tal ellu jääda. (2. Saamueli 11:2—24; 12:1—14) Nüüd mõtle Ananiase ja Safiira peale. Nad püüdsid vale abil apostleid pettes silmakirjalikult näidata, et nad on palju heldekäelisemad, kui nad tegelikult on. Kas see oli tõsine patt? Oli küll. Kas sama suur kui mõrv ja abielurikkumine? Vaevalt! Siiski maksid Ananias ja Safiira selle eest oma eluga. — Apostlite teod 5:1—11.

Miks nende üle nii erinevalt kohut mõisteti? Taavet langes tõsisesse pattu lihaliku nõrkuse pärast. Kui talle otse näidati, mida ta oli teinud, ta kahetses, ja Jehoova andestas talle — siiski sai ta karmilt karistada probleemide näol, mis tema peres esile kerkisid. Ananias ja Safiira patustasid sellega, et nad valetasid silmakirjalikult, püüdes petta kristlikku kogudust, ning seega ’valetasid Pühale Vaimule ja Jumalale’. See osutus tõendiks kurja südame kohta. Seepärast langetati nende üle palju karmim kohtuotsus.

Mõlemal juhul langetas kohtuotsuse Jehoova, ja tema otsus oli õige, sest tema saab südamed läbi katsuda. (Õpetussõnad 17:3) Inimestest kogudusevanemad ei saa seda teha. Kuidas saavad siis vanemad vahet teha sellel, kas tõsine patt on rohkem nõrkuse või kurjuse ilming?

Tegelikult on patt alati kurja tegemine, kuid mitte kõik patustajad ei ole kurjad. Sama patt võib olla ühe inimese puhul nõrkuse, teise inimese puhul kurjuse ilminguks. Muidugi on patustamisega harilikult seotud mingil määral nii see, et patustaja on nõrk, kui ka see, et ta on kuri. Üks määrav tegur on see, kuidas patustaja tehtusse suhtub ja mida ta kavatseb selles suhtes ette võtta. Kas ta ilmutab kahetsuse vaimu? Kogudusevanematel on selle kindlakstegemiseks vaja vahetegemisvõimet. Kuidas nad sellise vahetegemisvõime võivad saada? Apostel Paulus tõotas Timoteosele: „Mõtle sellele, mis ma ütlen! Küll Issand annab sulle mõistust [„vahetegemisvõimet”, NW] kõiges.” (2. Timoteosele 2:7, UT) Kui vanemad ’mõtlevad’ alandlikult Pauluse ja teiste piiblikirjutajate inspireeritud sõnade peale, siis saavad nad vahetegemisvõime, mis on vajalik selleks, et õigesti suhtuda neisse, kes koguduses patustavad. Siis ei peegelda nende otsused mitte nende endi, vaid Jehoova mõtteviisi. — Õpetussõnad 11:2; Matteuse 18:18.

Kuidas seda teha? Üks võimalus on uurida, kuidas Piibel kirjeldab kurje inimesi, ja vaadata, kas see kirjeldus sobib kokku inimesega, kellega tegeldakse.

Süü omaksvõtmine ja kahetsemine

Esimesed inimesed, kes valisid kurja tee, olid Aadam ja Eeva. Vaatamata sellele, et nad olid täiuslikud ja tundsid täielikult Jehoova seadust, tõstsid nad Jumala suveräänsuse vastu mässu. Tähelepanu väärib nende reageering, kui Jehoova neile otse näitas, mida nad olid teinud — Aadam süüdistas Eevat ja Eeva süüdistas madu! (1. Moosese 3:12, 13) Võrdle seda Taaveti sügava alandlikkusega. Kui ta oma kohutavate pattudega silmitsi seati, võttis ta süü omaks ja anus andestust, öeldes: „Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” — 2. Saamueli 12:13; Laul 51:6, 11, 12.

Kogudusevanematel oleks hea mõelda neile kahele näitele, kui nad käsitlevad tõsise patustamise juhtumit, eriti kui patustanud on täiskasvanu. Kas patustaja, nagu oma patus veendunud Taavetki, tunnistab end otsekohe süüdi ning vaatab kahetsusega Jehoova poole, et saada abi ja andestust, või püüab ta tehtu tõsidust vähendada, süüdistades ehk kedagi teist? On tõsi, et patustanu võib soovida selgitada, mis pani teda selliselt toimima, ja võib-olla rääkida varasematest või praegustest asjaoludest, mida vanematel on vaja arvesse võtta, kui nad otsustavad, kuidas teda aidata. (Võrdle Hoosea 4:14.) Kuid ta peaks tunnistama seda, et tema on see, kes patustas, ja et tema on Jehoova ees süüdi. Pea meeles: „Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim!” — Laul 34:19.

Harjumuslik kurja tegemine

Laulude raamatus on kurjadele inimestele viidatud mitmeid kordi. Ka sellised kirjakohad võivad aidata vanematel vahet teha, kas inimene on kuri või nõrk. Näiteks mõtle kuningas Taaveti inspireeritud palvele: „Ära rebi mind ära ühes õelatega [„kurjadega”, NW] ja nurjatuse tegijatega [„nendega, kes teevad harjumuslikult seda, mis on kahjulik”, NW], kes räägivad oma ligimestega rahust, kuigi nende südames on kurjus!” (Laul 28:3) Pane tähele, et kurje inimesi mainitakse ühes nendega, „kes teevad harjumuslikult seda, mis on kahjulik”. Inimene, kes patustab lihaliku nõrkuse tõttu, lõpetab patustamise tõenäoliselt kohe, kui ta saab aru, mida ta on teinud. Kui aga keegi ’teeb harjumuslikult’ seda, mis on kuri, nii et see saab tema käitumisviisi osaks, võib see olla tõendiks kurja südame kohta.

Taavet mainis selles salmis veel ühte kurjust iseloomustavat tegurit. Nii nagu Ananias ja Safiiragi, räägib kuri inimene oma suuga headest asjadest, kuid südames on tal kurjus. Ta võib olla silmakirjalik nagu Jeesuse päevil elanud variserid, kes ’paistsid inimestele õigetena, seestpoolt aga olid tulvil silmakirjatsemist ja ülekohut’. (Matteuse 23:28, UT; Luuka 11:39) Jehoova vihkab silmakirjatsemist. (Õpetussõnad 6:16—19) Kui keegi püüab silmakirjatsevalt salata oma tõsiseid patte isegi siis, kui ta räägib õiguskomiteega, või võtab vastumeelselt omaks ainult selle, mida teised juba teavad, keeldudes kõike üles tunnistamast, siis võib see olla selgeks tõendiks kurja südame kohta.

Ülbe lugupidamatus Jehoova vastu

Mõningaid teisi kurjale inimesele iseloomulikke jooni on kirjeldatud Laulus 10. Sealt me loeme: „Õelate [„kurja inimese”, NW] ülbusest saab kannatada vilets; . . . ta laimab [„põlastab”, UT] Jehoovat!” (Laul 10:2, 3) Kuidas me peaksime suhtuma pühendunud kristlasesse, kes on ülbe ja põlastab Jehoovat? Kindlasti osutab see kurjale meelsusele. Kui nõrkuse tõttu patustav inimene ükskord oma patust aru saab või kui sellele tema tähelepanu juhitakse, kahetseb ta ja pingutab kõvasti, et oma teguviisi muuta. (2. Korintlastele 7:10, 11) Kui aga inimene patustab tegelikult põlgusest Jehoova vastu, mis takistaks siis teda pöördumast oma patuse eluviisi juurde ikka ja jälle tagasi? Kui ta on ülbe vaatamata sellele, et talle on tasase vaimuga nõu antud, kuidas võib ta siis veel ilmutada siiraks ja tõeliseks kahetsemiseks vajalikku alandlikkust?

Mõtle nüüd Taaveti sõnade peale, mida ta samas laulus veidi hiljem ütles: „Mispärast teotab [„põlastab”, UT] õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest!” (Laul 10:13) Kristlikku kogudusse kuulujana teeb kuri inimene vahet heal ja kurjal, aga kui ta mõtleb, et ta võib karistamatult pääseda, ei hoidu ta tegemast kurja. Seni kuni paljastamist ei ole karta, annab ta oma patustele kalduvustele vaba voli. Kui tema patud päevavalgele tulevad, siis haub ta vastupidiselt Taavetile plaane, kuidas distsiplineerimist vältida. Selline inimene põlastab sügavalt Jehoovat. „Ei ole Jumala kartust tema silma ees! . . . Ta ei põlga kurja!” — Laul 36:2, 5.

Teistele kahju põhjustamine

Tavaliselt puudutab patt enam kui ühte inimest. Näiteks abielurikkuja patustab Jumala vastu; tema pärast kannatavad tema naine ja lapsed; kui ka tema patu kaasosaline on abielus, kannatab selle perekond; lisaks määrib patustaja koguduse hea nime. Kuidas ta kõigesse sellesse suhtub? Kas on näha tema südamevalu ning ehtsat kahetsust? Või kas ta ilmutab vaimu, mida kirjeldatakse Laulus 94: „Nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad [„need, kes teevad harjumuslikult seda, mis on kahjulik”, NW]! Nad rõhuvad su rahvast, Jehoova, ja vaevavad su pärisosa! Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeseidlapsi, ja mõtlevad: Jehoova ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru!”? — Laul 94:4—7.

Tõenäoliselt ei tule koguduses käsitleda mõrva ja tapmisega seotud patte. Aga kui vanemad väärtegu uurivad, võib saada ilmsiks samasugune vaim, mida selliste pattude puhul ilmutatakse — vaim, mis paneb enda kasu nimel teised kannatama. Ka see on ülbus, mis on kurja inimese tunnuseks. (Õpetussõnad 21:4) See on täielik vastand vaimule, mida ilmutab tõeline kristlane, kes on valmis end oma venna eest ohverdama. — Johannese 15:12, 13.

Rakenda Jumala põhimõtteid

Need mõningad juhtnöörid ei ole mõeldud rangete reeglitena. Siiski annavad need ettekujutuse asjadest, mis Jehoova meelest on tõeliselt kurjad. Kas inimene keeldub tunnistamast end väärteos süüdi? Kas on patustanud inimene just selles küsimuses varemalt antud nõu jultunult eiranud? Kas tõsine patustamine on sissejuurdunud harjumus? Kas patustaja ilmutab ilmset lugupidamatust Jehoova seaduste vastu? Kas ta on teinud teadlikke pingutusi pahateo varjamiseks, võib-olla põhjustades teistelegi vaimset kahju? (Juuda 4) Kas sellised pingutused muutuvad veelgi jõulisemaks, kui väärtegu tuleb päevavalgele? Kas patustaja ei hooli sellest, et ta on teinud kahju teistele ja Jehoova nimele? Milline on tema suhtumine? Kas ta on upsakas ja ülbe ka pärast seda, kui talle on Pühakirja põhjal lahkelt nõu antud? Kas tal puudub südamesttulev soov vältida patu kordamist? Kui vanemad märkavad selliseid asju, mis selgelt näitavad kahetsemise puudumist, võivad nad järeldada, et sooritatud patud on pigem kurjuse kui lihtsalt lihaliku nõrkuse tõendiks.

Isegi kui vanemad tegelevad inimesega, kellel on ilmselt kalduvus kurja teha, ei lakka nad teda innustamast õiglust taotlema. (Heebrealastele 3:12) Kurjad inimesed võivad kahetseda ja muutuda. Kui see poleks nii, siis miks kutsus Jehoova iisraellasi üles: „Õel [„kuri inimene”, NW] jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks!” (Jesaja 55:7) Võib-olla märkavad vanemad kohtuliku järelekuulamise käigus märkimisväärset muutust tema südameseisundis, mis ilmneb kahetsevast hoiakust ja suhtumisest.

Isegi siis, kui inimene tuleb eemaldada, innustavad vanemad karjastena teda kahetsema ja püüdma uuesti Jehoova soosingusse saada. Tuleta meelde „kurja inimest” Korintoses. Ilmselt muutis ta oma eluviisi, ja hiljem Paulus soovitas ta tagasi võtta. (2. Korintlastele 2:7, 8) Mõtle samuti kuningas Manasse peale. Ta oli tõeliselt kuri, aga kui ta lõpuks kahetses, tunnustas Jehoova tema kahetsust. — 2. Kuningate 21:10—16; 2. Ajaraamat 33:9, 13, 19.

On tõsi, et on olemas patt, mida andeks ei anta — patt püha vaimu vastu. (Heebrealastele 10:26, 27) Ainult Jehoova määrab, kes on sellise patu teinud. Inimestel ei ole mingit autoriteeti seda teha. Vanemate kohus on hoida kogudus puhas ja aidata kahetsevatel patustajatel taas vaimselt terveks saada. Kui nad teevad seda vahetegemisvõime ja alandlikkusega, peegeldades oma otsustes Jehoova tarkust, siis õnnistab Jehoova nende karjasetöö seda valdkonda.

[Allmärkus]

[Pilt lk 29]

Ananias ja Safiira valetasid silmakirjalikult pühale vaimule, näidates seega oma südame kurjust