Aitame oma usuperet Bosnias
JEHOOVA TUNNISTAJAD ei osale poliitilistes konfliktides. (Johannese 17:16) Kuid järgides Pauluse nõuannet teha head „eriti meie usuperele”, tulevad nad varmalt appi oma kaaskristlastele sõjapiirkondades. (Galaatlastele 6:10, Beck) Kui saabus 1993/94. aasta talv, riskeerisid Austria ja Horvaatia Jehoova tunnistajad eluga, et abistada oma usuperet Bosnias. Järgnevalt on ära toodud nende aruanne.
Märtsist kuni oktoobrini aastal 1993 ei olnud Bosniasse abisaadetiste toimetamiseks mitte mingit võimalust. Kuid oktoobri alguses andsid võimud teada, et tõenäoliselt on nüüd võimalik veoseid vedada. See oli ikka veel ohtlik ettevõtmine, sest kõigil Bosnia rinnetel käisid ägedad lahingud.
Kõigele vaatamata sõitsid Viinist teisipäeval, 1993. aasta 26. oktoobril välja meie veoautod, koormaks 16 tonni toitu ja küttepuid kaaskristlastele Bosnias. Et meid ära tuntaks, kandsime piirkonnakonvendi rinnasilte.
Kui jõudsime Horvaatia ja Bosnia piirile, eskorditi meid sõjaväebaasi, kus meie veoautod põhjalikult läbi otsiti. Meie palvele lubada meil sõita läbi Serbia territooriumi vastati eitavalt. Saime loa reisida ainult Kesk-Bosnia kaudu — otse läbi lahingupiirkonna!
Kas asjatud pingutused?
Sellal kui sõjaväe-eskordid meid ühest kontrollpunktist teise saatsid, kuulsime kõrvulukustavaid tankikahuri- ja suurtükiplahvatusi. Öösel sõitsime läbi metsa, kusjuures meid eskortisid kaks tanki ja maastikuauto. Meie veoautod liikusid aegamööda otse läbi lahingueesliini! Kõik läks hästi kuni hommikuni, mil meie peade kohal hakkasid kõlama lasud ja meil tuli varjuda ühe mäe taha. Mõne aja pärast tulistamine lakkas ja me jätkasime oma reisi.
Kui me sõjaväelaagrisse jõudsime, päris komandör, kes me oleme ja mida me tahame. „Teie ettevõtmine on nurjumisele määratud,” ütles ta, kui olime oma eesmärgi teatavaks teinud. „Teil ei ole mitte mingit võimalust laagrist ohustamatult isegi mitte mõne kilomeetri kaugusele sõita. Maal on nii suur nälg, et inimesed ründavad teid ja varastavad teie laadungi.” Ta soovitas meil tungivalt ringi pöörata ja tagasi sõita.
Kas tõesti olid meie pingutused „nurjumisele määratud”? Kas oli asjatu loota, et meil õnnestub läbida piirkonnad, kus käib sõda ja valitseb nälg, ning ikkagi säilitada oma laadung ja oma elu? Tuli langetada tõsine otsus. Olime juba kuulnud tulistamist ja kurdistavaid pommiplahvatusi. Kuna ööbisime koos sõduritega, võisime näha, et nad on valmis raskeks lahinguks. Nad kandsid kuulikindlaid veste ja olid täies lahingurelvastuses. Isegi kokk kandis seljal kuulipildujat. Ja siin me nüüd siis olime, seljas särk, ees lips ja särgil rinnasilt! Kas oli arukas reisi jätkata?
Saabumine Travnikusse
Paistis, et meie ainsaks lootuseks on läbirääkimised selle sõja kolmanda osapoolega. Järgmisel hommikul küsisime ühelt noorelt naiselt, kas ta teab, kus asub selle kolmanda osapoole peastaap. „See ei ole kaugel,” ütles ta. „Kui lähete otse läbi metsa, näete hoonet, kus varem oli haigla.” Tahtsime sinna otsekohe minna. Sõdurid olid hämmingus, et julgesime laagrist lahkuda, olles relvastamata.
Endine haigla oli varemetes, kuid kohal oli üks ohvitser. Ta oli nõus meid aitama ning soovitas kõigepealt rääkida komandöriga. Ta võttis meid oma mõlkis auto peale ja kihutas täiel kiirusel piki rindejoont. Peatusime ühe hoone ees, ja komandör nõustus meid ühes pimedas ruumis vastu võtma.
„Me oleksime eelmisel ööl teie pihta tule avanud,” ütles ta. „Mida te tahate?”
„Oleme Jehoova tunnistajad ja soovime oma vendadele abisaadetisi viia.”
See pani teda tõsiselt imestama — ja avaldas talle sügavat muljet —, sest nädalaid ei olnud mitte ükski abisaadetisi vedav autokolonn söandanud Bosniasse sõita. Meid otsiti põhjalikult läbi ja seejärel anti meile kirjalik tõend. Eelmisel õhtul arvasime, et meil ei ole mitte mingit võimalust reisi jätkata, ja nüüd võisime koguni ilma eskordita edasi sõita!
Sõitsime läbi metsade, läbides ühe kontrollpunkti teise järel, ja aeg-ajalt liikusime piki rindejoont. Vaatamata ohtudele, jõudsime tervelt ja elusalt Travnikusse. Üks meie saabumisest kuulda saanud sõdur tormas majja, kus meie vennad parajasti koos olid. „Teie inimesed jõudsid veoautodega siia!” hüüdis ta. Võite ette kujutada nende rõõmu. Tassisime toiduained majja, vahetasime paar sõna ja pidimegi edasi sõitma. Hakkas pimedaks minema, ning ees ootas ohtlik 32 kilomeetri pikkune reis.
Liigume Zenica poole
Eskortauto viis meid suurel kiirusel läbi metsa. Oli neidki, kes ütlesid, et me ei jõua iial Zenicasse, aga me jõudsime siiski. Paistis, et linna on haaranud sünge vaikus. Ei põlenud mitte ühtki tuld ega liikunud mitte ühtki autot. Zenica oli igast küljest sisse piiratud, mille tagajärjeks oli suur näljahäda ja meeleheide.
Piki tänavat edasi sõites nägime midagi hämmastavat — kaks kristlikku õde tegid kuulutustööd! Saime teada, et kuna toidutagavarad olid otsa saamas, oli eelmisel päeval toimunud koosolekul jõutud otsusele, et vendadel tuleb metsa toitu hankima minna. Saabusime just õigel ajal! Laadisime ühelt veoautolt koorma maha kell neli hommikul, kui tänavad olid inimtühjad.
Järgmisel päeval saime kokku kindraliga, kes oli üsna üllatunud, et olime jõudnud Zenicasse välja. Nüüd pärisime, kuidas me võime jõuda järgmisesse sihtpunkti Sarajevosse.
„Juba mitu kuud ei ole mitte keegi söandanud sinna veoautoga sõita,” ütles kindral. Lõpuks andis ta meile loa sõita üle mägede. „Aga ma pean teile ütlema, et see on äärmiselt raske,” hoiatas ta. „Ma ei ole kindel, kas teie veoautod on küllalt tugevad, et seda marsruuti läbida.”
Kindral ei olnud liialdanud. Kuigi olime vaid 40 kilomeetri kaugusel Sarajevost, tuli meil sõita metsa kaudu ringi 140 kilomeetrit! Me ei unusta eales seda reisi Zenicast Sarajevo kaudu Jablanitsasse, mis kestis kolm päeva ja kaks ööd, kusjuures keskmine kiirus oli 5 kilomeetrit tunnis. See „maantee” oli paar roopaid, mille olid sisse sõitnud soomusmasinad. Sõitsime üle hirmsate kivirahnude ja läbi kohutavate aukude. Tihti tuli sõita kustutatud tuledega, ja kahel korral ei puudunud palju, et meie autod oleksid ohtlikult mäenõlvalt alla libisenud. Meie kolonni saatnud sõjaväe-veoauto lülitas vaid momendiks tuled sisse ning sattus otsekohe tule alla. Aeg-ajalt tuli meil parandada purustatud sildu ja lappida autokumme.
Kui olime jõudnud Sarajevo lähistele, palusime luba pääseda vastutava kindrali jutule. Jutulepääsemist oodates nägime tänaval veoautot, millel oli kümme surnukeha ja kotitäis päid; sõdurid pidasid surnukehade üleandmise asjus läbirääkimisi — äärmiselt vastumeelne vaatepilt, mis äratas meis palava soovi päeva järele, mil pole enam sõdu. — Jesaja 2:4.
Lõpuks kell kümme hommikul lubati ühel meist minna audientsile kindrali ja tema kõrgemate ohvitseride juurde, kes viibisid pimedas ruumis, mida valgustas vaid küünal.
„Kes te olete?” küsis kindral.
„Oleme Jehoova tunnistajad. Tahame viia oma kaastunnistajatele Sarajevos toitu.”
„Kas te ka teate, et Sarajevos on palju Jehoova tunnistajaid?”
„Muidugi teame, sellepärast me siin olemegi.”
Seejärel mainis kindral ühe tunnistaja nime. „Kas te tunnete teda?”
„Jah, ta on meie sõber.”
„Ta on ka minu sõber,” lausus kindral. „Olime koolikaaslased. Sellest ajast kui temast sai tunnistaja, pean ma temast veelgi rohkem lugu. Ta on teie rahva heaks palju ära teinud. Palun rääkige meile Jehoova tunnistajatest lähemalt.”
Järgnes tunniajaline vestlus, misjärel jagasime välja üle kümnekonna ajakirja ja brošüüri. Pärast teist kohtumist nõustus kindral tegema erikorraldusi, et Sarajevo vendadele oleks võimalik abisaadetised kätte toimetada.
See ei olnud sugugi kerge ettevõtmine. Ligi 30 inimest, kelle seas oli ka neid, kes ei olnud tunnistajad, tassisid umbes 27 kilogrammi raskusi kaste. Nad rassisid kaks ööd järjest alates kella kaheksast õhtul kuni kella viieni hommikul — kokku 18 tundi. Üks kogudusevanem jutustas, et tema naabrid olid nendest pingutustest, mis abitoomise nimel oli tehtud, sedavõrd rabatud, et nad põlvitasid koos vendadega ja tänasid Jehoovat! Muidugi mõista said ka nemad toitu.
Kujutle meie vendade rõõmu, kui nad said kätte umbes 11000 kilogrammi abisaadetisi! Olukord oli seal äärmiselt raske. Kohapeal maksis kilo jahu 450 kuni 1000 Saksa marka (3600 kuni 8000 Eesti krooni). Kott küttepuid maksis umbes 400 Saksa marka (3200 Eesti krooni) ja liiter diiselkütust 30 Saksa marka (240 Eesti krooni).
Tundus, et kogu teel nähtud vaev oli nüüd hüvitatud. Meil oli hea meel näha, kui rõõmsad olid meie vennad seda abisaadetist kätte saades. See oli kogemus, mida nemad — ja ka meie — iial ei unusta. Kuid nüüd tuli meil hakata mõtlema raskele ülesandele jõuda tagasi koju.
Tagasiteel koju
„Kuidas me saame tagasi sõita?” küsisime kindralilt.
„Sama teed, kust tulite,” vastas tema.
Olime äärmiselt väsinud, kütus hakkas otsa lõppema ning meil ei olnud tagavarakumme. Hakkas sadama ja me ei saanud läbi muda sõita. Küsisime kindralilt luba lõuna suunas liikuda.
„Seal on käimas ägedad lahingud,” ütles ta. „Hiirgi ei pääseks läbi.” Kuid veidi aja pärast mõtles ta ümber. „Eks te proovige,” lausus ta. „Õnnestus teil ju siiagi jõuda.”
Olime sunnitud ühe veoauto maha jätma ning jaotama selle kütuse kolme ülejäänud veoauto vahel. Lahkusime keskööl, ja jälle algas sõit läbi metsa.
Kojureis ei kulgenud kaugeltki mitte raskusteta. Sattusime sõjaväe-veoauto peale, mis oli külili ja osaliselt ees sillal, millest meil oli tarvis üle sõita. Jõudsime järeldusele, et kui me saaksime sellelt autolt vaid ühe ratta alt ära võtta, oleks möödasõitmiseks piisavalt ruumi.
Pöördusime relvastatud sõduri poole. „Kas me võiksime ratta alt ära võtta ja selle tagasi monteerida, kui oleme silla ületanud?”
„Kui te ratast puudutate, tulistan otsekohe,” vastas sõdur, sihtides meid oma relvast.
Arvasime paremaks keeta kohvi ja pakkuda sõdurilegi tassikese. Järgnevate tundide jooksul rääkisime talle 1991. aasta rahvusvahelistest konventidest, sealhulgas ka Zagrebis peetud konvendist. Pärast seda tema vaenulikkus kahanes ja ta lubas meil selle ratta alt ära võtta.
Jablanitsas rääkisime oma planeeritud marsruudist ühe komandöriga. See ei suutnud uskuda oma kõrvu. „Mis? Te soovite sõita Neretva jõe oru kaudu?!”
Oli mõistetav, miks ta muret tundis. Neretva oru üks nõlv on ühe armee ja teine nõlv teise armee valduses. Nad tulistavad teineteist pidevalt. Peaaegu 16 kilomeetri ulatuses on tee väga ohtlik. „Nii on lood,” ütles kindral, „ja te tahate ikkagi sealtkaudu sõita?”
Mõelnud asja üle järele, ütles kindral, et me võime sõita — kuid ainult ametiisikute saatel. Ent need ametiisikud ei olnud sugugi nõus meid saatma! Lõpuks palusime, et nad lihtsalt võtaksid teise poolega ühendust ja teataksid, et me tuleme. Pidime selle maa järgmisel hommikul ilma eskordita läbima.
Kirjutasime veoautole hiigelsuurte tähtedega, et tegemist on humanitaarabiga. Pärast palvetamist hakkasime oru poole liikuma. Leppisime kokku, et me ei lisa tulistamise korral kiirust, et mitte kahtlust äratada.
Sõitsime üle silla teisele poole jõge ja jätkasime reisi läbi teise oru, möödudes loomakorjustest ning purunenud veoautodest ja tankidest. Äkitselt märkasime tänaval lebavaid maamiine, mis tõkestasid meie tee. Lasime autosignaalil kõlada, kuni kaks sõdurit piilusid kalju tagant välja. „Kes te olete? Mida te tahate?” nõudsid nad.
Esitlesime endid ja küsisime, kas nad saaksid tänava puhtaks teha, ja nad olidki nõus seda tegema. Seejärel jätkasime reisi. Lõpuks jõudsime teisele poole.
Sõdurid olid meid nähes hämmastunud. Nad tulid pikkamisi oma varitsuspaikadest välja ja lähenesid veoautole, relvad otse meie suunas sihitud. Näitasime oma lubatähti ja ka autode numbrimärke, mille olime julgeolekukaalutlustel maha kruvinud, kui sõitsime läbi lahingutsooni.
„Mitte keegi ei osanud teid oodata,” ütles üks sõdur. „Kuidas teil õnnestus läbi pääseda?”
Meie palvet ei oldud täidetud, ja eelpostidel ei teadnud mitte keegi, et me tuleme! Ohvitser lisas: „Meie püssid olid vinnastatud ja me olime valmis tuld avama.”
Küsisime, miks nad seda ei teinud.
„Pole aimugi,” vastas sõdur. „Arvan, et saatus soosis teid. Kui me teid binoklist jälgisime, nägime humanitaarabi silti, ja me ei teadnud, mida teiega ette võtta. Nii jõudsitegi tervelt kohale.” Hiljem esitasime Jehoovale südamesttuleva tänupalve, et ta oli meid kaitsnud.
Kuigi Bosnia vendade ja õdede olukord on äärmiselt raske, valitseb nende seas meeltülendav vaim. Nad jagavad omavahel materiaalseid asju, mis neil on, aga ka kinnitavad üksteise usku ja julgustavad üksteist. Zenicas on 40 aktiivset tunnistajat, nende seas 2 eripioneeri, 11 abipioneeri ja 14 vastristitut. Sarajevosse jäänud 65 tunnistajat pluss 4 abipioneeri viivad läbi 134 piibliuurimist. Tunnistajad kulutavad inimestele Jumala kuningriigi hea sõnumi edasiandmiseks keskmiselt 20 tundi kuus.
Jehoova tunnistajad on tõepoolest ülemaailmne usupere. Nad on valmis eluga riskima, et teha head oma usukaaslastele — sealhulgas ka neile, keda nad pole eales varem kohanud. Miks see on nõnda? Sest nad armastavad neid. Jeesus Kristus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35) See peab kindlasti paika ka meie usupere juures Bosnias.
[Kaart/pildid lk 24]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Aadria meri
AUSTRIA
SLOVEENIA
UNGARI
HORVAATIA
BOSNIA
Travnik
Zenica
Sarajevo
SERBIA
[Pildid]
Abisaadetiste kohaletoimetamine Bosniasse ja Hertsegoviinasse
[Pilt lk 26]
Kummuliläinud veoautost saime vaevaliselt mööda